Lõbusad pildikesed kurvast elust

Olev Remsu

Vahur Afanasjev: „Rail Baltic ehk kelmi­tants vanaisa sarvedega”.
Vemsa, 2022. 144 lk.

Mulle tundub, et Vahur Afanasjevi „Rail Balticu” põhjaks on stsenaarium. Vähemalt on see stsenaariumilaadne tekst, ehkki pole vahest tekkinud kavatsusest filmi teha, vaid sündinud hoopiski stsenaarsest elutunnetusest. Ma ei mõtle üksnes seda, et tekst on kirjutatud oleviku­vormis. Proosa on meil ikka minevikumundris, stsenaarium preesensis, vastupidist tuleb ette harukorril. Ma mõtlen seda, et siin on minategelasest jutustaja, kes on ilusti peidus, nagu õnnestunud filmides tavaks, ta on koguni personifitseeritud jutustaja, mitte autorihääl veidi intensiivsemal moel. Talle on antud nimi ja karakter, nüüdisajal pole viisakas rääkida sugupoolest, ütleme siis ainult, et ta on Ülle Katzenbach (elagu loomust väljendavad nimed!), kes autori tahtel enda kohta jälle ütleb, et ta pole isegi kirjanik mitte. Aga talle meeldivad kirjanikud Kivirähk ja Vadi ning ta viskab õhku küsimuse, kui palju on tema jutus fantaasiat ja kui palju tõtt. Meie sellele kavalale liimile ei lähe, seda mõõtma ei hakka. Veel pakub jutustaja oma pajatuse pealkirjaks „Juhuslikud pildikesed elust”, sellele soovile tuleme pisut vastu. Ja kohe rõõmuga. Nagu pildikestele omane, on kogu struktuur kuidagi tantsuline (millele viitab alapealkirigi) – üks, kaks, kiire-kiire.

Lugema hakates tundub esipuhku, nagu jutustaks autor, tutvustaks ise oma loodut-loodavat, ja nimelt seda, et alguses ja lõpus on suur tulekahju ning et kuigi ta väga tahaks, ei saa ta hakkama ilma laibata, kuna realism on kohutav nähtus. Hiljem saad aru, et need tõdemused kuuluvad siiski jutustajale, kes on asetatud lugeja ja autori vahele. Ilus, klassikaline nõks, paras analeptikum.

Oi, kui palju tegelasi! Mitte just lugematu hulk, kuid oma paarteist ikka, ehk koguni rohkemgi. Ühes sissejuhatavas peatükis pealkirjaga „Tegelased” on nad ilusti kirjas, neid on otse iseloomustatud, nagu on kombeks nn treatment’is (eesti keeli kirjanduslikus stsenaariumis, filmikäsikirja esimeses etapis), näiteks maamõõtja Mihkel Männamaa kohta on öeldud: endine staarihakatis, sümpaatne, laia suu ja suure ninaga; valetab elegantselt, liiga kaua rinnaga toidetud. Sander Schults on suurendusklaasi alla pandud, nähtud, et too tahab olla ühtaegu Suur Gatsby ja eestlane, talub kuidagi­viisi sedagi, et on eurooplane. Teisi tegelasi on iseloomustatud samasuguses muhedas võtmes, kes on elujõuline lollpea, kes meenutab rändrahnu, kes vene nimega tüüpiline eesti mees, kes elupõline joodik, kelle parem rind on vasemast märksa suurem, kes moodsate prillidega ja läheb võist läbi nagu nüri nuga. Nõnda et kõik kõlab kokku absurdihuumorina, veidi ka stsenaariumi paroodiana, igatahes belletristlikuna.

Tegelaskond moodustab kollektiivse rühmtegelase, nõnda nagu Aleksis Kivi „Seitsmes vennas” või Akira Kurosawa „Seitsmes samurais”. Afanasjev ei ole piirdunud seitsmega, ta on kõrvutatuist ette läinud. Eestlane on üle kõige! Ja Afanasjev on oma tegelased Tšingis-khaani kaudu vereliini pidi kokku viinud, mille peale eelmainitud kuulsused pole üldse tulnud.

Dialoogid on väärt head komöödiafilmi, repliigid sujuvad tegelaspäraselt. Leili ütleb näiteks üks ja teine kord: „Kõšš! Kõšš!” (Lk 45.) Kas lööb pildi ette? Jah, ta on kanastunud tüüp, kes siblib mööda tuba. Vana Katzenbach on asjalikum, tema teab, et Eesti Vabariigis on võimalik kõikidelt numbritelt teha tasuta kõnesid hädaabinumbrile… Võime kujutleda tema nahkset välimust ja kuiva olemust.

Kirjanik peab hoidma kätt elu pulsil. Afanasjev on Üllel lasknud hoidagi. Teemaks on Rail Baltic, mis oli ja on kõigil keelel. Nii elus kui ka „Rail Balticu” tegelastel.

Jumal tänatud, et meil ikka veel pärapõrguid leidub, et kogu Eesti pole tallinna­seeritud, vaat ühte neist, nimelt Ahtrasse, tuleb Maamõõtja, kes hakkab mõõtma tulevase raudtee trassi Euroopasse. Ainult et kellele seda Euroopat on vaja? Pärapõrgus mitte kellelegi ning Maamõõtja tahetakse lausa gaasiballooni külge ketti panna. Selge. Tahetakse teha Mahtrat või korrata 1905. aastat. Afanasjev pole ka pilli lõhki puhunud, ta on jäänud realismi piiridesse, ehkki realism on kohutav asi, nagu Üllegi arvab. Rail Balticu eest pageks ära Austraaliasse ning kahju, et sellega Rezeknesse ei saa sõita, asugu see koht kus tahes.

Publitsist ei tohiks keerutada, peaks sirgelt ütlema, kas ta on poolt või vastu. Kirjanik võib keerutada, ja mulle (kes ma olen tuliselt Euroopaga ühenduse rajamise poolt) ei hakka kuidagi vastu see, et Afanasjev raudtee ehitamise kulul nalja viskab.

Peale Rail Balticu on Eestis teisigi tähtsaid asju, näiteks televisioon. Pildike televõttest on teoses kenasti burleskne ja nõnda on kõigile televisiooniinimestele nende koht kätte näidatud. Mis nad ajavad oma nina püsti! Vihm sajab sisse.

Nautisin kauneid ja täpseid lauseid, mis manavad vaimusilma ette olukorra, loovad portree tegelasest: „[M]õni sumpab elu lõpuni soos, on iseendale Ivan Sussanin” (lk 16); „Matsalus olid kindlasti veelinnud kohal, laulsid armastusest taeva, kalade ja üksteise vastu” (lk 20); „Isegi puusepp ­polnud, et Pühal Vaimul olnuks põhjust tema pruudi juures käia” (lk 29); „Kunstnik laulaskleb. Paremat sõna oleks selle jõleduse kohta vale kasutada” (lk 51); „Näete, kui meisterlikult oskavad meie juhtivad ettevõtjad tõe välja öelda, mis siis, et pole elu jooksul lugenud ühtegi raamatut peale „Karu-aabitsa”” (lk 51). Jne, jne. Ja autoritõdemusena mõjuv: „Oih, ma ju tahtsin mitte lobiseda, vaid rääkida elust, näidata pilte, anda kuulda hääli.” (Lk 23.) Tekstiga on raske näidata lugejale pilte, lasta tal kuulda hääli, Afanasjev on seda suutnud.

Kui pidada hea kirjanduse mõõdupuuks seda, kui ehedalt on elu paberile pandud, digiks moondatud, kui täpselt on maailm kirjatekstiks transformeeritud, siis „Rail Baltic” oleks hea eeskuju näiteks mulle, kuna minu väljendusviis on abstraktsem ja tuimem. Kunst on aga see pluss midagi muud. Afanasjev on elu kirjeldanud täpselt, ent lisanud lusti. Tundub, et „Rail Baltic” ongi sündinud kirjutamislustist. Ja õige ka. Ega ikka hambad ristis, nulla dies sine linea, ilu ja rõõmu ei tee.

Kurb, väga kurb ja ülekohtune meie kultuuri ja meie kõigi vastu on see, et tegemist on luigelauluga. Aga äkki ei olegi? Ehk tuleb kuskilt arvutimälust veel midagi välja? Seda tahaks küll.