Kaur Riismaa teatraalne teoloogia

Rolf Liiv

Kaur Riismaa: „Soekülm”.

„Verb”, 2016. 88 lk.

Esimest korda kuulsin Kaur Riismaad esinemas 2011. aasta suvel Vilde muuseumis ja juba siis adusin, et ta on võrdselt karismaatiline nii kirjutaja kui esinejana — selline kooslus pole meie kirjanduspildis just ülemäära sagedane. Tal on spetsiifiline oskus luua fluidumit nii kirjasõnas kui esinedes, tunnetada sõna maagilist jõudu ja sellega mängida.

„Soekülm” on väga selgepiirilise kompositsiooniga teos, mis on üles ehitatud kontrastidele ja vaheldusele. Pikemad narratiivsed tekstid vahelduvad haikulaadsete lühiluuletustega. Riismaa trikitab lugejaga, nii et esmapilgul tekib mulje lihvitud haikudest, ent kui asuda silpide arvu kokku lööma, leiame sealt kõikvõimalikke muid kombinatsioone peale klassikalise 5—7—5 skeemi. Parim haiku­laadne luuletus on leheküljel 28: „veini endale / koort kassile elame üle / sellegi sügise”. Siin on kõik kuidagi täiuslikult tasakaalus, aforistlik, lakooniline ja samas nii terviklik ja kandev. Ülejää­nud pseudohaikud kujutavad endast varieerimist loodusmotiividega, milles näeme ehk veidi vähem värskust ja isiku­pära. Pisut raske on Viivi Luige ja Aleksander Suumani läbiküntud põllule uue suunaga vagu ajada…

„Soekülm” on selgelt vertikaalse, sakraalse mõõtmega teos. Riismaa poetiseeritud teoloogia on ehk pisut mänglev, teatraalne võrreldes näiteks Doris Kareva kontsentreeritud kõiksusteemaliste luuletustega.

Riismaa pühadusetunnetus on sügavalt isikupärane, vahetu ja spontaanne, kohati põimitud argisega: „Sõrmed jäävad iseenesest vaheliti, kui on mure. / Nende järgi saan aru sees- ja välispidisusest, / valgusest ja Jumalast, / nii nukker on auto, mis möödub peatumata.” (Lk 13.) „Jumal armastab inimest, / nii väga meenutab inimene talle aega enne ränkrasket / loomist: tühisust ja tühjust.” (Lk 37.) Tähtsa tõdemusega esineb Riismaa pealkirjastamata luuletuses leheküljel 66: „Millegi päriselt mõistmiseks / tuleb õppida selle üle naerma [—] Istud selgel suveööl sauna ees / ja puksud Jumalagi üle. // Kui Jumal naerab sinuga kaasa, / oled temast aru saanud, / oled maailmast aru saanud.” Siin on võti Riismaa vaatepunkti mõistmiseks: naerev vaatleja, mõtestaja, kes ei raiu dogmasid ega tõdesid, vaid esitab leebelt oma poeetilised mõtisklused. Kas ei leidu selles ehk teatavaid paralleele Kaplinskiga? Luulekogu finaalis esitab Riismaa intrigeeriva loomisloo versiooni: „jumal tammus loomiseporiste [—] jalgadega maa peal, ja sellest porist / sündisid inimesed.” (Lk 84.) Kohtame ka kogujalikku elutunnet ja valusaid tõdemusi kaduvusest: „Aga siis oledki sa kahe meetri sügavusel / ja tühja hoolid enam arvudest, silmapiirist, / või sellest päikesestki, mis vajub linnamajade taha, / mis veel viivuks valgustab raamatukogu lugemissaali, / nagu pilkaks inimlaste püüdlikku ja tolmust tarkust.” (Lk 22.)

Tajutav on, et Riismaa varieerib stiiliga, on ses vallas pisut otsiv ja kõikuv. Läbi seitsme luulekogu on proovitud monumentaalset eepikat, lakoonilisi lühivorme, muudki… Enim sobib talle siiski loomupärane kõnerütm, proosalik rahulik narratiivne vabavärss, korrektne interpunktsioon. Suurimaid kõrvalekaldumisi sellest leiame leheküljel 24, kus Riismaa võtab ühtäkki alverlikult pateetilise tooni, mis tema puhul mõjub võltsi ja pisut läägena: „Iial siirus õitega ei kattu, / ei ausust võõras ilu pärga”. Ehkki Riismaa stiil on üldjoontes elegantne ja väljapeetud, libastub temagi teinekord üleekspluateeritud, isegi imalavõitu metafooridele: „Ja kusagil seal on ka Eldoraado, / Laulude ja Lõkete kullast linn” (lk 61). Päris kindlasti ei ole siin tegu Kaur Riismaa tegeliku, „orgaanilise häälega”. Kuid vahel leiame temalt ka õnnepalulikku tonaalsust, eriti luuletuses „Mõni hetk enne raju Nissi kirikuaias” (lk 45). Ühtlasi on see luuletus põgus tagasipöördumine esikkogu stiili ja temaatika juurde. Kohati kaldub ta tahtmatult klišeedesse (näiteks „teades, et elu on võimalik, on kõigest hoolimata”, lk 9). Kui Riismaa toob sisse tsitaadi Elton Johni „Lõvikuninga” laulust või võtab luuletuse motoks Janar Ala lihtsakoelised read „Ei ole r2igelt lahe vihm see / mis su l2binisti m2rjaks teeb” (lk 37), mõjub see ehk pisut banaalselt. Kuid õnneks ei vähenda need pisilibastumised teose terviktugevust.

Kui luulekogu esimene tsükkel „Külm” käsitleb peamiselt igavikulisi teemasid, siis teise tsükli „Soe” läbivaks teemaks on koduloomine, esile tuleb ürgmehelik loov natuur: „Me teeme suure ilma sisse / oma väikese” (lk 58). Siin ehitab Riismaa sajandipikkuse mentaalse silla Tammsaareni: „me ei tulnud oma Vargamäele vankri / vaid Hondaga, / ja et armastus oli juba olemas.” (Lk 68.)

Riismaale on tunnuslik inimelu tsüklilisuse ja kaduvuse vaatlemine, eriomane kosmiline, ajaväline, igavikulinegi vaatepunkt või rakurss — sageli koondab ta ühte luuletusse hüpped lapse­east rauga­põlve, mängleva linnulennulise kõr­val­pilguga. See mõjub sügavalt ja lummavalt, lisab ta tekstidele teoloogilise dimensiooni. Üks selle luulekogu mõjuvamaid ja kaunimaid luuletusi on ehk leebelt nukker tõdemus nooruse mööduvusest: „Sellises õhtus mõistad, / et kõik elu esimesed korrad / on nüüd möödas, / ja edasi on ainult argiste / päevade kombinatoorika.” (Lk 33.) Kultuurkapitali aastapreemia ja muu tunnustus pole õnneks Riismaad rikkunud ega suureliseks teinud, kuid ometi nendib ta juba praegu: „Ma igatsen toda poissi, / kes tudengilinnas esines / kolmele inimesele / külmades keldrites / ja tuvisitastel pööningutel. // Tal oli midagi öelda.” (Lk 43.)

Riismaalik elutunnetus manifesteerub eriti selgesti lihtsuse, siiruse ja ka olmelisuse apoloogias leheküljel 20: „Päriselt on ainult need hetked, kui sa oled kuivatanud / viimase kahvli, ja taipad: // „Paganas, ma ju armastan teda.”” Korduvalt kohtame ka lapsepõlvevaba­duse idealiseerimist: „Iga aed vajab nurgataguseid, / mis unustatakse niita, / iga laps peab saama peitu minna. / Mõtlema, unistama, / oma elu mustritest aru saama.” (Lk 64.) Ja leheküljel 77: „lastele tuleb jutustada / et ühtegi propositsiooni pole võimalik mõista / kui nad unustavad puude otsas turnimise”. Võrreldes Riismaa esikkogu vaatepunktide paljususega on „Soekülmas” täheldatav mina-vaatepunkti domineerimine.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Kaur Riismaa „Soekülm” on sisuliselt, aga ka kujunduslikult õnnestunud teos, mis avab tundlikus lugejas uusi vaatenurki nii kosmilisele kui argisele.