Parim jutukogu 2022

Brita Melts

Mart Velsker: „Luulejutud. Tekste ­aastatest 1994–2020”.
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2022. 463 lk.

„Luulejutud” on sarja „Studia litteraria Estonica” viimase kümne aasta köidetest tüseduselt teisel kohal (Cornelius Hassel­blatti kogumiku „Eemalt vaadates” (2015) järel) ja ikkagi ei sisalda 52 tekstiga raamat kõiki Mart Velskri luulejutte – välja on jäänud „üle kahekümne tõlgendusliku ilmega teksti” (lk 447). Väljajäämise põhjuseid võib oletada erisuguseid, näiteks arvustusest hiljem valminud täielikum ülevaateartikkel (nagu fs-i luulest, lk 381–406), ilmumine pärast 2020. aastat, kuigi tehniliselt jõudnuks kaasata (nt arvustus Natalja Nekramatnaja luulekogule Loomingus 2022, nr 1), sisuline kimbatus (nt Doris Kareva „Lõike” arvustus Loomingus 2008, nr 6) või esimesel lugemisel arvustusobjektiga hea kontakti mittetekkimine (nagu Hasso Krulli luulekogu „Kandsime redelit kaasas” käsitlus Vikerkaares 2018, nr 9). Samuti on kogumikust puudu „kõige esimesed luule­arvustused, kus on võibolla näha küll süvenemissoovi, kuid näha on ka alustava kirjamehe õpipoisilikkust” (lk 447). Need esimesed tekstid on kirjutatud 1992. ja 1993. aastal (nt Urve Karuksist, Indrek Hirvest, Ene Mihkelsonist), aga ka 1994. aastal (Hannes Varblasest – kuid selle väljajäämise põhjus võib samuti olla sisuline). Pealegi saaks teise samavõrd monumentaalse kogumiku Velskri proosa- või kirjandusloolistest käsitlustest – nendegi koondumist raamatuks võib saatesõna põhjal loota.

Kogumik jaguneb neljaks osaks. Esimeses jaos on üldistavad artiklid keele ja ruumi toimimisest luules – mõisted keel ja ruum jäävad lõpuni põhilisteks huvi­punktideks, mille ümber Velsker oma luulejutud üles ehitab^[1] –, seejuures tsükli teine pool keskendub Lõuna-Eesti luulele, sisaldades ka mõne võrukeelse autori (Artur Adson, Häniläne) teose ja seto luule antoloogia arvustust. Teine osa algab arvustusega „Sõnarisele”, misjärel tulevad autoripõhised vaatlused (elavast) klassikast (Gustav Suits, Andres Ehin, Paul-Eerik Rummo, Sass Suuman, Ilona Laaman, Jüri Üdi, Ene Mihkelson, Jüri Talvet, Mari Vallisoo, Doris Kareva). Kolmandas osas on esmalt üksikkäsitlused Velskri põlvkonnakaaslastest, s.t peaasjalikult 1960-ndatel sündinute loomingust (Kalev Kesküla, Tõnu Õnnepalu, Hasso Krull, (:)kivisildnik, Triin Soomets), neile järgnevad 1970-ndatel sündinud tegijad (Karl Martin Sinijärv, Elo Viiding, Jim Ollinovski) ja Aadu Hurt. Tsükli lõpetavad ülevaateartiklid: „uidang” nüüdis­luules (ilmunud 1996), arvustus antoloogiale „Varjatud ilus haigus” (2000) ja kolm luuleaasta kokkuvõtet (1995., 1996. ja 2003. aasta kohta). Kolmanda ja neljanda osa autorite jaotus pole päris selge (nt ei tabanud, miks Sinijärv ja Elo Viiding ei käi kokku fs-iga), aga seda on näha, et neljanda osa rõhk on selgemini nooremal kirjandusel (erandiks Kirsti Oidekivi, ent debüüdi aeg klapib ülejäänuga): Erakkond, Tartu NAK, eraldi veel Aare Pilv, Lauri Sommer, Kalju Kruusa, fs; kooslusteväliselt Asko Künnap – ja lõpe­tuseks raamatu kontekstis juba n-ö veri­noored Andra Teede, Maarja Pärtna ja Tõnis Vilu. Sellisena on kogumik avar, kenasti mitmekülgne ja tervikpildis esinduslik – kaua oodatud ja vajalik raamat eesti luuleloo parimalt asjatundjalt ja ühelt järje­kindlamalt luulekriitikult. Ometi ­tundus eelmainitud ja siinsest kogumikust välja jäänud Krulli-käsitluse pealkiri „Raamat, mis muutus huvitavaks” esiti sobi­likuna ka „Luulejuttude” iseloomustamiseks. Miks ei paistnud kogumik kohemaid huvitav, vaid pidi selleks n-ö kasvama?

Ühelt poolt on selle taga eelhoiak: mäletades Velskri varasemaid iseäranis teraseid, särtsakaid ja sageli mingi vaimukus­knihviga arvustusi, on viimasel ajal lugemiselamust vaos hoidnud tema kriitikatekstides üha rohkem silma jäänud tühi- ja/või rõhumäärsõnade lembus ja ebalusi polsterdav keerutamine (sh väljendumine eituse või konditsionaali kaudu), millel sisulist kaalu ei ole. Õieti pisiasi selle määratult asjatundliku eritelu juures, mida Velskri kirjandus­vaatlused pakuvad, ja selles võib näha teadlikku kirju­tamist n-ö vabama käega, kui nõuab rangemat sorti akadeemiline pruuk, samuti muidu ju võrratu loengupidaja loomu­pärast laadi. Ent lugedes saab mõnikord midagi liiga palju, tekst hakkab mõjuma loiult, kui mõtte kinnipüüd­miseks tuleb vahelduva eduga õõnsusi läbida, olgugi et „võib-olla on mõnikord hea .. kahtlustega ka lagedale tulla”,^[2] mis lõpuks näitab ühtlasi kriitiku ausust. Raamatu lugemise käigus see eelhoiak aga hajub: säärases koosluses ei kipugi täitesõnad-keerutused enam segama, vaid sulanduvad teistesse stiilielementidesse, ja tervikpilti jälgides hakkab selguma nende positiivne mõju lause- või vestmisrütmile. Samuti on näiteks eri käsitlusvõimaluste väljapakkumine ja neist järk-järgult taandumine – Velskrile üsna omane tekstikäik –, kõhkleva laadi ilmutamine ning seejuures arvustuse jooksul oma jutu võimalike lünkade ja karide läbikaalumine kokkuvõttes kaval ja tark võte. Nimelt kindlustab see kriitiku/kirjandusteadlase hääle usaldusväärsuse, lõpuks pinnale jääva tõlgenduse veenvuse ega jäta lugejale suurt põhjust millegagi vaielda, vaid tunnustada: hästi lahendatud käsitlus tabavas sõnastuses. Isegi siis, kui jutt on pelgalt sellest, mis autorile „tundub” või mis käsitletava teose tähenduskihtides „võiks olla” pro „mis on” – professionaalse kirjutaja väärtussüsteem tuleb esile ka nii, olgugi loogelisi kaudteid pidi.

Teiselt poolt – Velskri isikupära ja stiililine võlu tulevad paremini esile kriitikuna ja üksikautorite süvavaatlejana kui temaatilisi üldkäsitlusi esitava kirjandusteadlasena, aga kogumiku algusosa pakub just toda akadeemilisemat žanri. Samal ajal on üldise mõõdupuu järgi needki head tekstid, sest Velsker on nii või teisiti hea kirjutaja-jutustaja, tema tekstid on alati selge mõtte, hästi jälgitava lauses­tuse ja sümpaatse kompositsiooniga. Lihtsalt sisuline hoog ei ole siin alati nii kandev nagu mujal. Ja see pole pelgalt vormi küsimus (arvustus vs. artikkel), sest näiteks vabamas laadis ühele luuletajale keskenduvad pikemad artiklid (Ehinist, Rummost, Karevast – esma­ilmunud Loomingus), mille perspektiiv on sageli juba avalauses sõnastatud tugevalt isiklikuna, on suisa võrratud.^[3] Natuke koguni imestasin, et näiteks „Liikumine Paul-Eerik Rummo luules” (2002) ei pälvinud omal ajal ei kultuurkapitali ega Loomingu aastapreemiat.

Niisiis, mida tugevamalt on väljendunud Velskri subjektipositsioon ja sellest hargnev lähenemisviis, seda haaravam on tekst, kuivõrd tema eksplitsiitne subjektiivsus ei väljendu epateerivas muljetamises, mida teatud kriitikanišis muudkui kohtab ja mis kurnab, vaid sel on oma­pärane intellektuaalne, mõttekeskne telg, nii et endast lähtuv jutt jätab fookuse tasakaalukalt ikkagi teos(t)ele ja autori(te)le ning visandab vaadeldavast kujuka ja usaldatava üldpildi. Kunst on minaperspektiiv nii leidlikult välja mängida, et see toetab läbini käsitluse objektist selge ettekujutuse andmist ning esitatavat tõlgendust ega haju õõnsaks heietuseks. Mõistetav seega, et minavormi tiheda ja osava pruukijana on Velsker kirjanduskäsitluses „meietamise” nimetanud kõlbmatuks või mööndustega tõsiseltvõetavaks siis, „kui teda saadab mittetõsine stiilimäng”.^[4] „Luulejuttude” harvades meietamiskohtades ma küll alati mingit stiilimängu ei tabanud, aga ega terviku seisukohalt paistagi need kohad kindla minapositsiooni vahelt välja.

Subjektipositsiooniga seoses on eriti tähelepanuväärne Tõnis Vilu luulekogu „Tundekasvatus” (2020) arvustust ja ühtlasi kogumiku põhiosa lõpetav lause: „.. see võiks olla kõige lühem kokkuvõte loost, mida „Tundekasvatus” tervikuna mulle jutustas.” (Lk 445.) Või teisal, fs-i kohta: „Püüangi siin üht sellist lugu visandada: kirjeldada, mis on näha, ja näidata kätte teeotsi analüüsiks.” (Lk 381.) Need tunnistused iseloomustavad kogu raamatut ja Velskri kui kirjanduskriitiku (ja -teadlase) meetodit: oma käsitluste käigus otsib ja avab Velsker lugu, mis teoses (või ka avaramas loomingus) on talle avaldunud. ­Sellele osutab muidugi juba kogumiku pealkiri, mille põhitähen­duseks on saate­sõnas antud „jutt luulest, tekst luule teemal” (lk 447). Ja just selle isikliku mõtestustee näitamine koos kõigi ebaluste ja pöörangutega, aga samal ajal ilmekate üldistuste, vaatlusaluse luule­loomingu keskmete välja-joonistamise, motiivi­seletuste ja tähenduslike muutus­algete ärataba­misega jms – kuid näiteks minimaalsete värsi­teoreetiliste arendustega – on nende tekstide võluvaim aspekt (kui näitamisele piisavalt vastuvõtlik olla). Nii et kokkuvõttes on neid jutte kõigiti mõnus jälgida ja lugeda: saab elamuse, mis vabalt võib ületada hiljutistest lühiproosa­kogumikest sugenenud muljed. Seda eriti juhul, kui kogumulje artiklist kinnistab teksti efektseima ja vaimukaima käiguna viimane lause (või paar) – Velskri juttude lõpplahendused on sageli veel omaette kunst.

Kirjanduslik elamus ühtlasi tagab, et kogumiku arvustused-artiklid on väärt lugeda mis tahes ajal, nüüd ja palju ­hiljemgi, s.t puudub see puudus, mis sääraseid raamatuid mõnikord ohustab: aastakümneid tagasi avaldatud jutt on nii tugevalt kinni ilmumiskontekstis, et uuel kujul, kogumiku kaante vahel, ei pääse see lugejat kõnetama. Paaril juhul tuli „Luulejuttudes” küll artikli algusosa juurde silmata esmailmumise aastat teksti lõpus, aga seda rohkem professionaalsest huvist kui ületamatust lugejahäiritusest. Ja 2009. aastal „Ööülikoolis” kõlanud intrigeeriva küsimuseseadega arutlus „Kellele on vaja eesti luulet?” mõjub oma mõõdukas provokatiivsuses pärast luule tähtsuse järsku kasvu sotsiaalmeedia mõjul^[5] märksa leebemalt kui tollal, ent selle „Luulejuttude” avatekstiks seatud arutluse tuum kehtib samavõrd: „[E]esti luulet on vaja eesti keele elususe jaoks – ja need, kellel eesti keelt on vaja, vajavad ka eesti luulet.” (Lk 20.) Samuti on ajapikku mõni väline asjaolu muutunud, nt väike- ja isekirjastamine ei tähenda enam teose varjulejäämist (vt lk 310), kuid rohkem on nii, et näiteks 1995. või 2003. aastal täheldatu mõjub hämmastavalt päevakohasena praegugi – Velskri vallatavate kunstide hulka näikse kuuluvat ka uute kirjandushoovuste kiire ja paikapidav äratabamine, ehkki ta ise pole end „kiirema taipamisega” kriitikute ritta arvanud (vt lk 441).

Kokkuvõttes ei vähenda isegi mõni üksik kummaline asjaolu raamatu juures (nt segadusse ajav sisukord, samuti kogumiku viimases jaos üks kaheldava väärtusega arvustus, milles tähtsaim näib Velskri kui luulekriitiku lähtepunkti äramärkimine, lk 417–418) heameelt seeüle, et „isegi akadeemiliselt aheldatul on säilinud õigus raamatulugemisest vahetut rõõmu tunda” (lk 259) ja et seda rõõmu on lahkesti ja soliidselt jagatud niivõrd kujuka jutukoguna.

^[1] Tõmmet luule poole ongi Velsker põhjendanud sellega, et luules on esil keel, keele­loome: „[L]uule tegeleb sõnaga kuidagi vahetumalt kui proosa. Ikka on ju huvitav, kuidas mingi sõna kirjanduses käitub!” M. Merisalu, Südamega kirjandusest. Universitas Tartuensis 2016, nr 5, lk 14.

^[2] M. Velsker, Ilusad kõlad ja kriitiku hädad. Looming 2008, nr 6, lk 946.

^[3] Nt „Miks mulle meeldib lugeda Andres Ehini raamatuid?” (Lk 142.) Umbisikulised avalaused „Siinse artikli eesmärk on .. Lähemalt analüüsitakse ..” (lk 31) on Velskrile üldiselt võõras laad.

^[4] M. Velsker, Tihe raamat. Vikerkaar 2016, nr 4–5, lk 181.

^[5] Vt: R. Lotman, Põgenev luule. Tähelepane­kuid ja märkmeid eesti insta- ja räppluulest. Keel ja Kirjandus 2022, nr 4, lk 291–308.