Anu Kree: „Palangukõnd”.
EKSA, 2024. 120 lk.
Anu Kree: „Valge metsa närv”.
EKSA, 2024. 79 lk.
Olen tormides tugevaks räsitud puu,
uhke võraga, kõrge ja õnnetu.
Ma uuenen üha, olen ajatult noor,
mu niudeil kui needus igihaljuse loor.
Ühtse lättena voolab mu valu ja rõõm,
võrdselt rusub ja õnnestab iga tast sõõm.
Mulle mõistetav kõik vahel taeva ja maa,
Ainult enesest iialgi aru ei saa.
Artur Alliksaar[1]
Hõikad mägedele, mäed hõikavad vastu, hõikad metsa – mets võtab endasse. Pead sinna oma luuletustele järele minema, nad koju tooma ning luulekokku sättima. Eesti on tasane maa, siin mägesid ei ole, aina pead metsa minema, et omadeni jõuda, oma hinge põhjani. Nii lihtne see ongi – mine ja korja kokku, nii seened-marjad kui luuletused. Mõistmine läbi kuulmise on siin kui luule päästeingel. Kõlalisus sulandub orgaaniliselt Anu Kree luulepilti. Kõneldud sõna on mõjus. Eriti paistab see välja luulelugemiste videotelt, kus tasane järjepidev mahetoonilisus tõstab tõhusalt esile luuletuste arenemise tuuma.
Anu Kree luulepild – viis raamatut kahe aasta jooksul – on tunnuslik, hingetõusev ja -kosutav. Milline loomulik avanemissund on selle taga, milline tamm on murtud, milline samm ette võetud, millise siuna avalikkusse (tagasi) tuldud! Nüüd juba küpsena, valmimana, sõna valitsejana. Anu Kree on avaldanud kuus luulekogu ning ühe proosaraamatu: lisaks siinkäsitletutele veel „Põhjavalgeni” (1997), „Kes me, õied, kukume” (1998), „Vee pealt lendu” (2023), „Kirjatähe kaitse all” (2023) ja „Elu nagides” (2024). Kahes varasemas katsetuses on selgelt aimata tulevast vormumist, ent need ei ulatu veel tänase meisterlikkuseni, algaja praod ja mõrad on näha.
Luule on alati üllatus. Mismoodi ta puudutab ja hellitab sõnadele aldist lugejat, kustkaudu hinge poeb, kust leiab varjatud värava, kust kunagise tundeliigutuse, kust tabab lõhnad ja toonid, mis tänasesse sobivad. Mismoodi konstrueerib keelelise lõime, et endast huvituma panna ja keelekandlel viis sobivaks sättida. Üha rohkem piiranguid on ta õlult visanud (riimivaev, kindlarealisus, jah, on luuletajaid, kes kirjutavad ainult kuue- või kaheksarealisi salme; kindlad rütmiskeemid sisaldavad aina mõrasemaid ridu), täielikku vormivaliku sõltumatusse loovinud. Luule on endalt pea kõik vanad piirangud ära visanud. Luuletaja räägib keelt, mis on talle omane ja vaba. Ka luuletõelus pole publiku määrata, see on täielikult luuletaja oma, sündinud tema enda elu- ja keeletunnetuses. Tema kogetu, tema arusaam. Universaalne ja tegelik alati kõrvuti, teineteist toetamas: „armastusel on vaja / saada küllastunumaks [—] saada veel ehedamaks / kui suudab peegeldada kaev” (VMN, 55).[2]
Anu Kree luules ulatuvad siseilmadessegi kauged ja kaunid kuuselatvade sakid, mille tagamaa hämaruses kihutab täistuledes rong. Reaalsuse imaginaarsed vilgud, kvantreaalsus. Kas luule saab olla kergus ja lendlemine või on see hoopis pidurdumine, inerts, paigale tiirlema jäämine. Mitte ainult eneseimetluseks, vaid lihtsalt tõsiseks mõtiskeluks. Luule on paljuski muljetel (sh meelde jäänud tsitaatidel) põhinev kunst ning vahel tundub, et mida illusoorsem ta on, seda kestvam on tema kandam ja kuulutus. Mida räpasemad, ropumad, vettinumad on tema põrandad, seda küütlevam aade, mida ta kannab? Porine luule meile ei sobi, küll aga poleeritud ja veiderdav variant. Anu Kree luule on fenomenaalne, luues nii labürindid kui ka neist välja pääsemise võimalused. „[I]gal pool sama palangukiri / hommikuräsused ilmed [—] uuristavad juba teades / algava päeva liivapaljandisse / piksest teravamaid kaemuseid” (P, 94). Tuleb „pöörata lume aeglaseid pilke / käsitsi” (P, 65). Ning „midagi jääb täna märkamata / hooti kogume sõrmede vahelt / tagasi kukkumast / aeglaselt pudenevat tuld” (VMN, 38).
Ilma maailma märkamata ei saa seda ka seletada. Mõttelise aluskoeta pole luulet olemas või ta on tähendusetu/tähtsusetu, ei kõnele. Sellest ka luule mõttekudede ülesleidmise aeglus. Anu Kree luule lausa kihiseb pisikesest pidevast piigivõitlusest, vaikselt hõõguvast sisekonflikti leegist. See on natuke üllatav, sest ta otsib pigem seosteküllusele seletust. Keerukust ta ei karda, enamjaolt vastab oksüümoronlikult. Ja samas on tihti tema luuletuste lõpus maailma kohal rahunemise ja selguse päike. Ta ei karda neutraliteeti. Selginemist enda sees ja ümber.
Kõige huvitavamad on Anu Kree umbes leheküljepikkused luuletused, kus põrkutakse vastu justkui mingit keelelist vääratust või füüsilist takistust, nii et tuleb tagasi pöörduda eelmiste ridade juurde, et vaadata, kas senine lugemine oli õige. Tihti ei tulegi võimalik riimsõna luuletusse, ent kajab kusagilt kaasa. Selliseid luuletajaid pole väga palju, keda ei saa sulinal järjepanu lugeda, vaid peab pause tegema, et järele mõelda ja mõista. Mina ei suuda Juhan Viidingut või Ossip Mandelštami üle kümmekonna luuletuse järjest lugeda, tuleb aru pidada, seletust otsida. Tuleb uuesti luuletada proovida, ütles Juhan kord üht luuleraamatut sõrmitsedes, proovimine teeb meistriks, vahest isegi luuletajaks.
Anu Kree parimates luuletustes paistaks otsekui puudetagune päevatõusu või -loojangu valgus, koit või hämarik, mida tüved hakivad. Otsekui valguse interferentspilt optikas, kus saavad kokku osake ja laine ning seeläbi nähakse neid vastandeid ühendava tervikuna, kaht kirjeldust ühes, et maailma adekvaatselt edasi anda. Tahkise lainestumine, ütlevad füüsikud.
Luuletaja tunneb hõlpsasti ära tema stiilileidude, sõnakasutuse, keskendatuse, tema pöörete ja käänete, tema temaatiliste valikute kaudu. Anu Kree on ise öelnud: „Mis on palangukõnd? Palangukõnd on see, mida sa ei saa jätta tegemata. Miski, millele võib sind tõugata tuttav eelnevuste ja järgnevuste ahel või ka esmakordselt ilmuv sisemine vaidlustamatu taju. Vahel võib näha ajaliselt alles hiljem, et tegemist oli palangukõnniga.”[3] Palangukõnniks tuleb eralduda ning saadud luuletus omaks võtta. Paberile jõuab see alles hiljem. Alles siis selgub, et see on ühtaegu peegeldus maailmalt ja sinult eneselt, et „ärgata / endana sinus”.[4]
Autor ütleb: „olen ase su sammude / selgeksastutud kajale” (P, 15); „Oled sügavuste õhin / iga kord pean elu eest / pinnale ujuma / kui hakkan su / vetesse uppuma” (P, 41); „Need read raamatutes [—] see on luuletaja veri / äng ühendus pääsetee / ainumas võimalus / hingata” (P, 88). Siin nagu kumiseks vastu Fernando Pessoa: „Kõik meie ümber muutub meie osaks, siseneb me ihusse ja elutunnetusse ning suure Ämbliku sülg seob meid märkamatult selle külge, mis on meie lähedal, mähib meid aeglase surma kergesse sängi, kus me kõigume tuules. Kõik on meie ja meie oleme kõik, aga mis sellest kõigest kasu on, kui kõik on eimiski? Üks päikesekiir, pilv, mis möödudes äkitselt varju heidab, kergelt tõusev tuuleõhk, vaikus, mis sellele järgneb, kui tuul peatub, see või teine nägu, mõned hääled, jutlevate naiste argine naer ja seejärel öö, millesse ilmuvad tähendusetute tähtede vildakad hieroglüüfid.”[5] Samuti Ludwig Wittgenstein: „Et saada aru lause olemusest, mõelgem hieroglüüfkirjale, mis kujutab tõsiasju, mida ta kirjeldab. Ja sellest tekkis tähekiri, ilma et kujutamisele olemuslik oleks kadunud. [—] Lause on tõelisuse pilt: sest ma tean temas esitatud olukorda, juhul kui ma saan lausest aru. Ja lausest saan ma aru, ilma et mulle oleks tema tähendust seletatud.”[6] Sestap on teksti lühidus „ainult näiline, sest iga lause lugemisel tuleb pidevalt silmas pidada väga täpselt märgistatud konteksti ning suhet eelnevate ja järgnevate lausetega, millel on omakorda kindel loogiline kaal. Kokkuvõttes tähendab see lõputut pendeldamist lausete vahel, pidevat lugemist ja ülelugemist, enne kui võime öelda, et oleme seda teost kas või ühe korragi lugenud.”[7] See tunde- ja mõttejoonis iseloomustab ka Anu Kree luulet, selles mõttes on ta sarnane ülaltsiteeritutega, sest teksti korduva ülelugemise tarve on ilmne. Ja lause on iga keeleteo alusühik. Kuivõrd lause on moodsas luules kaotamas oma kontuure, eriti punktuatsiooni seisukohalt, on ka Anu Kree puhul silmanähtavalt aktuaalne see, kuidas sõnad jagatud tähenduseni jõuavad, laused lõplikult selgeks saavad, kui kaugele laused üksteise sisse ulatuvad, ilma et kaotaksid oma mõtet.
Aga esmalt tuleb sõnametsast läbi murda, inspiratsiooni järgida. Põllulegi minna, taimed ja linnud meelde tuletada. Lõpuks naasta, luuletus nokas. „See on kui metsasalu – läbi minnes järjest käsi / vitsutavad oksad, konarlused, tihedusrägastik, kui / järsku – väike valge vaba ala.” (P, 87); „pidekõnd / läbi peksleva oksakardinais tihniku / tundmatuid täkkeid täis oks / hilise mänsaku noka vahel” (P, 88).
Vastupidiselt Artur Alliksaare pidulikele fanfaaridele, kujundiliialdustele, avalikule käratsemisele, on Anu Kree luule täis oksüümoronlikku tolmu ja udu. Kaksikute sõnapaaride asemel on tal hoopis avaram sõnade veeretamise ala, kus värsiread moodustavad üheaegseid mitmesuunalisi liikumisi. Kree pole tahtlik oksüümoronide looja, kuigi neidki võib leida: „lõppematu sekund” (P, 17); „möödamõistujutte” (P, 17), „näiva oleviku ehe tants” (P, 85) jpm. Anu Kree on sellise maailma poolt, mida asustavad vastuoluussikesed, kus oksüümoronlik mõtlemine on käivitusmootor, ning need tuurid pole sugugi veel täiskäigul.
[1] A. Alliksaar, Laulud lauldamatust. Tallinn, 2018, lk 52.
[2] Raamatutele viitavad järgnevalt lühendid VMN („Valge metsa närv“) ja P („Palangukõnd”).
[3] Facebook, 23. veebruar 2024.
[4] A. Kree, Vee pealt lendu. Tallinn, 2023, lk 47.
[5] F. Pessoa, Rahutuse raamat. Tlk L. Nigu. Tallinn, 2022, lk 108.
[6] L. Wittgenstein, Loogilis-filosoofiline traktaat. Tlk J. Kangilaski, V. Palge. Tartu, 1996, lk 57.
[7] P. Selg, Ludwig Wittgenstein. Rmt: 20. sajandi mõttevoolud. Toim E. Annus. Tartu, 2009, lk 483.
Lisa kommentaar