Ilus viis hääbumiseks

Iiris Viirpalu

Mikk Tšaškin: „Paberist linn”.
Värske Raamat, nr 33. Kultuurileht, 2023. 66 lk.

Mikk Tšaškini debüütkogus „Paberist linn” kirjeldatakse kaduvust ja minnalaskmistunnet. Need on varjude maailmast sündinud seisundiluuletused, milles peegeldub religioosse tajuga vertikaalmõõde ja leidub tugevaid poeetilisi kujundeid.

Tähelepanuväärsel moel on autor võtnud teose avaleheküljel ise oma kirjanduslikku taotlust selgitada, andes lugejale kätte küll teeotsa, kuid jäädes siiski krüptiliseks ja müstiliseks. Võime mõista, et kogu on kantud soovist kirjeldada kindlat laadi atmosfääri, tühjuse- ja melanhoolsuseseisundit. Teoses tõusevadki esile sellised kõleda tonaalsusega motiivid nagu vesi, lumi, surm ja kaduvus. Tekstide struktuuris on õhku, seletamatut laadi hõredust, mis võimendab minahääle tühjusetunnet. Sellega haakub ka aeglus: tundub, et raamatut peaks lugema rahulikus tempos. Tšaškini stiil on pigem napp, sõnu kuhjamata loob ta emotsionaalseid ja ruumilisi maastikke, mida läbivad korduvad punased niidid: hääbumine, üksindus, tühjus ning loodus­elemendid, nagu vesi ja lumi.

Poeetilise võttena on autor mitmel pool kasutanud ootamatuid vastandusi, luues sedasi hüperboolseid kujundeid, üks õnnestunumaid on näiteks „merekarbid naeravad”, misjärel „lained / seavad nende pärleid mu kaela ymber / poovaks keeks” (lk 18). Autor on teadlikult pööranud pahupidi nähtuste tüüpilisi ja üldteada omadusi ning asendanud need lugeja jaoks ootamatuga. Sarnase semantilise mehhanismiga jääb meelde tekst, kus autor on mänginud sõnadega „sydasuvel” ja „sõjasuvel” (lk 36).

Samasugust võttestikku, kus jõuline vastandus tekib häälikuvahetusest („las ma magan su õudset und”, lk 12) või tüüp­metafoori muundamisest vastandiks („sa oled minu taevas / terve suur siniselt veritsev võlv”, lk 65), kohtab tegelikult mitmes tekstis. Need häälikumängud loovad ka kogu ühed mõjusaimad kujundid just ootamatuse ja võimendatud kontrasti kaudu ning avavad autori keeletunnetuse ulatust.

„Paberist linnas” leiab mitmeid hääbu­mise kirjeldusi. Ometi ei rõhutata siin ängistust ängistuse pärast, teos ei ole raske­pärane, vaid selle rõhutatud poeetilisus pühitseb omal moel tühjust ning aitab märgata melanhoolias ilu. Hääbumist vaadeldakse teoses mõnel juhul kui pääsemist, elust lahti laskmine on vabatahtlik, see toob endaga kaasa kergenduse. Seetõttu jääbki mulje, et siin on tahetud kujutada eluväsimust, mitte kannatust. Nii näib, et minahääl ei taju mitte üksnes eluängistust ja sügavat isiklikku painet, vaid igatseb loobumist ja äraminekut pigem selle laiemas, filosoofilises mõttes. Sellist elutaju ja paradoksaalsena mõjuvat surmaootust kohtab näiteks tekstis „kukkudes aeg­luubis sinavas sinavas vees”. Luuletuse ridades aimub lausa kerget pettumustki ellujäämisest: „aga vesi ei taha mind endale [—] ei eluhetkede tagurpidi filmi / ei pilkast pimedust taevaväravateni viivat / seekord” (lk 18). Luuletuse lõpp mõjub õlakehitusena, elluheidetuse aktsepteerimisena.

Lisaks melanhooliale on tekstide allhoovuseks kaduva maailma käestlibisemise tunne, mis kandub edasi minahääle emotsionaalsele maastikule. Mainitud tunnetuse võtab vahest kõige paremini kokku luuletuse „Detsember. Tartu” viimane rida: „ymber kaduva maailma pilge” (lk 62). Kirjeldatud maailmas ei ole lootus täiesti kadunud, kuid valdavaks on tühjus ja minna­laskmine: „keegi kuskil ei oota meid / pärast lyyasaamist eedenis” (lk 21). Neis ridades kirjeldatud maailmas oleks nagu kõik juba ära otsustatud, lõpuni mängitud, käest lastud.

Luuletustest jäävad kõlama erinevad suremisviisid: kukkumine, kadumine, sulamine, ning sealjuures on need tihti ühen­datud loodusnähtustega. Konkreetseid tekstilisi viiteid lahkumisele on teisigi, näiteks „kokkupandud surilina” (lk 64), mille luulemina hommikul ukse tagant leiab. Mõnel juhul on toetutud juba tuntud sümbolile, näiteks „muunda mind rahu sillaks yle lethe” (lk 63), mõni tekst suhestub temaatiliselt otse surnute või surmaga, näiteks „me kõnnime veel ja veel” (lk 52).

Loodusnähtustest on selgemalt esil vesi ja lumi, mõnel juhul on rõhutatud just nende füüsikalise oleku muutust. Nii kohtab veekujunditest tõukuvalt mitmel pool sulamist ja jäätumist ning lumi saab metafoorse surmasõnumi tooja rolli, kui ilmub „musta lumena” ja „verest hangedena” (lk 23). Lumi peegeldab ka minahääle eraldatust maailmast (lk 16, 17) ning tekstis „innocentia” saab lumest ümbritseva maailma julmuse ja saatuse ebaõigluse võrdkuju: „eedenist valguvaid yksikuid helbeid / pyyab liblikavõrguga [—] nad peavad pyydma helbeid / keset kõiksuse keskparki / keset tumedate puude ringi / mis iial ei värvu valgeks / nende laste pärast” (lk 22). Helveste püüdjad on siin selgelt metafüüsilises plaanis teisel pool, sfääris, mis jääb kaduvikku ja olematusse.

Enamikus tekstides on tajutav vertikaal­telg, mis viitab inimlikust maailmast ka ruumiliselt ülal asuvale kõrgemale jõule ning mille aluseks on religioosne pühaduse­taju. See peegeldub ühe alaosa pealkirjas „Kuused kui katedraalid” ning paljude tekstide taustal olevas transtsendentses mõõtmes. Ka luulekogu lõputeksti viimased read suunavad tähelepanu mitmes mõttes otse üles: „aga mina ei lähe treppidest yles ainult langevad paberlennukid / tuletavad meelde et keegi seisab meist kõrgemal veel” (lk 66). Siin annab luuleminale lootust teadmine, et miski temast suurem vaatab kõrgusest maailma peale. Transtsendentset mõõdet, midagi, mis on nii füüsilises kui ka spirituaalses plaanis „teine”, aimub ka tekstis „sa annad mulle tagasi kõik”, kus pöördutakse maa poole ning nenditakse: „kõiksuse orel kõlab taas / teisel pool unistuste uniseid kellalööke” (lk 42). Rida näib omakorda viitena Jaan Kaplinski kujundile „teisel pool / suure unustuse / mõõgalööki”.[1] Sarnase kõrgema sfääri leiab ka ridadest „ta ei tõsta me hingi / taevasse yles [—] ja ma lähen / sidet silmilt võttes” (lk 60).

Ometi on mõned tekstid ka küünilisema tonaalsusega ning mõjuvad lausa humoorikalt. Nii tundub see olevat tekstides „love story” ja „öö lapsed / life in vain”. Sellised read nagu „igas palgiski / on kirstulaudu” (lk 53), „surnutelgi sinisilmad / suured ja pärani” (lk 52) või „peaasi et paadiga rootsi ei põgene / tagasisõit võtab viiskymmend aastat” (lk 46) tõusevad kogus kontrastselt esile, kuna väljendavad pigem ühiskondlikult skeptilist perspektiivi kui isiklikku melanhooliat. Eesti luulemaastikul leidub sarnast käekirja Siim Sinamäe loomingus, kus ühiskonnakriitilisus ja küüniline pilge on viidud nii tabavate kujunditeni (näiteks kogudes „2001 ja 1 G-d” ja „Tuleole­minevik”), et need mõjuvad korraga traagiliselt ja koomiliselt. Tšaškinil on sellised tekstid aga vaid harvad põiked muidu jaheda laadi juurest. Kui Sinamäel võrsuvad teravused rohkem kirjutaja siseperspektiivist – minahääl on vahel tegevuses osaline ja ironiseerib oma vahetus ümbruses või ühiskondlikus mentaliteedis tajutava üle –, siis Tšaškinil on kõrvaltvaataja külmalt kaine pilk. Tema ironiseerivad tekstid lõhuvad veidi „Paberist linna” tervikut, kuna mõjuvad muidu eksistentsialistlike ja müstiliste teemade kõrval maisemalt.

Kogu lugedes tekib arhitektuurseid paralleele, sest mitmed kujundid on loodud ruumi- ja tekstuuritajuga mängides ning ruumilisi kõrvutusi luues. Näiteks kangas­tub ruumilisus ridades: „me sõnadeta eluruumis / kogu kokku / mu põrkuvad tuumad” (lk 48) ning „me arusaamade lagi / määrdundvalge ja ämblikuvõrke täis” (lk 27). Need kirjeldatud ruumid mõjuvad kõledalt, inimtühjana ning toovad silme ette sürrealistliku kunstniku Giorgio de Chirico rõhutatult tühjad ja avarad ruumid, kus inimesed paistavad keskkonnas võõrkehana. Kui „Paberist linn” oleks maja, oleks see vahest mitmekorruseline betoonist industriaalhoone, millel on kandvad seinad ja üldstruktuur alles, kuid mille seintest ja akendeta avaustest lõõtsub läbi kõle talvine tuul ning kus taevaski on auke täis: „roided juba valendavad / peal auguline nahk kui riie [—] ja me yle naerab vaid auguline taevas” (lk 35). Luulemina pidevalt taasloodud hõredustunne ei kätke samas hävimist ega lagunemist, vaid pigem tasast püsimist hääbumise keskel.

Ruumikujundite toel maalib autor pildi zen-filosoofilisest nullpunktist, kus tühjus ei ole must auk, vaid kõikvõimalikkuse alus, nulltasand, kust lähtuvad kõik võimalikud tasandid ja maailmad. Ning on kindel, et „kord kukuvad tähed taevast / ja põrand kulub olematuks auguks [—] / me maa­ilmast saab siis pärl / kellegi palvekees” (lk 27). Säärasest tajust võrsuv elutunnetus ühes kaduviku ja varjude ülistamisega eristab teost mitmest viimastel aastatel ilmavalgust näinud esikkogust. Olgugi et tegu on noore autori debüüdiga, on teoses ka märgatavat elukogemust, leppimist selle­sama paratamatusega, mida erinevates tekstides kirjeldatakse ning mida illustreerivad kenasti read: „inimestes juba kolletuvad sydamed [—] vend õuele veab ringi / ja valguse ning pimeduse võitlus / veab välja hädise viigi” (lk 50).

Mõni raamat kannab endas niivõrd spetsiifilist tonaalsust, et seda on keeruline lugeda või sellega päriselt suhestuda aastaajal, mille meeleolu teosega kokku ei klapi. Tšaškini kogu sobiks kõige paremini lugeda jaanuaris või veebruaris: kuudel, mil maa on karge ja kevadet annab veel pikisilmi oodata, kui novembrikuu pori ja lootusetus on möödas ning kargus on tahenenud iluks.

Autor on suutnud luua emotsionaalselt kõledana mõjuvaid tekstiilmu, millest ometi ei puudu pühadusemõõde ja usk millessegi kõrgemasse. Apokalüptiline meeleolu kohtub lahtilaskmisega, külmus mängib peitust igatsusega läheduse järele. Sekka on puistatud distantseeritud küüni­lisust. Kõige tugevamalt mõjuvad siiski kujundid, mis joonivad alla kaduvikku ja elust lahti ütlemise püüdu, kuid säilitavad lootuse, et ilu ja igavik on olemas.

 

[1]J. Kaplinski, Raske on kergeks saada. Tallinn, 1982, lk 22.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood