Avarilma modernisti elurännak
Märts, 2020Nikolai Baturin: „Maskide defilee. Poeetiline elurännak”.
„Ilmamaa”, 2019. 271 lk.
Nikolai Baturini viimaseks jäänud raamat on varjamatult ja üksiti varjatult autobiograafiline. See on poeetiline raamat, autori muu loomingu ja eelkõige tema keeleloome vääriline, see on maskeraad, mille abil saab nii varjata kui veelgi enam avada avamatut, ja see on defilee, sest kulgeb pidulikult — paraadsammul ja pateetiliselt. See raamat on Baturini nägu ehk siis sedasama nägu, mis ilmub autori lapselapse tehtud kaanepildil maski langedes koduse Võrtsjärve-ääre vesisele maastikule. See raamat on koguni nii Baturini moodi, sisaldades sellises mahus ja sellisel viisil tema loomingu tunnusjooni, et tundub olevat kohatu või võimatugi seda tavapärase kirjanduskriitilise sõnavaraga arvustada. See raamat, nagu Baturini looming üldse, näib käsitlemiseks vajavat ja väärivat hoopis teistsugust, (meta)kirjanduslikku keelt, nagu vääriks seda — Arne Merilai kunagisi sõnu meenutades — teooriat edasi arendav Artur Alliksaare luule. Kas või juba põhjusel, et ammu tähele pandud ja Wiedemanni keeleauhinnaga pärjatud Baturini keelerikkus ja kujundiloome võimekus on omaette teema.
Püüdkem ometi vahendada mõningaid lugemismuljeid ja sõnastada tähelepanekuid. Maskidele mõeldes on raamatu lugemine isegi kummaline praegustel veebruarikuu päevadel, kui maailma eri paigus kannab suur osa inimesi maske. Ent mitte selleks, et end tundmatuseni varjata või midagi ilmsiks tuua, vaid selleks, et ennast või teisi kaitsta surmava viiruse eest. Viirusedki on inimeste maailmast üle pühkivad stiihiad, aga salalikud, mitte avalikud nagu kõrbe liivatorm või mereavarustes möllav maru, mis on tunnuslikud Baturini loomingule.
Esiteks torkab rohketeks peatükkideks või siin pigem vanamoelist sõna kasutades kapiitliteks liigendatud „Maskide defilees” silma kolm tekstikihistust. Neist esimene ja tekkepäralt varaseim on luule: eranditult Tarvastu kandist pärit mulgimurdeline, autori sõnul „sünnimaa muistekeeles”, kohati graafiline ja vahest harvade erinevustega ilmunud kogus „Sinivald” (1990). Seejuures on üllatav, kui sujuvalt sulanduvad need luuletused teise, hiljem loodud tekstikihistusse ehk põhiteksti, mis ajuti ongi kirjutatud luuletuste „peale” või „kõrvale”, olles justkui nende kommentaariks. See teine kihistus on kronoloogiline ja „poeetiline elurännak” rohkete tegelastega, kelle hulgas suurtäheline ME MASK on mõistagi autori alter ego. Tegelaste hulgas on läbivaid või selgesti eristuvaid vähe: vanaisa Puhmhabe, vanaema, ema, sõsar, MITŠMAN, eksootiline looritamata moslemineiu Galena, kellel ME MASKI silma ja käe all kasvavad rinnad ja kelles võiksime näha ME MASKI esimest ihulikult kogetud armastust. Mõni ehk veel. Hilisem pereelu jääb otsesõnu tagasihoidlikumalt kujutatuks, isa kohtame vaid põgusalt kuskil raudteejaamas, kuid naise-laste olemasolu tähtsus on tuntav ja väärtustatud. Ning kolmas tekstikihistus on kursiivis, kuid poolpaksus kirjas rõhutatud allkirjaga „ME MASKI hooldekodu mõtistust”, mis omakorda kujutab endast elurännaku kommentaari. Mõtistu on niisiis justkui kommentaari kommentaar. Nende kihistuste üle ulatub veel hulk motiive, millest kandvaim on ajatut teelolekut markeeriv odüsseia kui palimpsestlik kirjeldus neljast mereväeaastast Kaspia merel. Aga ka Achilleuse kanna motiiv ilmub paaril korral, kõigepealt vastsündinu loputamisel järvevees kuni lõpuks tõdemuses, et tõeliselt haavatav koht on kõige ja kõigi pärast valulev süda. Veel ühe tähelepanuväärse tegelase, tagalaane Caruso lugu taigas laulvast teatritätoveeringuga tenorist võib aga lugeda kui omaette ja igati Tuglase preemia väärilist novelli.
Teoste sünnilugusid „Maskide defilees” eraldi ei jutustata, kuid enim on vihjeid filmiks saanud „Karu südamele” (1989) ja romaanile „Kentaur” (2003), milles autor samuti nägi suurt kinematograafilist potentsiaali, peategelase rollis ei keegi muu kui California kuberner Arnold Schwarzenegger. See ei ole alusetu suuruseihalus, vaid adekvaatsus, äratundmine, vahest on juba tegelaskuju loomisele kaasa aidanud filmides piisavalt nähtud jõulise musklimehe eeskuju. Väliselt jõulised, ent oma loomuses ka inimlikke nõrkusi ja eksimisvõimalusi kätkevad karakterid on Baturinile iseloomulikud, nagu ka stiihiad ja suured plaanid: põlismets, kõrb ja meri. Need kirjaniku sõnul avarilmad on tema teoste tegevusväljad.
Kust see suurus, ihalus suurte plaanide järele, võib küsida, kui Baturinile on ikka olnud esmatähtis Tarvastu murrak luulekeelena ja tema varajaseks äratajaks oli Mulgimaa laulik Hendrik Adamson, kelle loomingust on mu mällu talletunud heksameetris kirjutatud „Mina ja mu väikesed mõtted”. Murre on arhailine, lokaalne, maalähedane, argiarusaamade järgi kohane just väikeste asjade üle arutlemiseks, kuna globaalsete küsimuste puhul võib luuletus või jutuajamine omandada tahtmatult koomilise varjundi. Linna Baturin ju vältis, põgenes sealt kiiresti ja igal võimalikul juhul. Modernistlikku, urbanistlikku flanööri ei saanud temast kunagi. Ometi leidub üks ühendav lüli laanekirjaniku ja linnas uitaja vahel ja see on Charles Baudelaire, kelle luulet Ilmar Laabani tõlkes Baturin korduvalt tsiteerib. On minulgi siin kiusatus tsiteerida paari kirjakohta, kuid mitte luulest, vaid Baudelaire’i esseest „1859. aasta salong”, need tunduvad ülihästi sobivat ka Baturini proosaloomingu kommentaariks. Baudelaire nimetab seda oma „parandamatuks armastuseks suuruse vastu” ja selgitab: „Sest, kulla sõber, ma pean teile üles tunnistama midagi, mis paneb teid võib-olla muigama — looduses ja kunstis eelistan ma võrdse väärtuse korral suuri asju kõigile muudele: suuri loomi, suuri maastikke, suuri laevu, suuri mehi, suuri naisi, suuri kirikuid, ning et ma teen, nagu nii paljud teisedki, oma maitsest printsiibi, siis usun, et mõõtmed pole Muusa silmis just tähtsusetu kaalutlus.” Sedasi poeetilisest maailmatajust, ent teine tsitaat on pigem modernse kunstniku loomisvõimest: „Kujutlusvõime umbusaldamine, suuruse põlgamine, ainuvaldav tehnikaarmastus (ei, see sõna on liiga ilus) — tehnikaharrastus —, ma usun, et sellised on kunstniku allakäigu peamised põhjused. Mida enam on kujutlusvõimet, seda paremini tuleb vallata tehnikat, et kujutlusvõimet tema seiklustel saata ning saada üle raskustest, mida ta ahnelt otsib. Ning mida paremini vallatakse tehnikat, seda vähem on vaja seda esile tõsta ja välja näidata, et kujutlusvõime saaks kogu oma ereduses särada. Nõnda ütleb tarkus, ning tarkus ütleb veel: see, kes valdab üksnes osavust, on loll loom, ning kujutlusvõime, mis tahab ilma osavuseta läbi ajada, on narr.”
Vähemalt minu meelest moodustub siin mõtte- või sõnasild XIX sajandi keskpaiga modernismiajastu kuulutaja ja XXI sajandi alguse globaalse maailmatajuga ja kaasaegseid probleeme mõtestava laanekirjaniku vahel. Teadvustades Baturini viimaseid eluaastaid, mil kirjanik lamamisasendist ei tõusnud ja ometi kirjutas käsitsi A4 formaati kladedesse, muu hulgas ka lause „Kõigi teede lõpus, hoituna hooldekodus…” (lk 18), tükib vägisi pähe mõte, et olgu laanes või lamades, mõlemal juhul on tegemist hädavajaliku distantsiga, mis lubab suurt maailma näha ja mõista palju selgemini, kui on selleks võimelised igapäevased rööprähklejad, samuti näha selles maailmas inimest, kes oma jultumuses loodu vastu võib kõik hävitada, aga kelle võimuses on ka hävingut ära hoida.
Mida me „Maskide defileest” kui Baturini luigelaulust tema elu kohta teada saame? Õigupoolest täpselt seda, mida autor on vajalikuks ja sündsaks pidanud, midagi maha vaikimata, eksirännakuile piisavalt vihjates. Ei mingeid suurmeeste ja -naiste pikantsetest elulugudest loodetavaid skandaalseid paljastusi ega vahest isegi mitte midagi uut, mida tähelepanelik lugeja ei aimaks Baturini muust loomingust. On sünnikoht ja lapsepõlv, kooliaeg ja nelja-aastane, osalt galeeriorjana mööda saadetud armeeteenistus, mereavarused ja naftaväljad, geoloogina Siberi maavarade kaardistamine ja viisteist aastat kestnud taigaküti elu. Kirjanikukutsumuse äratundmine ja pühendumus loomingule. Nimesid ei nimetata, sest nomina sunt odiosa, maskid jäävad maskideks ja inimene jääb endistviisi saladuseks, sest „kui poeet lakkab olemast enesele mõistatus, lakkab tema looming” (lk 206). Kõik on, nagu on alati olnud, samas on vaieldamatult tegemist suurteosega, ühe elu väärilise lõppakordiga, lõpule viidud täiusliku tervikuga, mis „Ilmamaa” kirjastuse välja antuna hõlmab ka kõik Nikolai Baturini varasemad teosed ja viib tema kestva mõttevoo ühinema ILMAMAA MÕTTEVOOGA (lk 271).
