alpides hääletades

nagu ikka, rõõm meid lahutab.
kussutad oma masendust
nagu plekitult valgeid converse’isid.
 
OKEI, võtan oma mäge üksi nagu ikka.
 
käänakul on suvine tee järsku lumine,
vaatan alla, kokkusurutud aeg
 
on tohutu. alles me kohtusime.
 
üks vana passat peatub mu kõrval. käsid
sisse kobida. roolis on õllehaisune austerlane.
arvab miskipärast et meie jaoks on kõige
huvitavam see et ta vanaisa oli nats.
 
alles see oli linn teispool mäge


Rohkem Tõnis Vilu luulet Loomingus nr 11

Kirjanik loeb. Tõnis Vilu