Martin Algus: „Elektro”.
Puänt, 2025. 64 lk.

Kui Martin Alguse esikkogu „Paranemine” oli ema haiguse, surma ja leinaga toimetuleku lüüriline kroonika, siis tema teine luuleraamat „Elektro” kaardistab autori mõtte- ja tundeilma Vene-Ukraina sõja taustal. Sarnaselt esimese teosega on seegi ennemini värsivormis päevik kui lihtne luulevalimik, sidudes osavalt ühte argipäevapildid ja mälukillud, uitmõtted ja pihtimused.

Päevik kirjandusžanrina on aga aldis tõrgetele retseptsioonis. Ka „Elektro” on juba jõudnud kriitikaväljal mõningast nõutust tekitada. Johan Haldna täheldab Vikerkaares kirjelduste arvukust ja leiab: „Neist puudub igasugune mõtlemapanev, intrigeeriv sisu ning selle asemel on edasi antud selge ja vahetu kogemus. Mis saab luuletusest, kui tal pole mõtlemapanevat sisu? Kohalolu, staatiline ümin, vaikuses veedetud aeg. [—] Kirjeldus, nagu päeviku sissekanne, omandab autori suhtes teatud autonoomsuse. See on asjaolu, mis lubab enda vana päevikut lugeda kui võhivõõrast, äärmiselt väärtuslikku teost, kuid ei loo seejuures päevikule väärtust laiema publiku hulgas. Sarnane tundmus valdab mind ka „Elektro” osas: jah, ma sain hästi aru, ma sain kõigest väga hästi aru, sest kõik oli väga hästi kirja pandud – aga mis sellest?”^[1]

Jättes kõrvale küsimuse päeviku kui sellise „väärtusest laiema publiku hulgas”, tuleb tõdeda: ilukirjanduslikul päevikul peab see olema, muidu pole tegu ilukirjandusega. On aga „mõtlemapanevus” selle ainus kriteerium? Milliseid mõtteid peab (väärtuslik) luule tekitama? Milliseid tundeid? Kas kunstiline elamus eeldab tingimata teosega sisulisel tasandil suhestumist?

Iga päevik, ka ilukirjanduslik, on alati eelkõige isiklik, tähenduslik autori enda jaoks. „Elektro” on sündinud konkreetsest vajadusest ja kindla eesmärgiga. Algus selgitab: „Esimesed read panin kirja veebruaris 2022, kui Vene tankid Kiievi poole liikusid. Olin nädal peale sissetungi Pariisis, rõdudel rippusid Ukraina lipud ja üsna jahedas õhus kirvendas kõhe teadmatus. Mul on kombeks läbi kirjutamise iseenda ja maailmaga ühenduses olla. Tekst ise ongi siis minu peegeldus järsult pingelisemaks muutunud olukorrale maailmas. Hakkasin selle pinge seest otsima asju, mis tuge pakuksid või mis pakuksid vähemalt äratundmist arusaamadest, mis tundusid alles hiljuti iseenesest mõistetavad. [—] Tahtsin vaadata jõhkruse ja segaduse taha ja veenduda, et ka kõik õrn ja hea on endiselt alles, sellesse peab endiselt uskuma, selle peab segaduse tagant üles leidma ja seda peab pühitsema. Tahtsin endale justkui üle kinnitada, et sõda ja vägivald pole normaalne ja sellega ei tohi leppida.”^[2]

Selleks et jõhkruse ja segaduse taha näha, peab aga esmalt neile otsa vaatama, üritama kogu seda õudust ning sellest võrsuvat valu ja viha, trotsi ja jõuetustunnet kuidagimoodi sõnastada. Algus ei proovi „Elektros” ängi endast välja kirjutada – see on (praegu veel?) võimatu, haav liiga värske –, vaid ta kirjutab seda jõudumööda läbi, püüab sellele konkreetsemat (ent mitte vähem groteskset, pigem vastupidi) kuju anda, kaoses pisutki korda luua. Tulemuseks on fragmentaarsed, üksteise otsa kuhjuvaid motiive ja korduvaid kujundeid (neist kummituslikem majades, kehades ja hingedes haigutav auk) täis tekstid, mis saavutavad kulminatsiooni luuletuses, mis algab ridadega: „suitsev auk betoonis / rusud tahm väändunud metall krohvikamakad / murdunud puit söestunud karkass / loendamatud murdekohad” (lk 48). Algus annab meisterlikult edasi nii meie aja absurdsust kui ka ajaloo kordumise kurioosset kurbnaljakust.

Geopoliitiline kriis viib isikliku kriisini: „midagi suurt on puudu millestki on jäänud see külm tühimik / usk on tasapisi kadunud / nagu pilvedeks lahustunud mägi / selle asemel on tohutu kraater / mis paneb orbiidi / laperdama // ja selge siis ju et miski ei mõju enam usutavalt / pargipuudest / õhkub / kõhklust punane korsten ebaleb võltsilt suurustavas valguses / kahtlen Põhja-Tallinna betoonis / rohelises diivanis / kahtlen kõiges mis pole küllalt õrn et sellest / saaks / läbi puhuda” (lk 11). Kõik tundub äkitselt nihkes olevat: „miski ei tähenda enam päriselt seda mida tähendas / veel veidi aega tagasi” (lk 36); „auk millest paistab sõda” (lk 24) näib olevat koos hoonete ja inimkehadega alla neelanud ka asjade tähenduse, mõtte. Luulemina küsib: „milleks see kõik?” (lk 36), üritades tulutult tööle keskenduda. Äratundmisahastust pakub „Elektro” igal juhul ohtrasti.

Kui olemise orbiit on laperdama löönud ning maailmalõpumasendus elurõõmu ja -jõu kallale kipub, tuleb pidepunkti ja kosutust otsida mujalt: „kaldun abstraktsesse tähelepanu / rebeneb oleviku küljest nagu peotäis kõrsi älveservalt / vajun kilomeetrite kaugusele minevikku / mõtisklustesse milles pole praeguse all tuikavat närvi” (lk 15). Lohutust pakuvad eriti kodukoha Siimustiga seotud mälestused, aga ka armastus ja muusika ning kohtumised ja märkamised reisidel siin- ja sealpool Atlandi ookeani. See ei juhtu iseenesest, õrnust ja headust peab õppima uuesti nägema ja hindama: „otsin olemisest võlu nagu / sädelevaid kvartsitükke / mustalt kivilt” (lk 55).

„Elektro” rohked ja rikkalikud kirjeldused on enamat kui lihtsalt „selge ja vahetu kogemuse” jäädvustus, need on püüd panna (oma) katki läinud (sise)maailm kild killu järel uuesti kokku. „Elektro” mitte üksnes ei kirjelda maailma, vaid taasloob seda – näiline staatilisus peidab endas tohutut dünaamikat. Paiguti omandab teos peaaegu müütilise mõõtme, mida ilmestab nii raamatu ava- kui ka lõpuluuletuses vilksav ning selle kaanelegi valitud olemiseelsust, puhast, rikkumata ja muretut algolekut sümboliseeriv millimallikas.

Kuna kogu see protsess toimub luulemina siseilmas, balansseerides pidevalt isikliku ja individualistliku piirimail, on mulje tekstide „enesekesksusest”, kõrvaltvaatajaile suletusest või vähemalt distantseeritusest kerge ja ehk osaliselt ka paratamatu tekkima. See, mis pidet ja lohutust pakub, on igaühel erinev: „Elektro” ei ütle lugejale, mida mõelda, vaid õpetab, kuidas mõelda, mitte millest, vaid mismoodi. Igaüks peab oma maailma ise (taas)looma, „Elektro” saab ainult eeskuju näidata. Sest „mistahes kunst mis puudutab on nagu [—] pisuke soojus mõtlen / pisuke soe ähmasus mis ei selgita midagi aga ehk ongi mõistmine / nii palju kui üldse võimalik saab olla” (lk 46).

Seda, et „Elektro” on hästi kirjutatud – tõesti on! –, ei maksa samuti alahinnata. Ehkki nüüdisluules tihti teisejärguline, on keelelise naudingu pakkumine ju luule ürgseid ülesandeid ning saab väikseid rõõme pühitsema kutsuvas raamatus erilise tähtsuse ja tähenduse. „Elektro” on kujundirohke, kuid klaar, luuletuste keel lopsakas ja lobe, samas tundlik ja täpne. Tugevalt aistingulised kirjeldused muudavad tekstid äärmiselt atmosfääriliseks. Olevik on külm ja kõle: „tuulehoog rabistab pilvedest jahedat sinetust / kajakad koonduvad jantlikuks viisijupiks / lained löövad vahuseid sõrmi kokku ehk / ainult viisakusest” (lk 11). Lapsepõlvemälestusi seevastu ümbritseb hele kuma: „õhtus süttivad ebemed / veider õnnetunne / pisuke ähmane soojus / poiss rohelisel jalgrattal / kahetsus igatsus ookean / üksnes kujutluses / ma pole veel isegi näinud merd [—] värske asfaldi lõhn ja / valget triipu vedav tundmatu objekt / kõhn kogu tuhmi peegli ees nooruse vänguses / raev ootus imestus / sädemeid pilduv leek // ja ma langen / läbi sosina läbi muusika ja lõkkesuitsu / läbi kiikede ja pärnade ja / ülesrõkkava naeru” (lk 59). Kui Algusele midagi ette heita, siis seda, et vahel venib mõni luuletus ülemäära pikaks ja kaotab seetõttu osa oma löövusest.

„Elektro” ei intrigeeri, ei raputa. Ent iga raamat ei peagi, eriti ajal, mil ühiskonna alustalad ise näivad kõikuvat. Ehk on enim, mida üks luulekogu praegu pakkuda saab, olla just üks neist pidepunktidest, millest (korrakski) kinni hakata? Et tunda, ei, ma ei ole üksi, pole ainsana väsinud, vihane, nukker, ärev, tuim. „Elektro” on kõike seda, on aus ja aval ning oma pretensioonituses avatum, kui selle vormiline lahendus esialgu arvata lubab.

---

^[1] Johan Haldna, Aeg, reisid, armastus. Vikerkaar 2025, nr 12, lk 122.

^[2] „Tahtsin vaadata jõhkruse ja segaduse taha ja veenduda, et ka kõik õrn ja hea on endiselt alles.” Intervjuu „Elektro” autori Martin Algusega. Rahva Raamatu raamatublogi 26. IX 2025.