Luule

Oktoober, 2018

Mats Traat

Lojaalsuskontroll

Tähelepanuväärsed tähelepanekud ei tähenda veel tähelendu.
Olemine, olesklus, olemise oletamine; pidev lojaalsuskontroll.

Õhk pungil lõhvele kulunud mõttemalle, ärimudeleid, mulle.
Kui puudub koosolemise, allesjäämise tahe, moonutab eluvoolu
lineaarne lollus, olnuka ja tulnuka lepitamatus.

Tunane tarkus ei kiirga tänasesse päeva. Tõrjumise, tõrkumise
põhjuseks hingeline ebakindlus, elukondlikud küsimused,
samm-sammult loovutatud usaldus, ootamatud ohuolukorrad,
austatute abitus, globaalse jõhkruse ja raevu raske vari.

Kes söandab vaadata peegli taha, kus märja töö spetsialist
passib parajat silmapilku, käepärast puss, automaatpüstol?

Kas lõpuks ei jää rahvastel libatõdesid tõrjudes üle vaid
paluda barbareilt andestust — sooritamata kuritegude eest?

Ei saa igavesti toimida põhimõttel: targem annab järele.

Tasalülitunud

Hing kurguni täis, virutavad põikpead
pesuveega vannist välja ka lapse.
Kahjurõõm kruvitakse erapooletuks muigeks.
Väärtegu kuulutatakse riiklikuks heateoks.

Tühjade tõrte kõmin aina valjeneb.

Miks kiidad luhtuvaid oletuspoliitikaid?
Kas ainult sellepärast, et sulle ei osutaks
Albikära-Antsu parkunud nimetissõrm:
oled selle või tolle erakonna suuvooder!

Asümmeetriline

Ajaaken, ruumiuks, tähtede saaga.
Väike võõrlusse hajutuv rahvas.
Õigsuse ja vääruse vahele jääb
suurte asiste ülbus,
üksilduse pealetung, hüljatuse demarš.

Mõte roobitseb luuleoksa, et nähvata Nihilit.

Vastuseks kostab nurinat:
pole veenev, ei ole siiras;
kus erroriekspert, kõmukaitsja, võrdsusvolinik?

Taandread

Heita tõikade täringut, tõlkida tõsielu märke —
riik paigallennul, õrna koorega linnumuna.

Mõni krahh lajatab läbipaistmatult. Kaotuse
tunnistamine nõuab ka riigimeestelt söakust.

Kes praavitab maailma elamiskõlblikuks, kui aina
laastatakse, saastatakse, lõhutakse, õhitakse?

Vaimne Saharagi laieneb, tungib peale, matab tuisk-
totruse alla mõtteoaase. Üleilmne murdeiga venib.

Jõulud 2017

Poliitkorrektselt õhukesed piparkoogid.
Kohvitassi kõrval on klaas vett,
nagu näeb ette EL-i direktiiv.

Aknalaual vaasis
Morast kingituseks toodud
kuuse- ja kadakaoksad.
Ere jõulutäht tillukeses potis,
pika tuletikuga toestatud,
okste varjus —
nii iseteadlik, iseseisev!
Uuem aeg

Algab veelgi uuem aeg. Kavalate kõnede saatel. Igas mehes,
linnus, loomas, vastses hoones, mis püstitatakse omal jõul
või laenuga, on tallel uue ajastu viirused, seeneeosed.
Arvatakse: uus aeg kestab igavesti, noorpõlv ei lõppegi.

Unes teatati: juba tõstetakse inimesi kontekstist välja!

Teksti kude ja alltekst on rong, mis veab tajude tarkvara,
allikaid, vastusrikkaid küsimusi, aateid; lambaid hundinahas.
Kinnismõtlejad kisuvad kiusu, seljas sõnavabaduse soomusrüü.
Päike teeb puu otsa pidulikku pesa, mets valmistub haljuma.

Algab järjest uuem aeg. Lõputu ärev rüsin, auklik maailmapilt.
Kometi otsa komistab kommentaator. Ajaleht aina lehvitab tuult.

Pikk valgus

Nii kolkaulmleja kui suurlinna suslik vastustavad tavastampe,
umbisikulist udutamist: vabadus kehtib nii sees- kui väljaspool
inimest! Kerged sammud, rasked mõtted, irreaalne enesetunne.

Kas ihkad mõistemetsas mõnda pehastunud tüve ümber lükata?
Või janus juua mandumise lättest, vaibevalgus vastu vilkumas
silma võrkkestal?

Süüme tarib inimest hõlmast, vaevab meeldetuletusega: hoia
eemale tapariistast; luba põgeneda vägivalla eest; lase ka
mõistlikul umbvõõral elada! Kes maldab arutlejat ära kuulata?

Ikka jälle: nokk kinni, saba lahti. Nokk lahti, saba katki.
Kui nokk katkenud — asi hirmhull! Millal mõlemad lahti? Kena
vaimuvõimlemine, sõnade ekvilibristika. Ent teeristil kasutu.

Helevalge õhtu, üksildaste hüljatud nurmede nukrus.
Inimesel, lindudel meeles ühine soov: valgust, valgust,
jätkugu meile pikka valgust, laia lageda väge!

Disharmoonilised tantsud

Vihatorm on samasugune maru nagu orkaan või tsunami, tühistab
võlgu, lammutab hooneid, kisub juurtega üles metsapuid.
See puhkeb äkki, põhjuseks ebaõiglus, solvang, võimuiha.

Rävala puiesteel puutub mulle möödujate kõnelusest kõrva
surutudhäälne lausekatke: kahetsus on põhimõtteline tunne —

Ajaleht teatab: elu on ilus, kuid vägivalla hambad ei kulu;
jälle armastus ja eneseohverdus rinnutsi tänamatusega — vaid
jalgadele tuld andes pääsenud pereema metslasest mehe küüsist!
Ja veel: kaks inimest on katamaraan, mis tormimöllus ei hukku!

Haige ratastoolis muutub härdaks, pühib prille, otsib vaikusest
vastuseid, uneleb haaratsist, mis tõstaks ta jälle jalgadele —
üles kohava kevade kätte, võrdsete sekka, pilvede alla!

Möödas uni

Möödas talve halvatusuni.
Puud juba kehtestanud autonoomia,
haljast iseseisvust
tõotab neile kevadlaotus,
mis päev-päevalt sõbralikum.

Tasapinnad tahenevad.
Vanurid jalutavad, heatujulised,
lapsemeelsed, käes suusakepid.

Kurg saabub lõunamaalt jüripäeval.
Koolivend mulle pihku pistab käe:
kuidas käbarad käivad?
Soe silmapilk. Süda avaneb äkki.