Luule ja kogukond edasi cantud

Sirel Heinloo

Foto: Roman Manfredi

 

 

 

 

 

 

 

2021. aastal avaldas Joelle Taylor, briti lavaluuletaja ja noorte luuleprõmmu asutaja, luulekogu „C+nto & Othered Poems”, mis pälvis hiljuti maineka T. S. Elioti luuleauhinna. Tegemist on luulekoguga, kus rullub lahti lugu butch-naistest, mehelikest lesbidest, nende isiklikest kogemustest, võitlusest ellujäämise ja kehalise eneseväljenduse eest. Raamatu tegevus toimub Londonis 1990. aastatel ning sisaldab isiklikke lugusid, aga Taylori teostesse on alati põimitud ka teiste naiste sarnaseid kogemusi üle kogu maailma, Taist Inglis­maani ja Pakistanist Poolani. Mainida tasub sedagi, et Taylor külastas 2018. aastal Tartut, esines TarSlämmil ning aitas oma tegevusega ka siinsetele luuleprõmmu­õhtutele hoogu anda.

Juba Taylori eelmises luulekogus „Laulud, mida vaenlane mulle õpetas” („Songs My Enemy Taught Me”, 2017) on suur rõhk naistel, kes on kas põgenikud või keda on ühel või teisel moel kuritarvitatud. Esimene „Canto” tolles kogus kuulutab: „Kannan sõda oma üsas”. Luuletused on vormilt mitmekesised ja koelt kujundirohked – kui midagi Joelle Taylori luulele iseloomulikku välja tuua, võiks see olla just kujundlikkus. Ta kasutab ohtralt jõulisi metafoore, kus üks asi ON teine. Vahel võib mõne eriti levinud kujundi puhul, näiteks kui naise keha võrreldakse okupeeritud maaga, olla esimene reaktsioon: seda me juba teame, eriti meie, kes me elame maal, mis samuti on olnud üks pidev lahinguväli. Kuid Joelle Taylor ei jää sinna pidama. Ta tulistab sõna otseses mõttes oma sõnakunstirelvad padrunitest tühjaks, nii et üllatusi on piisavalt ja igavust pole karta.

Taylori „C+nto & Othered Poems” vastab sellele kirjeldusele veelgi paremini ja on ka vormilt põnevam. Selleks annab tõuke sisu – on tunda noore inimese pidutsemise ja enese avastamise mängulisust, lootusrikkust ja armumiselevust. Kuna luuletaja ei ole enam teismeline, tuleb tal need kogemused rekonstrueerida, ning see on viinud põnevate lahendusteni. Näiteks on luulekogu alguses ja vahel peatükid „Vitriin” ja „Vitriini repriis”, kus taaselustatakse mälestusi lesbibaaridest. Need vaikeluvaateaknad tõstavad esile olulisi verstaposte butch’ide elus, sest praeguseks on enamik neist baaridest kinni pandud. Taylor on tahtnud seda ajalugu talletada, et see ei kaoks olematusse, sest parimal juhul on see avalikkuse jaoks nagunii vaid sulgudes (history in parenthesis) ehk lihtsasti kõrvale jäetav, peaaegu olematu.

Sulgudes olemise kujund on Joelle Tayloril varemgi esinenud, näiteks kogu „Laulud, mida vaenlane mulle õpetas” ühes isiklikumas tsüklis „ööliblikad”, mille viimase osa kandis autor ette 2021. aasta kevadel valminud kakskeelses luulefilmis „Tundekasvatus / Sentimental Education”.[1] See luuletus on tema uue kogu kontsentreeritud versioon, seeme, mis näitab nüüd oma võimsat potentsiaali. Nii pealkiri „C+nto” kui ka sulud viitavad naise kehaosadele – üks tähenduselt, teine visuaalselt. Sulgude või häbememokkade vahele mahub palju lugusid ja ka sünnitamise kujundit kasutab Taylor tihti: kui naine suudab iseennast sünnitada, siis pääseb ta sulgudest välja.

Kujutatud ajastu ja butch-naiste lugu annavad luulekogule terviklikkuse ja seda kannavad edasi ka teose üksikosad, mis avavad keha eest võitlemise, eksiili ja sõprade kaotuse temaatikat. Kapist välja tulemine polnud 1980. aastatel lihtne ning seetõttu on ka kujundid ehmatavalt jõulised. Ülikond, mida butch-naine kannab, on õmmeldud rünnakutest, kirjutab Taylor raamatu eessõnas.

Raamatu teine tsükkel „C+nto” on kõige konkreetsemalt kirjutatud suuliseks esitamiseks, kuid teistes tsüklites, nagu „Vitriin”, „Vitriini repriis” ja „O, Maryville”, on rohkem ka kirjalikule vormile omaseid luulevõtteid, näiteks siiret. Kui lugesin eelmise aasta varakevadel „Tundekasvatuse” kursuse ajal teose käsikirjalist versiooni – Joelle Taylor oli üks kursuse juhendajatest ja raamat polnud siis veel ilmunud –, meeldisid mulle enim need luuletused, mille stiil meenutab näidendi remarke ning mis mõjusid väga visuaalselt. Neis luuakse järgnevate tekstide jaoks meeleolu ja mingil hetkel lähebki kohakirjeldus üle luuletuseks. See üleminek ühelt paradigmalt teisele on väga võluv, näiteks lavavalgustuse kirjelduses: „LXI: Tänavalambid vaatavad naist möödumas & saadavad üksteisele sõnumeid.” Nüüd, teost juba mitmendat korda üle lugedes, tulid eredalt esile luuletuste lõpud, kus Taylor oskab tihti sisse tuua veel mingi nihestuse või keerab niigi pingul kruvile lisatiiru peale. Seega avastamispõnevust jätkub.

„C+nto and Othered Poems” on lugulaul, mis on mõeldud ka laval esitamiseks. See sisaldab spoken-word-palu, nagu näiteks tsükkel „C+nto”, mis koosneb poksi­matši raundidest, kuid on ka tervikuna lavale toodav ja seega tõeliselt täna­päevane „värssdraama”. Teos ongi juba teatri jaoks kohandamisel ja jõuab lähitulevikus Inglis­maa lavadele.

Joelle Taylori tunnustamine on oluline tähis mitmes mõttes. Esiteks on tunnustust saanud LGBTQ+-kogukond, kes Taylori suu läbi küsib: „Kuidas me sobitume teie algebrasse / teie binaarsesse koodi?” ­Teiseks on auhinna saaja pärit töölis­klassist, mis annab lootust, et sotsiaalne mobiilsus on võimalik. Kolmandaks on märgatud peamiselt spoken word’i skeenel tegutsevat luuletajat, mis tähendab, et luule­maailm on valmis nägema ja hindama ka traditsioonilisest laadist erinevaid luulevorme. Taylori tegevus on oluline olnud ka Eesti luule jaoks. 2019. aastal, kui Brexit oli täies hoos, vedas ta rahvusvahelist lavaluulevideote projekti „Borderlines” („Piirid”). Tookord valiti projekti kohalikuks mentoriks Hasso Krull ning tema luulekogust „Euroopa” ja luuletusest „Mets” said tõuke mitmed uued luuletused ning muu hulgas valmis ka „Metsa” luule­video. 2021. aastal esines Joelle Taylor seoses „Tundekasvatuse” kursusega veebi teel ka Tartu Kirjanduse Maja kirjanduslikul teisipäeval, kõneledes luule esitamisest.

Kokkuvõttes on hea meel, et T. S. Elioti auhinnaga tunnustati teost, mis näitab, et luule puhul on ükskõik, kas seda esitatakse luuleprõmmul, teatrilaval, või loetakse raamatust – oluline on selle kvaliteet.

 

[1]  Eesti keeles on Joelle Taylori luulet veel ilmunud veebilehel edasi.org 27. IV 2018 (tlk R. Schults) ja „Õpetajate Lehes” 25. V 2018 (tlk M. Parve).

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood