Maikuus 2015 saatsin ma Eesti Kirjanike Liidu toonasele esimehele Karl Martin Sinijärvele sellise e-kirja:
„Hää KMS, see meil on mõeldud Kirjanike Liidu juhatusele soovituskirjaks Igor Maasiku ehk Onu Bella EKL liikmeks võtmiseks. Ma olen neid Onu Bella raamatuid lugenud, nad on mul kodus olemas, riiulis kõrvuti teiste Eesti kirjanike teostega. Isegi, kui mõni OB raamat võib tunduda pelga memuaristika või rakendusliku nipiraamatuna, on ka nendes küllaga ilukirjanduslikku särtsu ja intelligentse sõnaseade hoogu, liiatigi on OB loomingu hulgas olemas ka puhas ilukirjanduslik proosaraamat ning tema laulutekstid klassifitseeruvad kahtlemata poeesiaks. Mistap soovitan Igor „Onu Bella” Maasik tema sooviavalduse põhjal Eesti Kirjanike liidu liikmeks võtta. Tema särav isiksus oleks EKL-i hallis peenras tõeliselt kauniks õieks.”
Juku-Kalle Raid, hilisem Onu Bella kirjastaja, lisas omapoolses soovituskirjas täpsustuse: „Asi on selles, et Onu on hea kirjanik ja minu arust on see tõik kirjanike liiduga ühinemisel küllaltki oluline.”
Õnneks polnud me Kirjanike Liidus ainsad targad inimesed ja nii arvatigi Onu Bella auväärse kutseühingu liikmeks. Kahjuks, nagu me nüüd nentima peame, ei olnud seda rõõmu kauaks. Tartu vaim on taas õhem, Igori kassid ja dendropargike peavad temata hakkama saama ja samamoodi eesti kultuur, milles Onu Bella jälg on ilmselt palju suurem, kui me praegu veel hoomata oskame. Nimetada Onu Bellat pelgalt meelelahutajaks oleks sama rumal, kui öelda Cheopsi püramiidi kohta putka. Mitte ainult ulakad-vaimukad laulutekstid ja üle võlli esinemismaneer, mis tagasi mõeldes muheluse suule toovad, vaid ka väga hea keeletunnetusega raamatud, näitlejatööd, eklektiline muusikataju ja selle jagamine, üle kõikide mõistuste pikad ja põhjalikud raadioloengud ja üleüldse kogu Onu Bellaks olemine, see vabaduse, tarkuse ja iseolemise kindlus, mille üle tuleb Igor Maasikule põhjatult tänulik olla.

Aitäh, Onu Bella, et sa meil olid!

Aapo Ilvese järelehüüdega ühineb
Eesti Kirjanike Liit