Oh saaksin käia…

Lauri Sommer

Martin Vabat: „Püüdmatusejumala kannul”.
EKSA, 2023. 96 lk.

Kirjutasin Loomingu 2006. aasta luule­ylevaates pisut Vabati ylbest ja andekast esile­tulekust. Võib öelda, et tema poeetiline lapsepõlv lõppes koguga „Naerutaltsutaja” (2009), kus mõnedel tuumsetel teemadel veel lobisema kiputi. Kuid sihikindlus ja vahetus viisid edasi. Minu jaoks on Vabati kõige lahtisem ja avaram raamat „Maa­hingamis­päev” (2016), mille koostas Maarja Pärtna kerge käsi. Sealsed tekstid on nii looduslähedased, usk julge ning järeldused nii selged, et annan isegi need haakumatud Margus Kiisi illustratsioonid andeks. Sellele eelnenud „Hargumine” (2014) oli kaootiline, vahetu, linnalik, peiarlik ja muidugi ka katkine. Tolle raamatu koostasid Ly Ehin ja Mathura ja seal on elulisest segadikust hoolimata tunda kompositsiooni.

„Lootuse akende vaikuses” (2017) tuleb traagiline toon taas pinnale, tumedad tõdemused ja skepsis, mida pyytakse lootuse loitsimisega tasakaalustada. Kohati on tunda tõelist irdumist: „Ühiskonda justkui polegi. On ainult füüsiline keha ja / olemasolemine. Ja üks suur hingepeatus.”[1] Seal raamatus on juba ysna palju käimise poeetikat, mis jätkub ka vaadeldavas teoses.

Vabati viienda ja kuuenda luulekogu vahel laiutab lausa kuus aastat pausi. See pole olnud kerge aeg ei autorile ega maailmale. Tekstid valmisid ekspansiivse loodusryyste, merkantiilse mentaalsuse, sõjauudiste ja hinge pimeda öö tingimustes. Rail Balticu trassi tööd, rongindus, mis hävitab ajaloos juba teist korda Vabati esivanematele kuulunud metsa, lasketiiru myra, harvesteride huugamine. See on omalaadne sisekolonisatsioon. Ääremaade elatustase langeb ja maainimeselt võetakse tasapisi tema loomulik foon. „Katsu elada siin, / jäädes lõpuni ilusaks” (lk 27). Pyhendus „reservaadirahvale” (lk 5) ei ole suusoojaks öeldud. Varasem bravuur on haihtunud. Keskkonna mandumisega kaasneb võõrandumine ja ­indiaanlaslik surutis. Vabatis on pärismaalaslikku maksimalismi. Keset globalismi ja rahvasterännet sisendab ta, et „võimsaim minemine / on kohalolemise julgus, // juurtel / maailm” (lk 11). Aus inimene ei saa oma mõttest taganeda, kuid väärtuste konflikt on samuti vältimatu. Synged ja lootusetud luuletused on opaaksed, hinnangulised (lk 63–65, 88, 92), seisvad ja ilma mingi väljapääsuta. Siiski kylastavad autorit veel ka avara selguse ja ekstaasi hetked. Raamatu keskpaiga heledamad käigud ja tyhjenemised (lk 34–62) suudavad lugejat kaasa võtta. Selles kogus on kaks põhi­režiimi – ekstaas ja äng, ning nende vaheala seisab suht tyhjana. Juurtetunde, puhta usu ja loodusega seotuse paatos on Vabati loomingus alati olemas olnud. Aeg-ajalt öeldakse midagi lapsesuuga. Ikka kestavad syyme kysimused ja lootuse otsing. Yht-teist on ehk virtuoossemalt visandatud.

Ma näen mõnede tekstide toonis, nende elliptilises eituses, yhesõnalistes ridades, leksikas ja meelelises eemaletõmbumises paralleele teise Raplamaa juurtega mehe, Uku Masingu hiliste paladega kogust „Kurtes Taevaskoja varisevat kallast”. Masingu elavaim elu oli tolleks ajaks tõesti läbi, Vabatile on see ytlemislaad tõhus vaimne tugi. Või mängivad oma osa ka geneetika ja kant, sest „oleme kaunis lähedalt sugulased ja leian järjest enam sarnasusi. Linnu­lennult me koduõuede vahel vaid ca 10 km…”[2] Selles olemises on tumedaid ääri, kus tuleb endale kinnitada: „Siin on võimalus, võta, / kui julged, // ela!” (Lk 8.) Ta julgustab end otsima syvenemist ja kulgu õnne asemel (lk 10–11). Hulkujad on ju omaette ordu. „Oh saaksin käia,” laulsid navahod. „Paljugi laheneb vaiksetes jalutus­käikudes,” mainis Trakl. Triin Paja ytles kunagi, et minnes on igasugu meeleolusid olnud, aga tal pole olnud veel yhtegi jalutuskäiku, mida ta oleks kahetsenud. Ja tõsi ka. Mõtte liikuvus on inimese liikumisega seotud. Katre Ligi kogu pealkiri väitis kyll juba seitsmekymnendate lõpul: „Kõigest ei kõnni ära”, kuid selles traditsioonis, kuhu Vabat kuulub, kehtib ernst­ennolik „kui lähed, mine endasse”. Teekäija jõuab endale lähemale. Autori kodukandis hulkumised on väiksed meele­vabadusega seotud palverännud. Hõrgud loodus­kirjeldused joonistavad kontrastselt helget kaarti. Ta visandab seda teekonda vahel nostalgilisena („läheks nagu tagasi aega, mil sain veel olla, nagu olin”, lk 39) ja vahel taastavana (et „siduda maailma lõng ja lugu uuesti kokku / lõim lõime, kiud kiu haaval”, lk 45), kuid syyvimine ja sisemine vaikus tunduvad kõige tähtsamad. Nagu „Maahingamispäeva” kogus, on ka siin oluliseks meelekergendajaks linnud, oode lauldakse ka metsale, ning itketakse selle arutut hävitamist.

Tean, millest ta räägib, sest sain hallid juuksed kodumetsa pärast muretsedes. Kuid selle valu taga on siiski veel midagi – avanevad vaated, vaarikad, maasikad ja kasetoht. Mõni raiesmik jääb muidugi ka kiduma või soostub. Kus lõpeb paratamatusega leppimine ja algab orjus, jääb ikkagi kysitavaks. Me ei saa peatada ajastu suuri tendentse, aga yle mingi määra muutuv maailm ähvardab tõesti jalad alt lyya. Teist inimest on selles kogus vähe näha. Teised on pigem pahaendeline mass, tuimad hävitajad ja hangeldajad, „sest riik // on vaid rikaste vale // olemise / üle” (lk 31). Rohkem sellised, kelle eest ära kõndida. Varasemate kogude rikkaliku armastusluule asemel on siin sisevaatlust ja vaagimist, aga yks nappuses väga kõnekas armastusluuletus on siiagi jõudnud (lk 25).

Eesti vabavärsi olemuse yle mõlgutanud ja mõnedes loeteludes ja taimenimede puistamises vahel keskealise Kaplinski laadile lähenenud autor on siin-seal leidnud uusi temposid oma tunnetuse väljendamiseks. Ka raamatu laiuti-formaat on kujundaja Kylli Tammese poolt pikkade ridade järgi seatud ja need rytmid mõjuvad praegu valdava blogilikult lohiseva vabavärsi taustal vägagi musikaalselt. Kõlalisi ja algriimilisi efekte peaaegu ei kasutata, kuid siiski leidub siin algriimiline „valgete valede vahele” (lk 59). Seoses sellega meenus, et Vabat laulis ju muiste koos Meloni Poistega regilaule. Aga pikkades ridades on sygavamad hingetõmbed ja keele voolamise vabadus: „Küll on hüva see kiire sööstmine südasuvetaevas kõikjal mu ümber / ja see lõõgastavalt asine rõõmus laul, kui nad püüavad õhust kõike // mis antakse” (lk 46); „nagu see metsa kasvand põllukivisaareke, jumala enda rebasepojad vudimas rukkis” (lk 60); „maheküpseisse leekivverevaisse õhtuvalguse viireisse, mis värelevad metsa all” (lk 81).

Ka napid, aforistlikke tõiku jagavad luuletused on endiselt kohal. Uue nähtena on lisandunud esivanematelt kuuldud murdejooned, mis lõunaeestlasele päris eksootiliselt mõjuvad, nagu „üijab” (lk 35), „ööpik” (lk 36), „ledivad // sial praegult” (lk 70), „ää” („ära” tähenduses lk 71) jt. Ma ei tea, kas see on keeletunde yldise allakäiguga seotud, aga murdes kirjutamine on viimastel aastatel kuidagi evangeelseks tegevuseks muutunud. Ma näen Lõuna-Eesti autorite puhul rohkem missiooni kui veenvat poeetilist annet. Virumaa mees Kristen Suokass ja tema „Tagassi inglite juure” (2014) ja Maryliis Teinfeldt-Grinsi „Kivi alla kükakille” (2023) on harvad näited sellest, kuidas vähe säilinud murraku alal seda luulesse valada pyytakse. Vabatil on need sõnad esialgu vabavoolu teel teksti sattunud maitseaine. Murdelist mõtlemist veel ei paista, aga teksti kude on ometi huvitavam. Selles enesevaatluses on hulk väärt taipamisi.

Pyydmatuse kannul käies on juba mingeid muutusi ilmnenud. Aastaajad tunduvad paigalt nihkuvat. Läbi lumesaju kumab „suvist / valgust” (lk 33) ja Jumal on „vihmas nähtavam” (lk 69). Mõned mõtte­retked viivad kaunis kaugele seda, kes kaasa mõelda tahab. Aga kompositsioon viskleb yles-alla nagu Ameerika mäed. Seda justkui polegi. Ja tekstides leidub natuke palju rähklemist. Eks see raskuse vaim on aus ja tõene, aga vähemalt mina seda raamatuist juurde ei otsi. Nautisin lugemist neil hetkedel, kui autori mõistus vakatab ja puhtale vaatlusele ruumi teeb. Ehk on see yleminekukogu. Neid Masinguid ja Kaplinskeid saab ära unustada kyll, sest Vabati tee viib mujalt, temas valmib midagi muud. Kui vaid elu käe sirutaks. Temas on midagi mungalikult rituaalset, natuke filosoofi ja natuke jutlustajat. Yhesõnaga, endisaegset inimest. Ja sellised ongi meie vaevleva maa sydametunnistus.

^[1] M. Vabat, Lootuse akende vaikus. Tallinn, 2017, lk 18.

^[2] M. Vabat, E-kiri autorile 26.10.2023