Rõdustseenid

Veronika Kivisilla

III

Tänagi tahan Sulle kirjutada, aga pean esmalt taltsutama tuhinat. Perud põrgulised, tulised tiivulised, tõrksad taltsutamatud — mõtted, püsige ometi paigal! Eks ole nad ju harjunud lendu sööstma kohe, kui ainult rõdule pääsevad, üle latvade ja lainete Sinu poole.
Aeg aga jutustada Sulle hoopis sellest, mida näen siinsamas, pealesunnitud paratamatuses.
Mida näen? Esialgu ei midagi. Vist olen nutnud, ei pane seda õigupoolest enam tähelegi, kas olen või mitte. Meie kriisil kriimud silmad — äigan käega üle silmade, mõtted, koht!
Kõigepealt on kardinad. Lõputuis variatsioonides rohelisi kardinaid, män­dide, kuuskede kaskaad. Õõtsuvad, sulguvad, avanevad. Pealesunnitud paratamatus on tegelikult nii ilus, kui paratamatus üldse olla saab. Tihane lausa käeulatuses männioksal on end üleni unustanud, täielikult andunud, näib, et kohe plahvatab, laulab end lausa lõhki!
Naabrite kolm kuldpruuni kana. Sagivad, siblivad. Ristisin nad õdedeks Brontëdeks. Charlotte, Emily ja Anne on hommikuvalguses äärmiselt kirjanduslikud. Elu on neile seni pakkunud vist ainult päikeselist poolt ja õnneks pole neil aimu, et mina nimepanijana olen neile määranud traagilise käekäigu. Ka eelmise suve kukke ei mäleta nad enam. Seda supiks tehtud poissi, kel oli kogu aeg hommik.
Traagik minus on avaldunud ka selles, et oravapaari, kes kord hullab, siis õrnutseb, vahel ka nägeleb, nimetasin kahe armastaja järgi, kel elu julma vahelesegamise tõttu kokku jääda ei õnnestunudki. Aga nemadki ei aima praegu veel midagi. Männikoor vaid krabiseb ja pudeneb, kui nad siit mööda tuiskavad! Kes siis aimab? Vahest allkorruse alati malbe kurblike silmadega koer. Leppinud ja leplik loom.
Pilk on nüüd juba üsna selge ja terav. Mõtted püsivad taltunult siin. Rõdupiirde ja männioksa vahel õõtsub ämblikuniit. Kuidas saab haprus tunduda nii katkematu? Nagu see niit meie vahel. Katkematu, paratamatu.
Üks kanadest-õekestest kägiseb, ägiseb, saab kohe ilmselt millegi olulisega maha. Muna on märgiline tegu. Kirjanduslik suursaavutus.
Vaikne on korraga. Tihane vakka, oravad vist pessa pugenud. Muna on valmis, kiri Sulle ka.
Ämblikuniit püsib. Paratamatus samuti. Aga nii ilus, kui olla saab. Nagu Sina, üleni paratamatu.
Lasen nüüd mõtted vabaks ja nad teavad teed. Kohe varsti on nad Sinu juures ja saavad sellise vastuvõtu osaliseks, nagu ainult Sinu juures saab.
IV

Öösel lebasin risti voodis, et voodi ei tunduks nii tühi. Nutsin lühidalt, ent raevukalt, ja keerasin siis end kummuli. Käed-jalad laiali, nagu meritäht. Oleksin tahtnud vist oma pisaratesse uppuda, aga meritähed ei upu ju. Või kas pisaratesse upuks? Olin vooditäis üksildast ja kurba meritähte, niiske, soolakas padi kaisus, kuni õnnestus uuesti uinuda.
Ärkasin selle peale, et mu meritähease värises. Rõduuks oli paokil, sealt tuli peene joana rahulikku karget varahommikut. Aga voodi rappus! Kaubarong sõitis Rahumäe jaamast läbi, sellest maavärin mu magamistoas.
Maavärin! Nii kutsud ju Sina mind — kuidas kunagi, vahel Väike Maavärin, vahel Suur Loodusjõud.
Astusin magamistoast rõdule. Püüdsin hingata end kuuselatvadeni ja üle nende. Üks vares viskus ladvast lendu ja siis kaarega tagasi nagu bumerang. Niiviisi palju kordi järjest. Bumerangi tunne just nimelt, mõtlesin. Ikka jälle tagasi alguses. Kui Sulle hiljem üle lahe helistasin, mängis meil mõlemal raadio. Hommikuprogrammi kirkad trompetikäigud kõlasid telefonis paarisekundise intervalliga. Nihkes, kõik nihkes, ohkasin. Sa ütlesid, et ei tea kedagi teist, kelle õnnetu-olemine oleks nii nähtav ja kuuldav. Aga ka õnnelik-olemine. Ka mina nägin Sind. Seisin rõdul ja kuuselatvade kohal oli pilv, mille servad olid heledad. See olid Sina — pilv, mis vajaduse korral pakub varju, aga mille servad on alati heledad, ja päike oskab sealt tagant täpselt õigel hetkel välja tulla.
Ja tuligi. Jäin rõdule Sinule kirjutama, raadio hommikuprogrammi kirgaste pidulike trompetikäikude tulised sööstud minus ja Sinus, täiesti sünkroonis, üle latvade, üle lahe. Pilveservad olid ikka heledad. Ma nägin ja kuulsin Sind.

V

Selle kevade esimene Lõhnava Mulla Päev. Seda on tunda isegi teise korruse rõdule. Õhus on kuldset magusat tolmu. Pungad pole vist kunagi varem olnud nii ootvel. Käbituulekellad kuuseladvas. Salasahinal üksteist puudutades ja kõlama pannes. Ootvel nemadki, sest soomused on ju avanemas, ja nad ei tea veel, mis tunne see on…
Erutav, erutav — pungad, käbid!
Üleaedsete kolm kana alustavad asjalikult oma igapäevast siblimisetööd. Naabripõnnid tõstetakse õue. Väikesed kanakarjused. Nad vaatavad minu rõdu poole ja lehvitavad.
Laulurästapaar elab kirglikku elu. Nad seavad uut elamist sisse ja tülitsevad ilmselt sisustuse pärast. Aga samas juba nokad koos. Unustavad ümbrusegi, muudkui noklevad.
Lappan rõdul möödunud suve märkmeid. Vahepeal möödub kõiksugu sumisejaid. Kokku terve summ. Soe on. Lõhnab, avaneb.
Olen alati tahtnud teada, mis on õiesüdamiku sees. Nüüd tean, Si­nuga koos tean. Oleme kaks putukat. Meil on oma õõnsused, oma südamikud. Taimed, millele meie oleme andnud nime. Salaõõned ja õiesüdamed, kuhu koos maanduda, et uuesti ja uuesti veenduda.
Kirjutasid hommikul, et lähed jälle saarele. Üle meie silla, istud meie pingile. Ma loen praegu oma märkmetest:
Kasteheinad, putked, angervaksad, lillad kellukad juhatavad selle sillani, mis pole täna enam sama sild, kui oli eile. Arvasin teadvat, kuhu see viib, aga siiski, ei! — ja ma ei võinudki ju seda teada…
Saadan nüüd Sulle rõdult selle kirja ja sõnumi: „Mõtlen noklemisest.”