Sede vacante

Eeva Park

Sellest, et kõikidele hädasolijatele ei jaksa kaasa tunda, sai Milla aru siis, kui sattus kokku järjekordse liputajaga. Väikeses majadevahelises pargisopis polnud see mingi eriline üllatus ja liputaja oli üsna pelglik, seisis juba veidi närbunud valgete õitega sirelipõõsa varjus, aga ikkagi nii, et avatud hõlmade vahelt nähtavale toodud elund pidi juunikuu mahedas õhtuvalguses möödujatele silma torkama. Keegi oli eespool juba karjatanud, jalgade müdina põhjal jooksugi pistnud, Milla aga ei jaksanud isegi mitte sammu kiirendada. Seekordne impul­siivse paratamatuse kurb näide ei tekitanud temas aga ei haletsussööstu ega mõttekäiku sellest, kuidas ja kelle abiga see poolhäbelik isik endale sellise omapärase häda eluks ajaks külge oli saanud. Hõlmade lehvitajast mööda kõndides keerles Milla peas vaid mõte, et see oma hädaga teisi tüütav inimene peaks ­vahest kutsuma omasuguseid üles liituma ülemaailmseks organisatsiooniks, mis seisaks nende õiguste eest ja taotleks erisugususe tunnustamist.

Milla aga vaikis. Kohvrirataste kõrvukriipiv heli kiviklibusel asfaldil oli ­ainus hääl, mis ta samme saatis.

Suur suvi oli kohe käes, kõik taimed õitsesid korraga ja tänavate tolmgi lõhnas sel õhtul nii iiveldamapanevalt magusalt, nagu ei lohistaks ta oma kohvrit mitte Tartu äärelinnas, vaid hoopis parfüümidest küllastunud Champs-Élysées’l.

Kuigi – tuletas Milla nüüd endale meelde – nädalalõppudel oli Pariisi südalinn hoopis tühjem kui käratseva kesklinnaga Tartu, sest kõik sealsed poed ja poekesed olid järjekordse kollavestide massimeeleavalduse hirmus juba varakult raudvõred akende ette tõmmanud ning ainsad kohad, kus üldse midagi toimus, olid vaesemate linnaosade nurgatagused, nagu kunagine „Au Limonaire”, kuhu vaid kohalikud teed teadsid. Nii et ainus, mis neid kaht linna tema silmis tõeliselt ühendas, oli hoopis suviselt tume ja laisk jõgi ning ülbed kassid, sest neid pikutas ja lonkis nii Pariisis kui Tartuski iga nurga peal. Milla ei üllatunudki, kui kodu välisust avades süsimust kassivolask ta jalge vahelt läbi vilksatas ning üheainsa hooga trepist üles sööstis.

„Kõtt!” oli kõik, mis ta jõudis öelda, kohvrit sangapidi kõvasti pihku asides ja alustades viimast pingutust, et oma katusealuse korterini jõuda.

Poleks ta olnud kaht viimast ööd enam-vähem magamata, oleks ta kindlasti juba majja sisenedes märganud, et jõeluha auravast niiskusest rõske kivi­maja oli sel õhtul ebaharilikult vaikne: ustest möödudes polnud kuulda ei õhtu­sööki valmistavate inimeste ega telekate hääli, ükski laps ei karjunud. Kui Milla ­lõpuks kohvri oma tundetuks muutunud sõrmede vahelt maha kukutas, kõlas mütsatus trepikojas vastu nii valjult, et ta lausa ootas, et mõni uks avaneks, et keegi majaelanikest pea koridori pistaks. Näis aga, nagu oleksid kõik, isegi temast korrus allpool elav numismaatik, sellel sumedal suveõhtul välja läinud. Vaid kass, kes paistis hämaruses suur nagu deemonlik Peemot, kükitas Milla ukse taga jalamatil ja kuigi Milla üritas loomast mööda pääseda, nii et see sisse ei saaks, jäi ta seegi kord jala ettepanemisega hiljaks. Siis aga läks sissetungija tal hoopis meelest, sest seinal lülitit klõpsutades selgus, et elektrit polegi.

Selles rabiseva krohvi ning kevadise ja sügisese suurvee ajal üle ujutatud keldriga majas ei olnud elektrikatkestus mingi erakordne sündmus, kuid teadmine, et ta ei saa endale isegi mitte teed keeta, tekitas Millas sellise nördimussähvatuse, et ta otsustas vähemalt võõrast loomast vabaneda. Ta haaras nurgast vihmavarju, kuid taganev kass vupsas saapakasti ja seina vahelisse nurka ja ajas seal rästikuna sihisedes selja kaardu. Alles nüüd märkas Milla kassi maniski valget välgatust ja talle meenus numismaatiku aknalaual pidevat valvet pida­nud kõuts, kes, vastupidiselt toataimena kahvatule peremehele, majaümbrust alati kiivalt silmas pidas. Seni aga polnud see kodune loom talle mitte kunagi väljas vastu kalpsanud. Milla jättis talle miskitpidi tuttava kassi sinnapaika ja avas köögis kraani, sirutades klaasi januselt selle alla. Paari turtsatuse saatel voolas sealt vaid sõrme jagu sogast ollust ja hämaruseks tihenevas valguseski oli selge, et seda ei saa juua. Ilmselt oli mõni majanaaber arve maksmata jätnud ja taas karistati ühisvastutuse korras tervet maja, arvas Milla.

Õhtu aga riivas juba ööd, lähim pood oli suletud ja Milla läks trepist alla numismaatiku ukse taha, vajutas näpu kellanupule, siis aga, vaikust kuulatades, koputas algul sõrmenukiga, seejärel juba terve rusikaga, plekiga üle löödud uksele.

Numismaatik oligi majaelanikest ainus, kellega Milla oli vahetanud rohkem kui tervituslauseid. Õigupoolest oli see kahvatu kõrendik ükskord ise poe kassasabas ta selja taha sattunud ja siis hiljem, koduteel talle järele jõudes, nõudnud, et Milla talle oma raha näitaks.

„Mis asja?” üllatus Milla tookord röövimiskatsena kõlanud nõudmise ees tagasi põrkudes.

„Ma nägin, et kassas anti teile Vatikani kaheeurone…” lõõtsutas ­ootamatu rahanõudja, lohkus põskedel palavikuliste laikudena roosatamas peaaegu poisi­keselik puna: „Ärge pange pahaks, aga… tahaksin seda endale.”

„Endale… Mis mõttes?” küsis Milla sellise innukuse ees tagasi põrkudes. Oli hilissügis, esimene varajane lumi oli juba maha sadanud ning kohe ka ära sulanud, aga niiskus, mis seisma jäädes ta botasetaldadest läbi tungis, ronis juba mõne hetkega reiteni ja sealt edasi dieeditühjusest krampi tõmbuvasse kõhtu.

„Ei-ei… See pole üldse nii… Ma olen numismaatik,” selgitas jalalt jalale tammuv rahanõudja ja lisas igaks juhuks: „Ma kogun münte… noh… huvitavaid rahasid.”

„Ma tean, mida numismaatik tähendab… Aga… see on ju tavaline raha, ostmis­vahend, mitte mingi viikingite aardeleid või tsaariaegne hõberubla. Neid kogutakse…” selgitas Milla tookord rahalunijale vastuseks, kuid võttis siiski rahakoti taskust ja raputas selles olevad mündid ootavalt väljasirutatud peopessa, meenutades, et viimati oli niimoodi – asja ees, teist taga – ­temalt raha kerjatud San Michele trepil, aga siis tegi seda kahupäine pikkade ­punaste kõrva­rõngastega poiss, kes laskis oma kaabut peale väikest kätelkäimise demons­tratsiooni trepil istujate keskel ringi käia. Tookord oli Milla täiesti ootamatult nina alla torgatud mütsist lihtsalt kiusu pärast peoga münte kahmanud, just nagu oleks ta poisi please-sõna valesti mõistnud, mitte küsimisena, vaid hoopis pakkumisena.

„Tsaariaegsed mind ei huvitagi, juhul muidugi, kui teil just üherublast, „ketiga Annat” pole… Aga seda jälle ei jaksa ma osta, selle hind on umbes 700 000 dollarit,” selgitas numismaatik, müntide keskelt kaheeurost näppude vahele haarates ja siis, Vatikani mündi uurimisse süvenedes, pomisedes: „Ma annan teile selle eest näiteks kolm… ei, neli eurot? Topelt… Kas sobib?” Kaheeurost kõvasti pihku pigistades ütles ta: „Ma toon raha teile pärast ära, või – kui tahate – teeme hoopis vahetust? No… näiteks Monaco kahesega?”

„Mis mõttes – toote mulle ära? Kust te teate, kuhu?”

„Me elame samas majas… Jah, ega me tihti ei kohtu, aga ega ma ju ei oleks ometi päris võhivõõrale niimoodi ligi karanud… Te vist ei mäleta, ma veel tõin teile ükskord jõulukaardi, see oli minu posti hulka sattunud… Sellel olid inglid, kuldsete pasunatega…”

„Pasunaid ma mäletan…”

Oskamata midagi rohkemat kosta, ütles Milla, et tal pole Monaco kahest vaja, ja teatas siis, et ei tahagi oma kaheeurose eest midagi vastu saada.

„Päris hea ju, kui saab nii lihtsalt teist inimest õnnelikuks teha,” sõnas ta otsustavalt minekule asutades.

„Ei-ei!” hüüatas mees talle järele kiirustades. „Nii ma ei taha. See ju näeks välja nagu… röövimine päise päeva ajal.”

„Pole hullu, nii õrn lilleke ma ka ei ole,” üritas Milla kõlemärjas tuules sammu lisades selgitada ja ütles siis, ootamatult majanaabriks osutunud võõra mehega ebamugavalt lähestikku kodu poole astudes tiheneva vaikuse täiteks:

„Vanaonu korjas mul kah igasugust träni: marke, seinakellasid, aga ainult kägudega, magada polnud tema juures lootustki, kogu aeg käis üks jube kuk-kuu. Lõpuks ei mahtunud ta oma korterisse äragi, elamiseks polnud enam ­üldse ruumi, ainult kitsas jooksurada kokku korjatud koli keskel ja sinna ta kokku kukkuski.”

„Ja mis siis sai?” küsis numismaatik, ilmselt kogujalikust kokkukuuluvustundest.

„Sai?… Midagi ei saanud… Kogu koli tassiti laiali, sugulased läksid korteri pärast kaklema…” pomises Milla vastu tahtmist, sest vanaonu üksildane lõpp tekitas temas ikka veel kergendusega segatud süütunnet. Nii sammusidki nad koos numismaatikuga mööda kaldapealset oma kodumajani. Sajuks tihenev uduvihm muutus lumelörtsiks, mis maad puudutades otsekohe haihtus, kuid mantlivarrukal enne ärasulamist ikkagi veel hetke helveste kujul püsis, nii et majja sisenedes mütsi ja hõlmu kuivemaks raputades tekkis kärtskollasele koridori­seinale isegi pritsmeid. Teise korruse korteri kahekordse lukuga ukseni jõudes palus aga mees, et Milla ootaks, kuni ta toob Vatikani mündi asemel tavalise kaheeurose, ja Milla panigi poekoti maha, toetas õla vastu seina, kuid siis, kuuldes altpoolt lähenevaid samme, astus ta irvakile jäänud uksest numismaatiku korterisse.

Ta oli arvanud, et näeb seal vanaonulikku kolihunnikut, kuid mehe ela­mine oli lausa askeetlikult korras, ainult õhk selles ilma vähimagi euroremondi märgita korteris oli tinajalt sumbunud, just nagu oleks see – nagu kogu sisustuski – pärit sügavast nõukogude ajast. Numismaatiku toaseina kattis kunagi iga korteri ihaldatud põhivarustuse hulka kuulunud läikiv sektsioonkapp, mis aga erandkorras koosnes vaid eri suurusega sahtlitest. Selle kapi juures seistes tõstiski mees parajasti lauale sinist kontorikausta, mille vahelt paljastus patakas plastmassist mündihoidja ruudustikkudeks jaotatud lehti. Avastades Milla enda kõrval seismas, lappas majanaaber närviliselt kiirustades raskeid raha­dega täidetud lehekülgi ning siis, jõudes Vatikani värvides ja nimega kaardi­keseni, asetas ta vastselt saadud mündi teiste rahade hulka:

„See siin keskel on kardinalide nõukogu vapp… „SEDE VACANTE”… ­Õnneks pole see kriibitud. Rahakottides juhtub igasugust jama.”

„Paar kriipsu oleks asjale kasuks tulnud… Oleks nagu rohkem päris,” ­muigas Milla, püüdes mõistatada, mida see sede vacante peaks tähendama.

Sõna vacante oli üsna lihtne ära arvata, kuid üheskoos sõnaga sede – „koht, iste” – kõlas see rahaühiku, aga veelgi enam kardinalide nõukogu vapimotona, siiski kummastavalt. Numismaatik aga avas nüüd, erutusest üha raskemalt hingates, juba teisi müntidega täidetud lehekülgi ja seletas, ükshaaval münti­dele osutades, kust ja kuidas ta ühe või teise oli saanud.

Mehe nakatav ind sundis ka Millat naginal lahti tõmmatavatele sahtlitele lähemale astuma, siis aga riivas miski ta jalga. Sabaotsa vonksutav kass nühkis end mõnust nurrudes vastu ta püksisääri ja kassi ettevaatlikult kaugemale nügides keeras Milla otsustavalt kannal ringi ning sammus läbi korteri tagasi trepi­koja poole.

Oli selge, et numismaatik oli oma plasttaskutesse pakitud rahadesse liialt süve­nenud, selleks et mäletada kaheeurost, kuid siis, plekiga üle löödud ust juba enda järel kinni tõmmates, kuulis Milla numismaatiku hingeldavat pihtimushüüatust:

„Oo… oodake… Ma armastan teid!”

Nüüd peale koputamist numismaatiku korteri ukse taga valitsevat hääletust kuulates tajus Milla, kuidas majasisene vaikus vaid tihenes. Tagasi oma ­korterisse minnes otsustas ta, et jätab nii selle vaikuse väljaselgitamise kui ka korrusega eksinud kassi väljaajamise järgmisesse päeva.

Õnneks oli tal kotis veel pool pudelit bussijuhilt ostetud Värska vett ja osa sellest hambapesuks ära kasutanud, laotas ta linad lohku vajunud diivanile, lükkas akna lahti ning jäi umbselt sirelilõhnalises öös silmapilkselt magama.

Varahommikul ärkas ta luupainajaliku unenäoga: keegi istus ta rinnal, hingata oli kuum ja raske, kuid alles siis, kui kass talle küüned õlga surus, taipas ta, et tegu ei olegi uneviirastusega ja istukile karates raputas ta rünnakule asunud looma enda pealt maha. Kass aga ei taganenud, kräunus temasse klammerdudes ning siis tundis ka Milla, kuidas kõik väriseb – midagi muud see ei saanud olla kui maavärin.

Aknad klirised, klaasikillud pudenesid põrandale, diivan ja seinad liikusid, aga mitte ühes suunas, ning siis kõlaski uus, maha lammutatavat maja vappuma panev kume mütsatus.

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood

Külgpaneeli navigatsioon