Elust nõukogude kirjanike liidu tulemüüri taga

Marin Laak

Sirje Olesk: „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s”.
Eesti Kirjanike Liit, 2022. 303 lk.

Järjepidevus on omaette väärtus. Sirje Oleski „Aegade lugu. Kirjanike liit Eesti NSV-s” on väärikas raamat Eesti Kirjanike Liidu 100. aastapäevaks ning mõtteliseks järjeks liidu 80. sünnipäevaks ilmunud Katrin Raidi raamatule „Loomise lugu. Eesti aeg. Eesti Kirjanikkude Liit 1922–1940” ning 90. tähtpäeva väljaandele „Välismaine Eesti Kirjanike Liit”, autoriks Valev Uibopuu. Viimase toimetaja ja kommenteerija on samuti Sirje Olesk. Tundub, et Eesti NSV-s tegutsenud kirjanike liidu ajaloo raamatu kirjutamise idee on tal küpsenud just Uibopuu raamatu välja­andmise aegu – selle napist saatesõnast leiame lause: „arhiividesse ja mälestustesse hajali ladestunud ENSV Kirjanike Liidu ajalugu alles ootab materjali koondavat uurijat”.[1] Nüüd on see raamat valmis.

Kindlasti mäletavad paljud seda aega teisiti, aga huvitavaks lähebki seal, kus mälestuste inimlik tasand kõrvutub kirjanike liidu kui organisatsiooni ja parteilise võimuaparaadi arhiividokumentidega. Sirje Olesk on korduvalt rõhutanud, et ta on teadlikult kasutanud ainult kirjalikke allikaid. Nendeks on põhiliselt Eesti Rahvusarhiivist pärit nõukogudeaegse kirjanike liidu (KL) ja selle parteialg­organisatsiooni, aga ka EKP Keskkomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna ning mitmesuguste teiste kirjandust suunavate ja kontrollivate parteirakukeste koosolekute protokollid ning KL-i materjalid Eesti Kirjandusmuuseumis. Toetumine kirjalikele allikatele on kindlasti ka õige, kuid Sirje Olesk on ju nõukogude eesti kirjandust uurinud pikka aega, suhelnud isiklikultki vanema kirjarahvaga. Märkida tuleb ka kirjanike erakirjavahetusi, näiteks on oluliseks allikaks Nigol Andreseni ja Ain Kaalepi kirjavahetus. Just selliste isiklike allikate, niinimetatud mina­doku­mentide kasutamine annab raamatule palju juurde, avab allhoovusi ja näitab inimlikke taustu.

Protokollidest välja loetut on Sirje Olesk täiendanud artiklite ja memuaaridega paljudelt toonastelt literaatidelt ning teinud seda huvitavalt, eri nurkade alt. Allmärkustest kokku loetuna tuleb ainuüksi raamatuna ilmunud elulooliste märkmete, päevaraamatute ja mälestuste autoritest pikk nimekiri: Friedebert Tuglas, Johannes Semper, Jaan Roos, Debora Vaarandi, Ralf Parve, Aksel Tamm, Paul Kuusberg, Olaf Kuuli, Vladimir Beekman, Villem Gross, Kalle Kurg, Endel Priidel, samuti Jaan Kross, Enn Vetemaa, Heino Kiik, Teet Kallas ja Oskar Kruus. Lisaks on Olesk kasutanud suurel hulgal ka ajakirjanduses ilmunud mälestusi ja artikleid. Raamatus kasutatud arhiiviallikate ja sekundaarkirjanduse maht on tõepoolest aukartustäratav, kuid tunda on autori elegantne üleolek materjalist. Tahaksin tuua vaid ühe näite raamatu viimasest peatükist „„Hing on kinni ajaloos”. ENSV Kirjanike Liit aastatel 1986–1991”. Nende aastate pöördeliste sündmuste laviini ja erakordse meeleolu edasiandmiseks kasutab Olesk tabavalt vaid lühikest tsitaati Lehte Hainsalu artiklist „Aeg kõnelda, aeg kirjutada”, mis annab ülevaate Gorbatšovi-aegsest vabameelsest NSV Liidu kirjanike VIII kongressist Kremlis 24.–28. juunil 1986: „Tragöödiat nimetati tragöödiaks, katastroofi katastroofiks, peremehetunde kadumist peremehetunde kadumiseks ning ohjeldamatut optimismi kuriteoks.” (Lk 255.) Samaaegne parteialgorganisatsiooni protokollide keel tundub tärkava perestroika taustal pärinevat ürgajast.

Selge, et iga kümnend kirjanike liidu viiekümne tegevusaasta vältel Eesti NSV-s on olnud väga erinev. Kui 1940.–50. aastad olid tõesti kole ja pime aeg, siis edasi läks kirjandusega juba päriselt hästi, eriti 1960-ndatel – umbes selliste sõnadega esitlusel andis autor raamatu lugejale üle. „Aegade lugu” kulgeb üheksas peatükis nõukoguliku kirjanike liidu loomis­vaeva­dest 1940-ndatel kuni perestroika ja Eesti iseseisvuse taastamiseni 1991. Aastad 1949–1953 olid kõige õudsemad, küüditati ja represseeriti, oli hirm, pealekaebusi ja intriige oli ka KL-i juhtorganeis. Raamatut edasi lugedes võtad selle teadmise kaasa, nagu need aastad olid ju paratamatult meeles ka selle aja läbi teinud inimestel. Nii et on tõesti väga suur vahe, kas alustada „Aegade lugu” algusest ja lugeda järjest või alustada sirvimist näiteks 1960. aastate peatükist „Nõukogude pabermantel hakkab istuma”, kus loomingulise vabaduse piirid hakkasid avarduma.[2]

1970. aastaid tähistab Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumängust” pärinev tsitaat-pealkiri „Silmitu saagerdamine” ja see on iseenesest huvitav kümnend: Moskva järelevalve suurenes, küünilisus kasvas, aga Lotman õpetas Tartus semiootikat ja muide, temagi oli kirjanike liidu liige. Lõhe kahe eesti kirjanduse vahel oli geograafiline, kuid üha suurem ka sisemiselt – nõukogude kirjanduselu punase „pealiskihi” ja tegeliku kirjanduselu vahel. Kirjanike liidu rolli vajaliku fassaadi hoidjana Eesti NSV-s Olesk oma raamatu saatesõnas rõhutabki, see on tõesti „eesti kirjanduse ja kirjanike ohjamise ja aitamise lugu” (lk 11). Raamat annab nõukogude elu ambivalentsust hästi edasi, toimus see elu ju justkui kahes erinevas ruumis ja registris: koosolekutel ja taga­tubades. Kirjandust aga loeti ja hinnati. Kirjanike liit Eesti NSV-s oli tulemüür, mille varjus käis tegelik kirjanduselu, salongid, Kuku klubi, „Via regia” ja Spiel.

Kirjanduslooliselt oli minu jaoks raamatu kõige huvitavamaks peatükiks „Eesti kirjanikud sõja ajal ja järel ­Eestis”, milles autor valgustab 1944.–1949. aastate kirjanduselu telgitaguseid. Seda aega on kirjandusteadlane Maie Kalda nimetanud järel-Eesti ajaks, mil justkui suuri muutusi võrreldes sõjaeelse ajaga ei olnudki – elati endist elu, loeti samu raamatuid, õpetasid samad õpetajad. Kõik see kestis kuni märtsiküüditamiseni 1949 ja Johannes Käbini juhitud kurikuulsa EK(b)P KK VIII pleenumini märtsis 1950, millele järgnes „kaadripuhastus” ka kirjanike liidus: enamiku Eesti-aegsete kirjanike represseerimine, sh Tuglas, Semper, Andresen jpt. Seda õudset aega käsitledes õnnestub Oleskil veenvalt näidata, kuidas nõu­kogude võimu raudhüdra hakkas kohe pärast sõda okupeeritud Eestis end aeglaselt, ent järje­kindlalt lahti kerima. Taas kerkib küsimus „kirjanike-kommunistide” personaalsest rollist ja valikutest, võib-olla isegi missioonist hoida ära veelgi hullem? Pikemalt on Olesk peatunud August Jakobsoni ja Nigol Andreseni keerulistel suhetel, toetudes Tõnu Tannbergi põhjalikele arhiivi­uurimustele.[3] Kogu ajalooteaduslik raam ja taust, millele autor turvaliselt toetuda on saanud, pärineb Toomas Karjahärmi ja Väino Sirki raamatust „Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987” (2007).

Mulle oli siiani jäänud arusaamatuks, kuidas ometi saavutati, et nii lühikese ajaga muutus eesti kirjanduse ilme peaaegu 180 kraadi ja vabariigi ajal täiesti normaalsed kirjanikud läksid juba nõukogude võimu esimestel aastatel kaasa kõige jubedama ja täiesti kunstivälise propagandaga. Raamatust sain vastuse: piits ja präänik hakkasid tööle juba Nõukogude tagalas ja see jätkus sõjajärgsetel kitsikuse-aastatel. Kirjanduse üle valvati, kuid suured olid ka toetused, stipendiumid, honorarid. Väliseesti Mana toimetaja Hellar Grabbi on ühes arvustuses 1950. aastate alguse luulekogu kohta kirjutanud, et tegu on „teadlikult kirja pandud jamaga, mille tingis hirm, leib ja paratamatus”.[4] Oleski raamatus leidub väljavõte Keila kirikuõpetaja Ado Köögardali 1949. aasta päevaraamatust, mis kõlab ootamatu üldistusena: „Kaotavad peagu kõik ja kannatavad ka peagu kõik. Muidugi on ka neid, kes praeguse korra all alles jõudsid haljale aasale ja südamest rõõmustavad õnnest ja õitsengust, aga neid on siiski vist vähe. Rohkem on neid, kes küll laulavad selle laulu, kelle leiba nad söövad, südames mõtlevad aga hoopis teisiti.” (Lk 67–68.)

Mulle meeldib, et „Aegade loo” aluseks olnud määratu materjali kokkuvõtmisel on Sirje Olesk jäänud siiski teadlaslikult neutraalseks. Parteiprotokollide omaaegse „diskursuse” edasi andmine tsitaatides on täiesti omal kohal – just nii saab ka lugeja omaaegsest keelelisest õhustikust osa. Autori isiklikud hoiakud vilksavad sisse mõnes harvas epiteedis, erandiks lause järgmise tsitaadi lõpus: „Partei­organisatsiooni sekretär oli Magnus Mälk ja tema juhtimisel peeti tihedalt koosolekuid. Kohe varsti pärast VIII pleenumit 19. ja 20. aprillil 1950 oli kahe­päevane koosolek, kus arutati Paul Viidingu ja Mart Raua personaalküsimust ning Ita Saksa kaebust Debora Vaarandi peale, kes on temalt abikaasa (Juhan Smuuli) ära meelitanud. Arutelude jaburus ületab terve mõistuse piiri ..” (lk 92–93).

Sirje Oleski „Aegade lugu” on hästi kirjutatud, uhke raamat. See ei ole kirjanike liidu apokriivalugu, vaid tugineb autori aastatepikkusele ja põhjalikule uurimistööle. See lugu oli vaja kirja panna, et mõista, kuivõrd suure jälje on need ajad meile jätnud. Au tuleks anda ka toimetajate tandemile Brita Meltsile ja Katrin Raidile, kes on teinud suure töö raamatu sadade tsitaatide, viidete ja faktide kontrollimisel ja täpsustamisel, tõstes nii raamatu usaldusväärsust veelgi. Lisaks tasub mainida, et raamatul oli ka kolleegium.

Lõpetuseks natuke ka välisilmest. Muidugi on „Aegade lugu” ka nägus raamat. Nagu öeldud, on see kirjanike liidu ajalooraamatute sarjas kolmas. Järjepidevust rõhutab ka sarnane välisilme: esimese teose on kujundanud Jüri Kaarma, teise Rakett OÜ. Viimase raamatu kujundaja on Roosmarii Kurvits ning trükis on tõesti hästi õnnestunud, silmal hea lugeda-­vaadata ja mõnus käes hoida. Vahest oleks siiski võinud ka sarjale visuaalse ilme loonud Kaarmat nimetada? Kirjanike liidu raamatutel on olnud lisad, Katrin Raidi teosel koguni viis. Liidu liikmete nimekiri on ka Sirje Oleski raamatus ilusasti olemas, kuid liitu juhtivate instantside virvarris oleks olnud kergem orienteeruda, kui abiks olnuks ka ülevaatlik tabel juhatuste, sekre­täride ja tähtsate parteitegelaste kohta, seda enam, et palju sõltus sel ajal just konkreetsetest isikutest, nagu rõhutab ka autor.

Mis võiks olla „Aegade loo” sõnum tänapäevale? Raamat räägib, kui tähtsaks nõukogude süsteemis kirjanikke ja kirjandust peeti. See riik oli kirjanikele „helde”, autor kasutab just seda sõna. Need kirjani­kud, kes ka hiljem „suuniste” ja Glavliti kitsastest väravatest läbi pääsesid, tihtilugu kutseorganisatsiooni abiga, said avaldada ja elasid hästi. Romaani honorarist võis ehitada maja või lahedalt ära elada paar-kolm aastat (lk 61). Selline materiaalne aspekt jäetakse tavaliselt tagaplaanile, kuid see on siiski oluline, eriti kui tahetakse rääkida kodu- ja väliseesti kirjandusest nii-öelda ühise nimetaja all. Igal juhul vääriks Välismaise Eesti kirjanike Liidu ajalugu värske pilguga ülevaatamist, kas või kõikide antiparalleelide pärast kahe liidu samaaegses tegevuses.

Minu jaoks on sel kirjanduse riiklikul tähtsusel nõukogude režiimi ajal aga veel üks külg. Sirje Olesk rõhutab kirjarahva rolli Eesti iseseisvuse taastamisel ja ta on välja toonud tsitaadi Jaan Kaplinski artiklist EKL-i 75. aastapäeva puhul: „Eesti Kirjanike Liit kujunes 1950-ndatest kuni 1980-ndate aastateni üheks eestluse tugipunktiks koos teiste loominguliste liitudega” (lk 9). Kirjarahva roll Eesti iseseisvuse taastamisel oli suur juba alates loomeliitude ühispleenumist (1.–2. aprill 1988), esimene president oli kirjanik Lennart Meri ja vabariigi algusaegadel olid paljud kirjanikud Riigikogus. Nii paradoksaalne, kui see ka pole, kujundas nõukogude režiim ka „eesti keele ja kultuuri eest” seismise vastutust. Missugune pööre peaks küll toimuma, et ka tänases vabas Eestis võiksid eesti kirjanikud kui hea emakeele kandjad kokku tulla Toompea lossi istungisaalis? Poleks ju omakeelse kirjasõna ja raamatuteta ka Eestit.

 

[1]S. Olesk, J. Kronberg, Saateks. Rmt: V. Uibo­puu, Välismaine Eesti Kirjanike Liit. Tallinn, 2012, lk 7.

[2] Vt ka: T. Kreegipuu, Nõukogude Eesti ­kirjanduselu parteiline juhtimine 1960. aastatel kirjanike liidu näitel. Keel ja Kirjandus 2023, nr 1–2, lk 110–127.

[3] Pean silmas Tõnu Tannbergi artikleid „„Kuid kirjanike liit pole seni veel kõiki suutnud liita ühiseks pereks”. Lisandusi Eesti Nõukogude Kirjanike Liidu asutamise loole aastatel 1943–1946”. Keel ja Kirjandus 2021, nr 7, lk 571–598; „Kirjanikud Nõukogude tagalas. August Jakobsoni kirju Nikolai Karotammele aastatest 1941–1942”. Tuna 2020, nr 2, lk 102–117.

[4]H. Grabbi, Vabal häälel. Mõtteid kahe­sajast eesti raamatust. Tallinn, 1997, lk 105.

1 kommentaar

  1. Udo Uibo ütleb:

    “järel-eesti aja” autorsus kuulub siiski Madis Kõivule, Maie Kalda üksnes tsiteeris teda

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood