Kurb on kuulda andeka, hooliva, targa looja lahkumisest. Samal ajal peame olema tänulikud, et meil on niisuguseid säravaid autoreid nagu Aino Pervik, kelle surm sügavalt puudutab.

Ilmselgelt poleks eesti lastekirjandus Aino Pervikuta see, mis ta on. Kui tahta rääkida tüvitekstidest, siis just neid on Pervik loonud: nii mõnegi meie lastekirjanduse tüviteksti, mis ühendab põlvkondi ja on saanud sama endastmõistetavaks osaks Eesti kultuurist nagu Tallinna vanalinn või uuem rahvalaul.

Aino Pervik sündis Rakveres velskri tütrena. Aastatel 1939–1946 õppis ta Järvakandis, seejärel Tallinna Õpetajate Seminaris ja Tallinna Õpetajate Instituudis ning Tallinna VIII Keskkoolis (millest hiljem sai Tallinna VII Keskkool). 1955. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-keele­teaduskonna soome-ugri keelte alal. Pärast ülikooli töötas noor filoloog Eesti Riiklikus Kirjastuses laste- ja noorsoo­kirjanduse toimetajana (1955–1960), seejärel Eesti Televisioonis laste- ja noortesaadete toimetajana (1960–1967). Esimene laste­raamat „Kersti sõber Miina” ilmus aastal 1961. Alates 1967. aastast oli Pervik vabakutseline kirjanik ja tõlkija. Ta avaldas üle 60 teose: hulgaliselt lasteraamatuid, aga ka kolm romaani, kaks novellikogu ja neli luuleraamatut täiskasvanutele. Samuti tõlkis ta ungari keelest, teiste seas Éva Janikovszky ülipopulaarse lasteraamatu „Kui ma oleksin suur” (e. k. 1980). Alates aastast 1974 kuulus Pervik kirjanike liitu.

Oma loomingu eest pälvis ta rohkesti tunnustust, sealhulgas Tuglase novelli­auhinna (1983) ja riikliku kultuuripreemia elutöö eest (2018).

Pervik on suurepärane karakterilooja, seda nii lasteraamatutes kui ka täiskasvanutele mõeldud teostes. Tema tegelased on efektsed, selgelt eriilmelised ja psühholoogiliselt veenvad, pärinegu nad fantaasiaküllastest lasteraamatutest, nagu „Kunksmoor” (1973) ja „Arabella, mereröövli tütar” (1982), või siis täiskasvanutele mõeldud proosast.

Eredad tegelased ja põnevad süžeed on viinud Perviku teosed ekraanile: tema raamatute põhjal on valminud anima­filmid „Kunksmoor” (1977), „Kunksmoor ja kapten Trumm” (1978) ning mängu­filmid „Arabella, mereröövli tütar” (1982) ja „Kallis härra Q” (1998).

Nauditav on Perviku stiil, milles on osavalt ühendatud sõnaselgus ja värvikus, samuti haaravad dialoogid eluliselt naljakatel ja ka süngetel teemadel. Lugejad võivad rõõmuga tõdeda, et lastele ei ole teinud Pervik hinnaalandust ei keele­kasutuse keerukuses ega ka elu keeruliste küsimuste tutvustamisel, olgu tegu kurjuse ja headuse piiride, inimliku ahnuse või surmaga – aus ja tõsine kirjanik usaldab oma lugejat. Teatav eksistentsialistlik meeleolu ja eetiline otsing läbib nii lastele („Arabella”) kui ka täiskasvanutele suunatud loomingut („Tulesõitjad”, 1988; „Kiikujad väravakaartel”, 1989).

Pervik oli viljakas kõrge eani. 2000. aastatel avaldas ta terve sarja raamatuid algkoolitüdrukust Paulast ja tolles eas laste muredest, samuti võib esile tõsta muheda raamatu „Presidendilood” (2008).

Võluva viisi mälestuste kirjutamiseks leidis Pervik raamatuga „Miniatuurid mälupõhjast” (2018), kus ta esitab mälukilde ka rasketest aegadest peaaegu akvarelse kergusega. Just tänu ausale fragmentaarsusele on pildid justkui füüsiliselt aistitavad – pole imestada, et raamatust kujunes müügihitt.

Kes Ainot tundis, jääb puudust tundma tema sarmikast soojusest, helgest ja alati tähelepanelikust suhtlusstiilist. Seejuures oli kirjanik oma vaikse sära ja sarmiga nii diskreetne ja pealetükkimatu, et laiem publik tunneb teda ikka rohkem loomingu kui avaliku kirjanikukuju kaudu – praegu­ses kirjandusmaailmas ei olegi see väga tavaline.

Kindlasti ei saa öelda, et sõja ajal laps ja Stalini ajal noor olnud ning kolm last üles kasvatanud kirjaniku elu on olnud kerge. Küll aga võime öelda, et see elu oli õnnelik – seda kahtlemata meie, mahajääjate vaates, kuna andis meile nii palju rõõmustavat.

Eesti Kirjanike Liit
Eesti Noorsooteater
Täheke
Hea Laps
Eesti Lastekirjanduse Keskus
Kultuuriministeerium