Luule

Vahur Afanasjev

Tulime tühjusest

Tulime tühjusest.
Petame endid lootusega
jõuda kuhugi. Valgusse.

Ma proovisin ehitada
ilusaid kodusid.
Kulutasin une-eelseid aegu,
valides värve,
mis annaksid tuulevaikse lapsepõlve
neile, kes magavad tubades.

Tõusin keset ööd
ja läksin mere äärde.
See polegi meri, vaid järv.
Ka mina pole see
ja ma ei tea, kes ma olen.

Rajades paradiisi, ehitasin põrgu.
Pisarad minu tegudest
kergitasid veepiiri,
aga kõrkjad olid ees
ja nendel nägin veiklevat varju.
See olin ma ise.

Ema ja isa leidsid mind tühjusest.
Otsisin vastuseid, alati aplalt
neelates heljuvaid hetki
nagu tindiparv ähmases valguses,
mis puudutab läbi vee —
ainult päike teab oma suunda.

Isa on surnud ja tema ei vasta.
Ema on elus ja temalt ei küsi.
Ise ei mõista, kuni on öö
ja hommik on alati uus
ja eelmiste päevade valu
on võimatu röövida nendelt,
kes väärisid paremaid kinke.
Ma ei tea, kes ma olen, kuid sina
oled soojus, mida kiirgavad köetud majad.
Oled õhtud, mida liigendavad helid
ikka veel ostmata klaverilt.
Oled see, kes kunagi andestab.
Võibolla siis, kui mind enam pole.

Seisan keset päeva
seal, kus eelmisel aastal
oli liivane kallas, kõrkjatest kaetud.

Sina vist olidki kodu
või lootus kodule,
nagu varahommiku päike
järve rahutus peeglis.

Nüüd on aeg, mil otsustavad teised.
Otsustad sina, mitte mu aplus
ja väikeste kalade hirm.
Otsustab järv, kellele anda
ja keda võtta — tagasi tühjusse.

Tulime tühjusest.
Tulime emast ja isast.
Pole põrgut ja paradiisi.
Elame esimest korda.

Hommik

Sa tulid nagu hommik.
Astusid kergelt,
justkui polekski metsad
täis suuri tumedaid öid,
milles magasid mu tunded.

Sa kõndisid otse südamesse,
kuid see, kes tõeliselt armastab,
ei tee oma südamest vangikongi.

Oleksin võinud sind röövida.
Pakkuda ahelaid sõrmuse asemel.
Täita su klaasi
liiga julgete lootustega.
Mitte miski ei juhtu kiiresti.

Ja nüüd oled endiselt hommik.
Paistad kardinate vahelt
nagu lootus päriselt koju jõuda.
Paistad hoolimata ööst,
kuhu lubasin sul pageda.

Nii raske on lasta lahti
ärkavast maailmast.
Nii raske on mitte uskuda,
et su isemoodi valgus
võiks olla vaid põletav mälestus.

Kuupaistesonaat
klaverilt, mida meil polnud.
Klaverilt, millele veel hiljuti
mõõtsin elutuppa koha.
Isegi see ei suuda mind uinutada.

Sa jäid nagu hommik.
Su jäljed on kõikjal
ja enam
ei oska ma magada.

Nii raske on lasta lahti,
kui pole kunagi arvanud,
et hommikut võiks aheldada,
päeva võiks püüda,
õhtut võiks teha
lõpuni enese omaks.

Ehk ei saagi ma teada,
mis ma sinu jaoks olin,
aga ikkagi olen sinu jaoks,
olen kusagil olemas,
igas hommikus,
kui keegi paitab su pead
ja päike paistab su silmisse.

Sa tulid nagu hommik
ja kuigi mul pole õigust
hoida sust kinni,
pole sa ometi päriselt läinud.
Oled igavene ärkamine.
Olen su peegeldus aegade öös.

Tuhk

Sa eksisid, rääkides tuhast.

Sina oled tuli. Oled hõõgumine.
Aga mina, sinuta leige,
vähimagi lootuseta teemandiks põleda.

Olen igavene tuhk, jaksuta.

Mäletan vulkaani, milles hõõgusime.
Öötaevas, tähtede vahel,
ei kustu need sädemed iialgi.

Aga tuhk on kätetu,
võimetu sinuta
sädemeid püüdma.

Võimetu süütama sind
uuele särale.

Ainult igatsus soojendab,
muidu jahtuksin päriselt.

Lõpuks on ainult vaikus

Kui jumal peab tõesti olemas olema,
siis see on see —
mustrid ja jooned liiguvad,
kuni ühinevad sektoriteks,
teevad ringe keset ruumi —
ja siis on vaikus.

Kõige kaunimad helid ühinevad
vastasfaasides hääletuks.

Ruumi keskel on valge ring —
see ongi kohtumine.

Lüsergiinhappe dietüülamiid.

Mina

Öeldakse, taevas on tinaselt hall.
Ja ongi.
Öeldakse, iseenese all
olen peidus.
Ja olengi.

Aga need linnud
pole raisakullid
ega isegi kaarnad.

Kajakad mängivad tuulega
ja neil vist polegi ruttu.

Haavlid ja kuulid,
millega kütiti päikest,
on sulanud taevaks.

Kurbus, hullus ja kahetsus
rusuvad midagi väikest —
ometi elavat.

On hetki, mil tundub,
et näen mind.
On hetki, mil tõepoolest näen.

Võibolla ainult mina

Võibolla ainult mina,
võibolla kõik.
Üksikud üksteise kõrval,
otsides igavest elu.

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Külgpaneeli navigatsioon