See on esmapilgul kahtlemata väga ahvatlev ettepanek – kirjutada teostest, mis mulle elu jooksul enim korda on läinud. Aga kuidas seda teha nii, et teistel ka huvitav lugeda oleks, on küsimus omaette. Ning see kerkib muidugi alles siis, kui ettepanek juba vastu on võetud. Veelgi enam – kuidas kirjutades mitte mattuda mälutulva alla, kuidas vältida sentimentaalset heietamist, kuidas leppida sellega, et mälu on valikuline ja need kõige olulisemad asjad võivad meelde tulla alles siis, kui tekst on teele pandud? Aga ma proovin.

Üks esimesi olulisi tekste mu elus oli Tähekeses ilmunud lugu nõiast, kes alguses nõidus, aga siis mingil põhjusel otsustas meelt parandada ja hakkas hoopis sõbralikult kõigi sokke nõeluma. Ma ise selle ilmumise aegu veel lugeda ei osanud, seega nõudsin üha uuesti ja uuesti loo ettelugemist, kuna tahtsin sinna sisse tagasi pääseda. See oli peaaegu füüsiline vajadus. Lõpuks lõikasid ettelugemisest kurnatud vanemad teksti ajakirjast välja ja see kinnitati knopkadega mu voodi juurde seinale. Sellest hetkest alates oli lugu kogu aeg mu vaateväljas, igal hommikul ärgates ja igal õhtul enne uinumist tundsin loo lähedust. See oli oluline. Sain tähti igal hetkel katsuda, sain olla looga kontaktis, tunda, mis selle sees on. Loo juurde käis mõistagi ka imposantne pilt, see oli suure suuga nõiast, kelle juures olid niidirull ja nõel. Loo autor oli Aivar Pohlak. Jah, seesama.

Nõiast järgmine ikooniline kirjandustegelane oli minu jaoks Miki Hiir. Ajad olid sellised. Head. Tuli juurde palju uusi värvilisi tüvitekste. Ma ei hakka Miki Hiirt ümber jutustama, aga avaldaksin tagantjärele tänu kõigile neile naistele, kes töötasid üheksakümnendatel Tartu Jaani kiriku juures lehekioskiss ja pidid pea iga päev vastama mu küsimusele „Kas uut Miki Hiirt on?”. See trükivärvi lõhn, see õnnejoovastus, kui järsku oligi Miki Hiire päev. Aga enamasti ei olnud. Siiski, kontrollida ikka võis. Mõnikord ilmus ju eriväljaanne. Et siis jah, ma tänan, kannatlikud naised kioskist, et ootasite koos minuga.

Ega elu mul pikalt niisama mikitada ei lasknud, Kreutzwaldi „Eesti rahva ennemuistsed jutud” tulid kindlal sammul selle värvilise virvarri kõrvale ja võtsid oma koha mu alateadvuses alatiseks sisse. Ning hakkasid aga teisi omasuguseid ligi kutsuma. Umbes samal ajal avanes mulle ka Astrid Lindgreni maailm. Pipi raamatut oli põnev lugeda, aga temaga ma päriselt ei samastunud, tal puudusid minu meelest emotsioonid ja see, et ema on ingel ja isa Kurrunurruvutimaa kuningas, oli küll ilus lugu, aga selles kõiges oli midagi kõhedat. Annikat ma millegipärast üldse ei sallinud, mulle oleks meeldinud, kui sõbrad oleksid olnud ainult Pipi ja Tommi. Mis teha. Madlike meeldis mulle aga seevastu kogu ilus, see spontaansus, elurõõm ja krutskilisus. Lisaks – nagu ka Lärmisepa tänava Lota, oli Madlike tüdruk, kes tohtis eksida. Ta võis saada vihaseks, võis solvuda. Tüdruk, kes oli ehe, mitte tubli ja keda armastati tingimusteta. Olen hilisemas elus saanud aru, kui suureks kingituseks need tegelased olid. Nad aitasid jääda truuks uskumusele, et maailmas on tegelikult ruumi igasugustele tüdrukutele. Ka marulistele ja vigurdavatele. Ning eks ka mul endal ole olnud kohati raskusi sisemise Lota ja Madlikesega sidet pidada, mis seal salata. Aga vist olen siiski hakkama saanud.

Üks lugemisega seotud lugu meenub mulle ka esimesest klassist. Meid viidi Oskar Lutsu raamatukokku ja saime endale lugejapiletid. Need olid volditavad ja öökulliga ja see oli tõesti pidulik ja ilus päev. Seejärel tohtisime kõik valida endale ühe raamatu. Selle päris esimese, mida koju laenutada. Muidugi öeldi kümme kuni kakskümmend korda meile kõigile ka seda, mis on laenutustähtaeg ja et sellest tuleb rangelt kinni pidada. Ja see toimis. Võib-olla isegi liiga hästi.

Sest mulle tundus ikka väga pikka aega ka hilisemas elus, et laenutustähtaja ületamisel võib juhtuda midagi väga kohutavat. Ja seetõttu jõudsin paaril korral ka teise äärmusse – ehk siis olles avastanud, et mõne teaviku tagastamistähtaeg on lootusetult kaugesse minevikku jäänud, langesin apaatiasse, vältisin raamatukogu ega julgenud ka kellelegi seda kuritegu tunnistada. Kuni sain teada, et on olemas selline asi nagu viivisevaba päev. Kus siis minusugused vaesed ja patused saavad oma pool aastat kapinurgas seisnud teavikud vabandaval ilmel tagasi viia. See oli positiivne üllatus, et viivisevaba päev oli vaba ka emotsionaalsest viivisest, ja ma ei mäleta, et ükski raamatukoguhoidja oleks tänitama hakanud sellepärast, et „no tõesti lugesid pool aastat seda „Tasujat” või”. Ja muud sarnased õudused, millega lapsi tänini mu meelest ikka väga rikkalikult kostitatakse.

Asjaolu, et raamatukogu asus minu sünnikodust viie minuti kaugusel, on tõenäoliselt kujundanud mu elusaatust väga suurel määral. Raamatukogu oli mingist hetkest mulle nagu teine kodu. Samas ma ei eeldanud, et keegi mu sõpradest seda kirge samal määral jagama oleks pidanud. Ma võib-olla päriselt ei tahtnudki seda. Mulle meeldis, et mul oli selline oma koht, kus ajan oma raamatuasju. Selline suhtumine on jäänud mind saatma läbi elu – just selles mõttes, et ma ei eelda, et kõik inimesed peaksid olema kirjanduse suhtes sama kirglikult meelestatud kui mina. Maailmas on palju asju, millesse võib kirega suhtuda, kõigi inimeste kirg ei pea olema kirjandus.

Siiski leian, et kirjandus peaks olema igaühe kirg, kes end kirjanikuks nimetada tahab. Kirjanik võiks olla midagi enamat kui pelgalt raamatusõber, kirjanik peaks olema ikka natuke hullunud lugeja, ta võiks muu hulgas ikka ja jälle teadlikult valida lugemiseks tekste, mis ajule väljakutseid esitavad, temasse võiks olla ladestunud teadmiste eri kihte. Nõnda on ka kirjaniku looming mitmekihiline, ma usun.

Millalgi varateismelisena kasvas hüppeliselt mu huvi krimiromaanide ja õudusjuttude vastu. Olen hiljem elus mõelnud, et see vist ongi selline loomulik nähe eel- ja varapuberteedi puhul. Ellu hakkavad tulema mingid uued aistingud ja tundmused, need on ühtaegu põnevad ja kõhedad ja kirjandus on üks võimalus neid tundeid läbi elada. Igal juhul, mul on meeles üks õnnis suvi, olin siis vist kaksteist, mil lugesin köögiaknal istudes päevad läbi krimiromaane, teiste hulgas kõik eesti keeles ilmunud Sherlock Holmesi lood. Alguses tekitasid need minus natuke võõristust, aga siis hakkas üha enam meeldima, et Holmes oli ebatäiuslik kangelane. Ikka ja jälle tiris Watson ta kuskilt oopiumiurkast välja, sest Holmesi geniaalset mõistust oli taas mõne juhtumi lahendamisel vaja. Selles kontrastis oli midagi vabastavat – teadmises, et ka parimatel meist on vari. Ja et vari ongi see, mis annab sügavuse.

Samasse perioodi jääb ka õudusjuttude huvi, eriti eredalt on jäänud meelde jutukogud „Öised külalised” ja „Kummitused nukumajas”. Selle viimase jutukogu nimiloo peale mõeldes hakkab mul siiani õudne. Mälu on kogu süžee blokeerinud, aga tunded on täiesti ligipääsetavad. Alfred Hitchcocki koostatud „Lugusid, mida ema mulle kunagi ei jutustanud” on jätnud ka kustumatu mulje. Eriti Ray Bradbury novell „Tuul”, mis räägib mehest, keda tuul hakkab jälitama, sest mees tahtis kunagi lihtsalt uudishimust teada, kus on tuulte pesa. Mõtlen sellele aeg-ajalt siiani kui ühele mõjusamale loole, mida olen elus lugenud. Et on nähtusi, mida ei tohiks lihtsalt uudishimust ärritada, millega ei tasu sidet luua, sest on tehinguid, mida ei ole võimalik tühistada. See toob muidugi mängu ka Bulgakovi „Meistri ja Margarita” ja Wolandi. Kas Woland oli halb? Kas Woland oli hea? Mitte kumbagi. Ta lihtsalt ajas oma asja ja pidas oma sõna. Mida iganes temalt soovisid, seda sa ka said. Lihtsalt – hind selgus hiljem. Olen selle teose kontekstis hiljem ka mõelnud Jeesuse saatuse paradoksile. Kas tõesti Pontius Pilatuse peavalu läks rabi Ješuale maksma elu? Oleks tema saatus võinud olla teistsugune, kui Pilatusel oleks olnud parem päev? Või oli Pilatuse halb tuju osa Jeesuse vääramatust saatusest? Ikka hea vaiksematel hetkedel see teema oma peas jälle üles võtta. Lennukist väljumist oodates, näiteks.

Ma ei lugenud läbi suurt osa keskkooli kohustuslikust kirjandusest. Olgu mu vabanduseks see, et Bulgakovit ja Wilde’i olin lugenud juba enne. Ja Krossi „Wikmani poisse” armastasin palavalt ja tingimusteta. Teismelisena lugesin Salingeri ja Vonneguti. Kõiki neid tarku ja elukogenud mehi. Tundsin end ära Ekke Mooris ja „Tõe ja õiguse” II osa Indrekus. Need on raamatud, mille kohta saan öelda, et sattusin neid lugema täpselt õigel ajal. Ehk siis kooliprogramm kõlas kokku mu sisemise programmiga. Aga siiski – kõik need aastad, koolikirjanduses mitte ühtegi proosakirjanikust naist. Isegi mitte Betti Alveri „Tuulearmukest”. Isegi mitte Viivi Luike ega Virginia Woolfi. Ja seetõttu samastad paratamatult inimkogemuse pigem meheliku elukogemuse ja maailmatunnetusega, sest sulle ei näidata teisi võimalusi. Õpid elama selle lüngaga oma minataju ja kujutatava maailma vahel. Pead kangelaseks ennekõike sõdurit. Suureks kirjanikuks vaid meest, kes kirjutab etteaimatava ülesehitusega ja maandatud lõpuga jutustuse. Halvimal juhul hakkad arvama, et naise ülesanne ongi mõnd elust räsitud (suur)meest toetada ja üles putitada. Lepid sellega, et sind suurtes lugudes ei ole. Kaanon teeb oma töö, kujundab selged arusaamad, mis on hea kirjandus. Mis ei tähendaks, et kõik need loetud tekstid ei oleks hea kirjandus. On küll. Aga maailmas on väga erisugust head kirjandust. Isegi siinmail on. Lugesin alles hiljuti Mari Saadi „Võlu ja vaimu”, sain aru, et see teos oli minu kooliajal juba olemas, ja mõtlesin pikalt, kui palju oleks olnud rõõmu ja äratundmist, kui ma noore naisena sellega kohtunud oleksin. Samamoodi oli eesti keeles, küll üsna värskelt, aga siiski juba olemas Jeanette Wintersoni „Kirg”. Ja ma väga loodan, et tänapäeval on kirjandusõpetajaid, kes ka näiteks Tove Ditlevseni keskkooli lugemisvara hulka arvavad.

Keskkoolis hakkasin klassiõe soovitusel lugema ka Carlos Castaneda raamatuid. Ja kuigi olen hilisemas elus lugenud Castaneda kohta palju vastuolulist materjali, siis nendes raamatutes siiski midagi oli. Need tulid väga selgelt mu unenägudesse ja andsid aimdust täiesti teistsuguse maailmatunnetuse võimalikkusest – mitte otseste õpetussõnade, aga just tunnetuse kaudu. Ja ma võin küll olla Castaneda raamatute lugemise ammu lõpetanud, aga ma pole kindel, et need raamatud minuga lõpetanud on. Samal ajal lugesin väga suure innuga ka „Harry Potterit” ja ma olen selle raamatusarja eest tänini sügavalt tänulik, sest see aitas mul üsna pikaks ajaks kontrolli alla saada oma luupainajad. Need asendusid hoopis kummaliste maastike ja seiklusliku atmosfääriga. Võimalik, et suutsingi keskkooli ära lõpetada osaliselt tänu Harry Potterile – sest ma sain ikkagi lõpuks jälle öösiti magada.

Ja siis tuli ülikool ja mind tabas täielik ilmutus – Susan Sontagi „Vaikuse esteetika”. Pahhh. „Kämp on naine, kes kõnnib ringi kolmest miljonist linnusulest õmmeldud kleidis.” Kusagil on New York, kusagil on ideed, mis on alati värsked, kusagil on need naised, kes suitsetavad päevas vähemalt paki sigarette, joovad musta kohvi, istuvad kirjutusmasina taga ja panevad hooletu elegantsi ja endastmõistetavusega kirja oma säravaid mõtteid. Kui selle nõia ja nõelumise loo kõrval võiks üks tekst veel olla mu voodi kõrval seinal, oleks see Sontagi „Märkmeid kämpist”. Ja siis tegelikult lisaks Nora Ikstena „Neitsi õpetuse” lõpusõnad ka. Nende kolme najal saaks elus juba päris hästi hakkama. Või noh, vist ikkagi olengi saanud.

Aga nüüd väike perspektiivinihe. Nimelt, üks olukord, kus kirjanik võib puutuda kokku suure hulga lugemisvaraga (muu hulgas tekstidega, mida ta muidu ealeski ei loeks), on kirjandusžüriid. Sinna minnakse teadupoolest missioonitundest, samas endale öeldes, et eks ole hea ka silmaringi avardada. No jaa. Valdavalt on need kogemused olnud tõesti huvitavad ja leian, et eriti mõnus ja vajalik on end noorte inimeste loominguga kurssi viia.

Siiski, ühest žüriikogemusest meenub ka üks omapärane seik. Nimelt oli seal teiste hulgas kõneaineks ühe noore naise debüütluulekogu – isikupärane, natuke ebaühtlane nagu kõik debüüdid, aga igal juhul hea lugemine. Mannetusest kaugel. Üks kõrgesti õpetatud žüriiliige aga tõi raamatu puudusena välja, et see on kirjutatud samal teemal kui üks mõned aastad varem ilmunud meesluuletaja kogu. Et see on selle mehe tööst nii palju mõjutatud, et seda raamatut ei saa tõsiselt võtta. Ma ei suutnud uskuda, et ma sellist asja XXI sajandil kuulda võiksin. Sest see on ju üks veidramaid asju, mida võib luule kohta öelda. Eriti kahe luulekogu kohta, mille omavaheliseks tugevaimaks ühenduslüliks on mütoloogiline element. Et ajaliselt hilisem on kohe kindlasti varasema pealt maha kirjutatud. Ning et sellise mõtteavaldusega tuli välja inimene, kes on paljude jaoks siiani tõsiseltvõetav kirjandusuurija, oli natuke kõhe. Pärast seda on mind jäänud kummitama mõte, et huvitav, kui palju siis veel on inimesi, kes kirjandusele niimoodi lähenevad. Ja kelle ideid võiks mina nende arvates olla oma teoste loomiseks kasutanud? Samas, nagu öeldakse – ei tasu esitada küsimusi, mille vastuseid me tegelikult teada ei soovi. Aga üks tore žüriimälestus tasakaaluks ka – siiani meenutan rõõmuga seda kirjandusžürii esimeest, kes kohe esimesel kohtumisel meile ütles, et olge valmis, ühest hetkest me hakkame lihtsalt vaidlema maitse üle. Ja me oleme õnnelikud inimesed, et meil on vabadus vaielda maitse üle. Et meile ei ole juba ette kirjutatud, keda me peaksime eelistama. Nii et lihtsalt nautigem protsessi. Ja see oli tõesti üks tore teekond.

Õilis seisukoht, et tuleks ka lugeda asju, mis ei meeldi, lihtsalt selleks, et silmaringi avardada, enamasti mind ei käivita. Ma arvan, et ei ole sellist teemat, mis mind ei huvitaks. Aga kõik sõltub sellest, kuidas seda esitatakse. Kui hea on jutustaja, missugune on tema keel, kui osav ta on. Mulle lugejana ei piisa sellest, et raamat, olgu ta luule või proosa, on kirjutatud ühiskondlikult olulisel teemal. Kogenum lugeja ikkagi tajub ära, kas autor on võtnud teema ette selleks, et minna kaasa valitsevate trendidega, või on see lugu orgaaniliselt kirjaniku seest välja kasvanud. Eks mõlemast ole loomulikult näiteid ka siinmail.

Kui olen üle poole raamatust ära lugenud, aga raamatuga sidet ei ole tekkinud (tavaliselt selgub see küll juba pärast esimest kolmandikku), siis panen selle enamasti rahuga kõrvale. Kelle jaoks ma pingutan? Ega ma ju ei elaks ka mõne inimesega terve elu koos selleks, et lõpuks tõdeda, et ta ikka vist ei sobinud. Oma sisetunnet tuleb austada. Ma püüan mitte armuda potentsiaali, ka kirjandusteoste puhul mitte.

Teoseid, mida väga jõuliselt esile tõstetakse, ma ka üldjuhul nende kuulsuse tipphetkel ei loe. Siis see tundub nagu kohustuslik kirjandus. Mind huvitab, mis jääb alles. Pärl jääb pärliks ka aastaid hiljem. Lugesin alles sel kevadel Lilli Luugi „Ööema”, ma varem poleks suutnudki. Lihtsalt enda elus oli vahepealsetel aastatel liiga palju kanda. Väga meeldis. Tema keel, sügavus, ausus. Paaril korral mõtlesin ka mina, et kuigi see on traumanarratiiv, siis võib-olla mõned niidiotsad oleks võinud lugejale veel lisaks anda. Aga samas, teema on nii kompleksne, et see ongi mingis mõttes täiesti uue mõõtme avamine meie enesetaju loos. Omamoodi lõbus oli lugeda ka lugejamuljeid, kus toodi välja, et „Ööema” on raamat, mida tuleb väga süvenenult lugeda. Et see olevat natuke nagu miinuseks.

Idee poolest võiks nüüd veel kirjutada luulest. Peaks. Aga see oleks eraldi suur teemaplokk, nii et ma teen väga kokkuvõtlikult. Annan kolm nime, kelle luule on mulle just täiskasvanueas avanenud ja väga heaks teekaaslaseks saanud – Ellen Niit, Betti Alver ja Anne Sexton. Mul on kahju, et Anne Sextonit eesti keelde peaaegu üldse tõlgitud ei ole. Ah, ja nooremana lugesin palju Viidingut ka. Tundub, et nagu elus, nõnda ka luules, olen lasknud endale ennekõike ligi inimesi, kellel on üsna vänge elukogemus olnud. Nagu öeldakse – sarnane tõmbab sarnast, sest sarnane ravib sarnast. Hinge tasandil, ma mõtlen.

Ja mida ma neil päevil loen? Usundilugu, meditsiini, Lõuna-Ameerika ja Aafrika (mõjudega) kirjandust. Sekka muidugi ka mõni hea inglise või põhjamaade romaan. Siiski, püüan lugeda ka võimalikult palju tekste väljastpoolt Euroopa/lääne kultuuriruumi, et pidada meeles – on tohutult palju erinevaid viise, kuidas maailmast jutustada.

Ühtlasi on mul soov vähendada inglise keeles lugemist nii palju kui võimalik, sest tunnen, kuidas see tõepoolest juba mõjutab minu eneseväljendust emakeeles. Märkamatult tekivad otsetõlked ja ka lauseloogika on teisenenud. Aga ma ju ei taha seda. Ning üks asi, mida selle vastu ette võtta plaanin, on lugeda taas hispaaniakeelset kirjandust hispaania keeles. Selle tarvis peab muidugi keeleoskust lihvima, aga motivatsiooni on piisavalt. Sest siis vähemalt loen mingit osa oma nii-öelda püsiautoreist originaalkeeles, mitte ingliskeelses tõlkes. Ja olen ka viimase aasta-pooleteise jooksul proovinud üha enam hinnavahest hoolimata eelistada ikkagi eestikeelset tõlget ingliskeelsele tõlkele või mõnel juhul isegi originaalile. Otsustada teadlikult kvaliteetse eestikeelse raamatu soetamise kasuks on minu jaoks vähemalt sama suur missioonitunde ja väärtuste küsimus kui osta poest ainult õnnelike kanade mune. Ning ehk võiks seda näha ka kui omamoodi panust psühholoogilisse riigikaitsesse. Mulle meeldiks nii mõelda küll.

Ja lõpetuseks – olen saanud aru, et mu eriline armastus on romaanid, mille tegevus toimub külas ja ulatub üle mitme põlve. Olga Tokarczuki „Algus ja teised ajad”, Marquezi „Sada aastat üksildust”, Irene Solà „Mina laulan ja mägi tantsib”, Laurent Gaudé „Scortade päike” ja muidugi Narine Abgarjani „Taevast kukkus kolm õuna”. Lugu Sevojantsi Anatoliast, kes arvab, et hakkab ära surema, sest teda on järsku tabanud verejooks. Aga peagi selgub, et see kõik on märk hoopis tema müstiliselt naasnud noorusest ja võimalusest oma elu täiel rinnal elama hakata. See lugu teeb mind tänini rõõmsaks, kuigi lugemisest on juba aastaid möödas. Üldse, mitmest inimpõlvest jutustavad lood võtavad pinget maha. Annavad mõista, mis on üksikisiku koht aegade voolus. Pakuvad võimalust aduda ühest küljest oma ajalikkust, samas tajuda oma olulist rolli suuremas elu võrgustikus. Ja kinnistada teadmist, et oli mis oli ja tuleb mis tuleb, elada saab ikkagi vaid praegu.