Luule

Jürgen Rooste

Kannatustest loobumise püha teekond

teadliku ja tahtmatu loobumise vahel
budismi ja alkoholismi vahel
võib olla veel väiksem samm
kui hullumeelsuse ja geniaalsuse vahel
väidavad mõned uurijad

millistest ülikoolidest nad oma paberid said
ma ei tea


Kõige rohkem valu

(ühe suht õigesti elanu pihtimus)

kõige rohkem valu teevad need inimesed
kes teavad kuidas kõik peab olema — kuidas

elu peab käima — eriti kui nad võimule saavad
sinu üle siis või ühiskonna üle — siis nad näitavad

kuidas on õige elada — ja nii palju valu ei ole vist
võimalik saada — kui just nimelt õigesti elades

Hää ja kurja tundmise puu

ma mõtlesin noorena alati
et halva inimese hää kunst on
parem kui väga hää inimese
halb kunst — see on ju selge!

geenius võibki lubada endale
paha olla — aga hiljaaegu on juhtund
midagi mu ajuga või mu hingega
et ma vahel tajun et hää inimese kunst —

ta luule ja laulud — ongi kuidagi sillerdavad
ja hääd juba ta enda pärast ja halva
inimese kunst roiskub kätte ära
kui see on ka päältnäha geniaalne
see on kõik muidugi asjade pääle
vaatamise viis: hää ja halb mu jaoks
jäid vanasti liivakasti — just nüüd
olen ma aru saand et nad tulid säält kaasa

ja elu krigiseb hammaste vahel ja halbade inimeste
väga hääd luuletused kuivavad ja pudenevad käest
nagu sitane tuhk (tahtsin ma kirjutada aga ei kirjutanud ju)
ning ma ei tunne ise end ära: ma ei tea enam kas ma olen

hää või halb
ja mida ma peaks tolle luulega pääle hakkama

Aus asi

meie — ausad luuletajad — alustab mees
kes enam aastaid ei kirjuta…
misasi see aus luuletaja on?
tahan ma vastu küsida aga ei küsi
praalime niisama lõpuni
sääl ta siis läheb — aus luuletaja
teiste vanade punkidega edasi kaduvikku
siin istun mina — uduajajaluuletaja
istun ka kaduvikku — teekond on sama
astu sa uljal lõngusesammul
või lösuta päikses nagu rästik
sama vana sitane aus asi
saab meid kõiki kätte

*

laulda läbi valu ja pisarate
laulda nii et sa end ei näe ega tunne ega kuule
laulda läbi katkiste öötänavate
laulda läbi käestläind elu ja armastuse
laulda läbi puruks praksatavate lambipirnide
laulda sellest mis laguneb ja mida parandada ei saa
laulda läbi kõigekaduva ja kolekurva ja
laulda läbi üksindaolemise rõõmu ja raskuse
laulda sest see oled sina kes laulab
laulda läbi pesemata pesu kuhjade ja nõude mis lasuvad mäeks
laulda läbi me igapäevase prahi ja pasa ja kummitava tühjusetunde
laulda läbi selle värina mis äfardab võtta hääle ja innu
laulda see korda ja terveks kuidagi
sest midagi muud ju ka üle ei jää
mitte midagi muud ju ka üle ei jää

Ööraadio

ma olen ööraadio ja mängin
tühjusse
oma lemmiklaule

kuulajaid või vähemasti
kuuljaid
enam ei ole

vana rokenroll ja bluus
ja gospel
kõlab inimtühja Pelguranna kohal

sinivetikas vohab

ma olen ööraadio ja mängin
tühjusse
seda mis musse on talletund

mis on mu arhiivis — mu võlg
mu eluviivis — mida saab veel
minuks nimetada

pääle seda on vaikus
või siiski mitte:
kajakad kluuksuvad biiti

varesed vaaguvad bassi
muud värvulised
huugavad elu

ning meri mühiseb
taustal nagu
kõik oleks ikka veel päriselt olemas

ma olen ööraadio ja mängin —
sa otsid nuppu aga
mind ei saa kinni ega maha keerata

ma elan lainte vahel
ma kostan kõikjale
ma olen liigagi olemas ja ühtlasi

universumi taustamüra
kõik see
mis kunagi ei juhtunud

Leia veel huvitavat lugemist

Sergi Žadan
Armin Kõomägi

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon