Uks pandud kinni,
        seitseteist lukuauku, 
                   üksainus võti. 

I

On vait, kuid vaikselt
ta annab endast märku,
kui ilu lokkab.

II

Medusal maod peas
ja Berenikel omad
öises laotuses.

III

Ta õige nimi,
kui seisatakse, muutub.
Aeg ruumi raames.

IV

Mustvalged litrid
hüpisklevad laua peal,
viimane võidab.

V

Vaba kui lind.
Noa pere toituda sai
ükspäinis temast.

VI

Poeb lapse kaissu;
hammustab otsast käe,
siis kui on päris. 

VII

Käib kuuldamatult,
karjub läbilõikavalt
öös hõõguvsilmne.

VIII

Kõik läbi tema:
ilmastik ja palavik,
kala ja madu.

IX

Kivihall põrand,
siis läbi vahulume –
sinine lagi.

X

Ma liigun aina
ning jään sinna, kus olen,
all taevavärve. 

XI

Miski on lahti!
Kuskil kaugel on kodu
merede taga.

XII

Kõrgusse kutsub,
samas maadligi rõhub,
taevasse tõustes.

XIII

Tõke, halg ja pea
on tema elemendist
maailmateljel. 

XIV

Sind tuleb hoida,
kui ei hoia enam, siis
sa pole ise.

XV

Mustast saab roosa,
kuumuse käredas valus
laudast saab lauda. 

XVI

Maa jõud on temas.
Kristall kord ja kord tuhk ta –
kord sulnis, kord surm.

XVII

Teeb vahe sisse –
kord peal on väärtuslik,
kord allalangev. 

XVIII

Nii pikk kui kaua,
nii sirge kui suudad,
alguse lõputa. 

XIX

Sünnib, täis lootust,
sirgudes aplalt õgib,
lõpp lendab tuulde. 

XX

Ma olen hääl
ning olen puudutus,
teen külma, sooja.

XXI

Ta sussutab sind,
kui tuleb huigateles,
ning olla võib märg.

XXII

Ta lähtub ninast,
muutudes teadusekski. 
Elustab vaimu. 

XXIII

Kui aega on, siis
ta tuleb kolmel jalal,
lebades lahkub. 

XXIV

Kord maas, kord õhus,
kord tükati, kord mitte.
Kõik elab temas.

XXV

Kus on, seal neelab
oma olematustki.
Mahutab kõike.
 
 
LAHENDID:
I Aednik, II Juuksed, III Jõgi, IV Kabe, V Kala, VI Karu, VII Kass, VIII Klaas, IX Lennuk, X Meri, XI Mure, XII Mägi, XIII Puu, XIV Saladus, XV Siga, XVI Suhkur, XVII Sõel, XVIII Tee, XIX Tuli, XX Tuul, XXI Uni, XXII Uudishimu, XXIII Vanadus, XXIV Vesi, XXV Õhk