Mõnes unes olen ma kass

November, 2022

Marianne Lind

Peedu Saar: „Loomad”.
Loomingu Raamatukogu 2022, nr 24–25. 96 lk.

Ja võib-olla… võib-olla oli see vaid mu rumal ettekujutus, et end teiste seas halvasti ja kohatult, võõrana ­tundsin, olen alati tundnud – too rändama mineku algpõhjus. Midagi polnud ju muutunud, võõras olin ma ikka, aga nüüd lisaks ka väsinud ja kurb.
(Lk 75.)

Peedu Saar on kirjanik ja botaanik, kellelt on varem ilmunud kaks lühiromaani. Nii „Pascual” (2018) kui ka „Mailased” (2019) on variatsioonid dekadentliku uitaja rännaku teemal. 2022. aastal ilmunud „Loomad” tundub neist esmapilgul erinevat. Loo alguses toimub kafkalik metamorfoos: minajutustaja muutub putukaks ja sellest saab alguse pöörases tempos kulgev kirevate kujutluspiltide virvarr, mille käigus saavad sõna nii depressiivne jänes kui ka ropu suuga identiteedikriisis kastehein ning kirjeldatakse teo teekonda taevasse.

Saar armastab konstrueerida kirjanduslikke mõistatusi ja nende lahendamiseks peab teose mitu korda läbi lugema. Kompositsioonilt meenutab „Loomad” „Mailasi”, olles omamoodi ringjutustus, mille lõpp jõuab tagasi algusesse. „Loomad” on kirjutatud Saarele omases fragmentaarses stiilis, kaob piir jutustaja- ja tegelaskõne vahel ning tekst imiteerib katkendlikku teadvuse voolu. „Loomades” kasutab Saar maagilise realismi jutustamisvõtteid, mis hägustavad piire fiktiivse ja päriselulise vahel. Realistlikult on kujutatud nn inimeste maailm ja linnakeskkond. Jutustuse looduskujutus on samuti suurelt jaolt realistlik, seda küll mööndustega, sest loomad kõnelevad ja usuvad Jumalasse. Üleloomulikkus tuleb sisse üleminekute ja piirialadega, kus ühest olendist saab imeväel äkki teine ning lõpu asemel saabub hoopis uus algus. Ka jutustuse ajatunnetus kannab maagilise realismi pitserit. Kord aja kulg peatub, kord kiireneb ning ühe silma­pilguga võib mööduda kuid ja aastaid, „aeg on nii imelik, vahel liigub kiiresti, siis jälle nagu seisaks, seisaks päriselt” (lk 25).

Saar on oma lugusid nimetanud seiklus­juttudeks[1] ning neid iseloomustab rändamise-kulgemise motiiv. Esikromaani kangelane Pascual hulgub Londonis, „Mailaste” minajutustaja teeb välitööde käigus Eestile paar tiiru peale ja „Loomades” on kõik loomad-linnud kuskile teel, samas kuhugi eriti ei jõuta: „Ja nüüd siis hulkusime koos. Kõik. Kõik, kõik, kõik!” (lk 7); „Nii et ma andsin jalgadele ainult veel suuremat valu, teadmata, tõesti, vähimal määral, miks või kuhu ma üldse lähen” (lk 8); „Ja kuigi mul sihti polnud, kas pole see võrdlemisi kena viis aega veeta: olla teel, teadmata kuhu?” (lk 34). Rändamise teemat toetab läbivalt ka jõe motiiv: „Ega jões teisiti saagi, jõgedes ollakse ikka teel, see on jõe loomuses.” (Lk 75.) Jõgi oli oluline ka Saare eelmistes teostes, kuid „Loomades” näiksegi kõik voolavat, nii aeg kui ka jutustaja kõne. Seejuures seostub jõgi selliste omadustega nagu kõledus, külm, tuulisus, rõskus ning on seotud ka elu ja elamisega. Jõega seostatavad omadused on ülekantavad elule, sest elus, mis seisneb pidevas voolamises ja rändamises, jäädakse üksi ja alati kõigile võõraks. Kohtumised on põgusad, sest paigale ei saa jääda ja tuleb kogu aeg edasi minna. „Niisama, päris niisama mulle seista ei meeldi. Pea läheb tühjaks ja elul pole justkui mõtet. Miks ma üldse olemas olen?” (Lk 46.) Nõnda on põgusad ka kohtumised vastassooga ja tekib küsimus, kas armastusel on üldse sellises elus kohta. Sugudevaheline läbikäimine on tihti üheöösuhete moodi, sest naised on kaugel ja kättesaamatud ning meespool närviline, alati kuskile teel…

Peaaegu kõik Saare teoste arvustajad mainivad, et autor on bioloog, kuid Saare looduskäsitlusele pole seni suuremat tähele­panu pööratud.[2] Saare romaanid liiguvad üha enam looduskeskse lähenemise suunas. Kui esikromaanis oli linnakeskkond ja vähemal määral ka nn metsik loodus inimtegevuse taustaks, siis „Mailastes” saab taimest lühiromaani tervikuks siduv teema.[3] „Loomades” paigutab Saar aga looduse jutustuse keskmesse, pannes tegelas- või jutustajakõne loomade suhu ning andes neile võimaluse rääkida oma rõõmudest ja muredest.

„Loomades” vaadeldakse küll maailma loomade perspektiivist, kuid kohati taastoodetakse kulunud kujundeid ja laskutakse klišeelikku looduskujutusse, milles näiteks jänesed on iseloomutud, arad ja rumalad. Loomadele omistatakse ka mitmeid inimlikke jooni, nagu kõnevõime ja religioossus, ning üleloomulikke võimeid, näiteks tuleviku ettenägemist ja eelnevate elude mäletamist. Saare „loomalood” meenutavad seetõttu ime- ja loomamuinas­jutte, milles pajatatakse naervast jänesest ja sellest, kuidas loomad järgemööda taevasse läksid, et Jumala ees oma muret kurta.

Liikumine, mis Saare lugudele tooni annab, on pidev, sihitu ja instinktiivne. Kõik loomad-linnud, ka kastehein, on kuskile teel, samas kuhugi kohale ei jõuta ning pääsemist ei leita, sest elu ringleb lõppematult sansaaras: „Vehkisin arutult tundlatega” (lk 8); „Sööstsin siia ja sinna, arutult, lõputult” (lk 65); „Ma ei teadnud, kuhu olen teel, aga läksin ikka, ma ei osanud teisiti, nagu ütlesin, mul justkui polnud valikut” (lk 14). Loomi ajab liikvele nende olukord: „Nälg! Janu! ­Meeltesegadus! Äng!” (Lk 8.) Ja korduvalt kummitab kartesiaanlik automatism, kui „loom­jutustaja” erinevate maskide tagant karjatab: „Instinkt!” (Lk 8, 21 jm.) Paljud loomad on eksistentsiaalsesse tühiseisu jõudnud drifter’id, nagu neid tegelas­kujusid nimetab Peeter Sauter.[4] Lugejal tekib küsimus, kas Saare loomad hulguvad arutult-sihitult, sest see on autori arusaam loodusest, või on autor andnud loomadele tema enda meelest olulised kvaliteedid: üksiklase elu ja pideva teeloleku?

Jutustaja teadvuses mäslev loodus ei jää inimestest ega linnakeskkonnast kunagi kaugele. Putukas kiirustab kõrtsiesistel tänavakividel, varblane vuristab sirelipõõsasse, kass eksleb kaubanduskeskuse parklas ja hulgub tänavatel, konn elab solgi­torus ja käib saunas. Seejuures kumab tihti läbi inimese ja looduse konflikt ning õrn keskkonnakriitika. Enamasti on tegemist humoorikate seikadega, näiteks, kui naised saunas konna kohtavad. Kuid Saar on mõnikord ka täiesti tõsine. Kaastundlikult kirjeldatakse heeringaparvede traalpüüki ja angerjate rasket rännakut mööda inimtekkeliste tõketega jõgesid. Autor on leidnud kaunid looduskujundid ka linnakeskkonna ja inimestega seotud olukordade kirjeldamiseks: „Nägin, see oli too, sipelgaradade sõlmpunkt, kummaline lõkkease, mis leekidesse ei löö, aga ka päris ei kustu. See oli öine suur linn.” (Lk 15.) Ema surmaga silmitsi seismise abitust antakse edasi üksinduses sureva kajaka kujundi kaudu ning lahku kasvavate inimeste vahel „[k]asvavad vaikuse salapärased kõrbed” (lk 29).

Looduskujutus ja jutustaja pilk tervi­kuna on Saarel tugevalt soopõhised ja sellega on seotud ka tema naise­kujutus. Loomad vaatavad maailma läbi meesjutus­taja silmade, mis konstrueerib vastassugu­poolt kui ihaldusväärset ja kardetavat objekti: „Siis kõrge konts… mu jumal, nägin seda kõike altpoolt… kui ma surma­hirmu poleks tundnud, liigutanuks miski minus, ja võib-olla ikkagi liigutaski (häbi!), aga konts puuris otse mu kõrvale kui nael, nii et kivipuru ja sädemeid lendas.” (Lk 10.) Naine kõrgub hiiglasena meesjutustaja kohal, kes lamab abitult, kõht taeva poole, kõige õrnemad osad kaitsetult ülespoole, ja erutub, kui kõrge konts tema kõrvale „puurib”, nii et sädemed taga. Sellised lõigud ajavad ilmselt iga psühhoanalüütiku kihelema. Aga nagu autor ka ise kinnitab – see kõik on alles algus.

Kui eelmiste jutustuste puhul on autorile ette heidetud ühekülgseid ja iseloomu­tuid naistegelasi, siis „Loomades” on autor näinud palju vaeva, et anda neile kirjanduslik kuju, eriti jutustuse teises kihistuses, milles rullub lahti mehe ja naise, „ühe” ja „teise” vaheline kiretu (armastus)­lugu. Naisekujutus jääb aga paraku klišeelikuks ja misogüünseks ning see hakkas loo nautimist segama. Naistegelase välimust kirjeldatakse-hinnatakse lehekülgede kaupa, samas kui meestegelase kohta öeldakse vaid, et tal on „kartulikarva juuksed ja natuke hobuse moodi nägu. Nina on tal natuke liiga punane ja natuke liiga palju ülespidi” (lk 18). Endiselt kummitavad lugejat dekadentlikust traditsioonist pärit mõistatusliku naeratusega sfinksid ja „kriitvalgete nägudega” poetessid, „keda kirikuvõlvile maalitud inglitest juba järgmisel päeval enam ei erista” (lk 31, 32). Üks naistest on „nukuliku kollase kleidiga” prostituut, teine küll teadlane, aga sellest hoolimata veedab see tunde šopates, kassikeste pilte vaadates, oma kehakaalu pärast muretsedes, on tujukas, lapsik („keksib nagu üheksane”, lk 19) ja vastuolusid täis. Neil episoodidel ei näi süžeeliini arvestades olevat muud eesmärki kui kinnistada stereotüüpset naiskujutust.

Naise kujutamine Teisena justkui õigustaks Saare romaanides korduvat hooli­matut seksuaalkäitumist: „Olin hetkega aiapostilt maas ja juba järgmisel ta seljas. Ta ei jõudnud põgeneda, kuigi sain aru, ta proovis, vist proovis. Siis alistus. Täielikult. [—] Ta tegi madalat kurguhäält, mis võis olla nii kaeblik mjäugumine kui ka nurrumine, mine võta kinni!” (Lk 25.) Kui kõrvutada kasside stseeni esik­jutustuse „Pascual” katkega, milles protagonist vägistab purjus tütarlapse, on sarnasus häiriv, lausa vastikust tekitav. Kirjeldused on ilmselt teadlikult jõhkrad, et edasi anda tegelaste ebameeldivat iseloomu (ja dekadentliku traditsiooni võtmes kodanlikku meelt ärritada!), kuid selliste episoodide kordumine igas jutustuses jätab lugejale halva maitse suhu,[5] seda eriti veel ühekülgse naiskujutuse taustal.

Jutustuse tugevaks küljeks võib pidada eksistentsiaalse ängi ja argielu tragi­koomika täpset tabamist. Kui hetkeks unustada, et räägib jänes või angerjas, on tunne, nagu räägiks autor otse südamest südamesse, ilma ebavajalike vilede ja tuledeta, olles lihast ja luust inimene. Sellistel puhkudel meenutab Saar pisut Tõnis Vilu. Elulähedaselt on edasi antud ühe tavalise paari halli argielu ja -muresid. Rutiinist väljamurdmiseks käiakse reisil ja need muljed on vahetud, lõikavad teravalt. Kustumatu mulje jättis postkaardi-Pariisi episood. Saar küsib: „Aga kelle elu ei tundu naeruväärne, kui see korraks, ainult hetkeks hea suurendusega luubi alla võtta?” (Lk 31.) Julgustaksin autorit teinekordki võtma argielu suurendusklaasi alla ja olema kõigi meeltega igas hetkes täielikult kohal ning sellest kirjutama, sest päris elu on tihti hoopis absurdsem, kui arvata võiks. Siis muutuks ka ehk need arusaamatud tüdrukukujulised vaimud ja valgeks võõbatud näoga inglid päris luust ja lihast naisteks.

Kuivõrd Saar asetab loo keskmesse looduse, pääseb ta mõneti manerismist, mis kimbutas eelmisi jutustusi, kuid jääb siiski liiga katkendlik-veiderdavaks, et päriselt veenda. Autor satub aga vihma käest räästa alla, kui asendab dekadentsi troobid stereo­tüüpsete loodus- ja nais­kujutustega. Kõigi nende metamorfooside, unenägude ja taassünniahelate lõppematus keerlemises ei saagi lugeja aru, kas see oli Zhuangzi, kes nägi unes, et ta oli liblikas, või oli see liblikas, kes nägi unes, et ta oli Zhuangzi. Lõppude lõpuks pole sel ehk tähtsustki. Aga viimaks väsib lugeja ikkagi ära ja loodab, et autor need veidrad loomalood inimtegelaste „ühe” ja „teisega” kokku seoks ning ometi lõpplahenduseni jõuaks. Autor viib lugeja aga tagasi algusesse ja teisel lugemisel algne petlik polüfoonia taandub, moondudes taas ühe depressiivse rändaja monoloogiks.

 

^[1] P. Põldver, „. . . ega ma ei oska intervjuud anda.” Intervjuu Peedu Saarega. „Värske Rõhk” 2020, nr 64, lk 72.

^[2] Keiu Virro juhtis „Mailaste” arvustuses küll tähelepanu sellele, et iga taime kirjelduski on huvitavam kui Saare naistegelased. K. Virro, Mailaste iseloomuga Tartu ja iseloomuta naised. „Eesti Päevaleht” 9. I 2020.

^[3] A. Loog, Noorus on ilge aeg, noorus ei tule iial. . . „Postimees” 12. III 2020.

^[4] P. Sauter, Lugude taastulek. „Sirp” 26. X 2018.

^[5] Mitte ainult minule, vt: J. Ross, Oh Sa mu noormehejutustus, kui pagana armas Sa ikkagi oled! „Keel ja Kirjandus” 2020, nr 7, lk 628–630.