Taavi Eelmaa kangelastegu

Juuni, 2023

Elo Viiding

Taavi Eelmaa: „Unekoridor”.
Verb, 2022. 63 lk.

Taavi Eelmaa „Unekoridor” on seesuguse poeesia näide, milleks siinne luuleauditoorium minu meelest veel päriselt valmis ei ole, ehkki luule edetabeleisse võiks selle tõsta autori tuntus näitlejana. 

Kuna tegemist ongi algselt lavale mõeldud tekstidega etendusest „Psühhopoeetiline patogenees”, siis nende tõlgendamisel võib tugevalt kaasa mängida ka mulje, mis on tekkinud autorit lavalt kuulates ja vaadates. „Taavi Eelmaa ja luule seondusid mulle vanniga ammu enne seda, kui tema kirjutisi lugeda sain. Nullindate algul ilmus Eelmaaga arvukalt intervjuusid ja kusagil mainis toona kuulus näitleja, et tegeleb luulega vannis, kaabu peas. See luulemeetod jäi kummitama kui väikestviisi ideaal: keha lebab soojas vees, omamoodi unes, välja arvatud käed, mis hoiavad luuleraamatut ja vee kohal poeetilise mõõtmega tegelev kaabustatud pea. Poleks osanud loota, et mul avaneb võimalus luulevannirituaali oma silmaga näha.”^[1] Nii kirjutab Anneli Leinpere, kes on ühe tähendusrõhu asetanud vannile, kust autor etendusel oma tekste ette kandis.

Luulet tajutakse siin kui rituaali, millesse vaat et igaüht ei pühendatagi, ning esitajat kui rituaali läbiviijat, rituaal ise on aga lahutamatult seotud suurema ja salapärase loomiskunstiga (pole välistatud, et küllap nii luuletajaid ühiskonnas tajutaksegi – nad tegelevad millegi veidraga nagu võlurid või nõiad, ning seda on vahel võimalik õnnekombel ka „oma silmaga näha”).

Vann kujundina tähistab emakoda, ristimisvanni, kirstu või mistahes vaimset kookonit. See on ajutise eraldatuse paik inimese elu alguses ja lõpus, kuid ka tema erinevate minapiltide tekkimise ja suremise ning enesest teadlikuks saamise koht. Too ajutine ­paopaik karmi maailma eest on kandnud nii staaride pillavat šampanjavahtu kui ka üledoosisurmi, külma sõja aegseid mõrvakatseid, tahtlikke või tahtmatuid õnnetusi. Vann on ka vana filmiklišee, omamoodi kadunud aegade luksuse sümbol.

Tõeline kunstnik nagu Eelmaa ei tee midagi niisama, puhtast mugavusest, isekast mõnust või eneseimetlusest. Eelmaa vannirituaalis on kokku pandud keha lõõgastav tegevus ja keha pingesse ajav, ärritav vaimutöö. See rituaal mõjub kaunis kontrastselt, arvestades tõsiasja, et suurem osa heaoluühiskonna inimese igapäevasest mõttetegevusest toimub otsekui vannis, mugavustsoonis, kus hirmu iga hetk plahvatada võiva pommi ees aina endast kaugemale lükatakse, just nagu vannist välja ronimistki – lastakse aina kuumemat vett vanni juurde ja pikendatakse niiviisi inimkonna pillavat agooniat.

Ka rituaali läbiviija kaabustatud pea on põhjendatud: pea katmine on oluline iidsetes kultuurides ja ka spirituaalsetes distsipliinides, ning vahest kerglaselt mõjuvat vannitamist justkui tasakaalustatakse austusega inimhinge nii (ristimis)vanni viiva kui ka eluvannist igaveseks välja tõstva väe ees just nimelt peakatet kandes.

Etenduse pealkiri kätkeb endas „patogeneesi” ehk haiguse teket, selle arengut või kulgu. Autor on ennast kui luuletajat kuulekalt (küllap ka irooniliselt) patologi­seerinud. Kuid mis on patoloogia ja mis normaalsus, millest hälbitakse? Kas ka luuletamine, inimkogemuse täpne sõnastamine ja veidra ämbliku kombel mõistmatusekuristike ületamine luuleniidi abil on patoloogiline, haiguslik nähe? Introvertsusele kalduvad mõtlejad, teadjad, preestrid, skeptikud kuuluvad ­ühiskonnas tooni andvate ekstravertide-edukate, nonde Hommiku-TV püsikülaliste varjus just neurovähemuste sekka. Ehk ei tuleks ka häid luuletajaid mõista neurotüüpilisest standardist ja normist lähtuvalt.

Kaarel Veskis näiteks kirjutab raamatus „Autismi olemus”: „Meditsiiniline mudel soosib habilismi, portreteerides neuro­vähemusi läbi erinevate „haiguste” või „mentaalsete häirete”, aga mitte läbi loomulike ja vajalike erinevuste prisma. Tõenäoliselt on sellise mõtteviisi levik tihedalt seotud üsna ebahumaanse neoliberalistliku paradigma mõjukusega – ka Eestis –, mille järgi ei saa ühiskond läbi kukkuda, vaid ainult üksikisik.”^[2]

Luuleltki oodatakse tänapäeval kohest wow-efekti, poeedilt aga ekstravertset hetke­mõjuvust, slämmi, show’d. Visuaalsest mõjutamisest läbi imbunud aeg nõuab ka loojalt „pildi silme ette tõstmist”, ja seda muidugi võimalikult kiiresti.

„Luulekoguga üksi jäädes oli esialgu tunne, et teos jääb Von Krahlist saadud terviklikule muljele alla,” kirjutab Leinpere. „Osad tekstid olid juba etendusest meelde jäänud ja tõid pildi silme ette, aga oli tükk tegemist, et luulekogu enda iseloomule pihta saada.”^[3]

Proovime siis ületada dissonantsi, mis tekib lugejas, kui ta näeb autori karismaatilist kuju teiste ees oma tekste ette kandmas ning seejärel loeb vaikuses tema nõutuks võtvat osaraamatut.

Unekoridor, luulekogu pealkiri, on vannist omajagu ebamugavam kujund, just nagu sünnitee, sest eeldaks justkui liikumist ja selle läbimist, erinevalt kaitsvast vannist, kus võib liikumatult mõnuleda nii kaua kui tahes. Koridoris olija paikneb niisiis üleminekualal, kahe vaimse oleku vahepeal. Tagasi millestki teadlikuks saamise eelsesse aega harilikult unes (nagu ka ilmsi) minna ei saa, ja edasiminekki kipub ikka pigem vaevaline kui meeldiv olema.

Eelmaa teekond ühest teadvuse­olekust teise on ühtaegu rännak ta enda kui autori teadvusse, millest on märkamatult saanud ka lugeja teadvus (kogu läheb kiiresti käima) ning mida halastamatult ja ausalt, isegi tähenärijalikult töödeldakse eeskätt vaimsete näivuste nõudliku paljastamisega: „Nii õnn, õnnetus, kannatused, kui ka äbaõiglus on kõigest inimese alpused, mille juured / on liigses teiste seltsi ja armulikkuse otsimises.” (Lk 17.)

Seda mõttelist teekonda jälgib autor pingsa distsipliiniga kõrvalt (nagu unes, mida (une)nägija on õppinud juhtima). Koridoris käsikaudu ja kobamisi liikudes, üksnes edasiminekule keskendudes tuleb õnn, õnnetus, kannatused ja äbaõiglus tühisustena kõrvale lükata, et jõuda välja­pääsuni, valgu(stumi)seni.

Eelmaa sümpaatia unede vastu on läbivalt tuntav. Ta on öelnud, et kirjutab üles unenägusid ja et need on tema jaoks huvitavad.^[4] Kas unenägude üleskirjutamine on oluline, kui käib sõda, kui hävitatakse keskkonda, maad ja metsa? Kui vaimse peenuse ja nüansirikkuse üle võimutseb kolme sekundiga maailmaasju paika panev, üksnes hetkeelamusi kultustav ja eeskätt näivust või fassaadi kehtestav joviaalne ­TikTok? Või kui kõiki inimmeele paineid lubab lahendada ühe reipa partei valimisplakat?

Siinkohal meenutan soome psühhoanalüütiku Pekka Sakki küsimust, mis on esile kerkinud üle paarikümne aasta tagasi Soomes, ent on üha aktuaalsem just praeguses Eesti ühiskonnas: „On ka küsitud, kas psühhoanalüüsil on enam mingit mõtet ja tähendust postmodernistliku inimese maailmas. Maailmas, kus ei või jääda paigale mitmeks aastaks, kus ei ole mõtet oma mineviku üle järele mõelda, kus peetakse oma meele süva­kihtide uurimist mõttetuks ja isegi kahjulikuks; kus oma murede üle järelemõtlemine on vaid igav ja masendav tegevus ning kus kõige lihtsam viis neist pääsemiseks on elukoha ja inimeste vahetus.”^[5]

Vastus on: jah, ja veel kord jah! Mida rohkem ilmutuslikke unesid kogu inimkonnale, mida rohkem neid analüüsida ja üles kirjutada, seda parem! Kui meie igapäevaelu puudutavaid otsuseid lange­tavad poliitikud võtaksid oma unesid üles tähendada nagu parimad poeedid ja mõtiskleksid, mida alateadvus neile öelda tahab, siis muutuks ehk ka ühiskonnaelu kvaliteet palju paremaks ja vahest ei sõide­taks võimuka ühiskondliku mandaadi toel kõigest üle!

„Mina, / kes ma sündisin kivist, / näoga päikese poole” (lk 7). Nii tutvustab end koridori algusesse ilmuja. Tegemist tundub olevat iidsest loomismüüdist pärit kangelasega, kellele kuulub (juba eos?) tõrvik ja kartmatu meel. Kõik viitab sellele, et tegu ei ole tavalise tegelasega, vaid kellegagi, kellele on saatusejumalad asetanud kandva Peaosa, mis algab loomulikult päikese poole vaatamisega, ning kellele isa on pealegi kinkinud tervelt ämbri­täie sitta. Sitaga väetatakse roose („millel on õli lõhn”, lk 7) ning sitast võrsuvad kord kõige kaunimad õied, aga kõik teisedki huvitavad (vaimu)taimed. Väge ja väetist tundub kangelasel piisavalt varuks olevat.

Kangelase ilmumine koridori avause ette on vägagi teatraalne sündmus nagu igasugune sünd, ja ka Eelmaa tekstuaalse retke avalöök. 

Kangelase kätki ees kostavad tervitussõnad:

Ole tervitatud, ka täna,
Aadam.
Kasuta hästi seda aega,
mis eelneb täiesti teisest ainest Formisele,
kuid milles sünnib varem või hiljem ikkagi
esimene uutmoodi külm, väsinud ohe.
Tunne, millele sina nime paned.
Ärgu olgu see nimi –
kannatus.
(Lk 9.)

Kuid kohe sealsamas: „Saabub uus alg­korrastamatus, saputab aega ja ainet siduvaid niite. / Milline, ei tea. See on segasem kui mõistmatuse punktiirjoon / oma poegi vaatavate isade peas.” (Lk 9.) Kaose kutsub esile uue elu tulek või inimese enda võime­tus seda algkorrastamatust (sh saatuse vingerpusse) ohjata – ohjata kõigepealt omaenda hinges.

Kuid kangelase ees on suur ülesanne, mis peab täidetud saama heakskiitvatest tervitussõnadest või nende puudumisest hoolimata: ta peab kasutama hästi oma aega, ja veel on aega unenägemiseks.

Kogul on selge algus, keskpaik ja lõpp (keskpaiga alguseks loen tsüklit „Fatalismi”). Keskmise tsükli esimene tekst „Hummer Caliban” algab tsitaadiga Shakes­peare’i „Tormist” ning autor jõuab seal „oma aega hästi kasutades” äärmiselt olulise, ehkki kirjanduses palju käsitletud tõdemuseni: „Olemine ei ole kunagi probleem. Mitte kellelegi. / Olemasolemine on aga igaühe valutav haav, ükskõik kui palju ta ettehooldele ei kulutaks.” (Lk 17.)

Luulekogu manifestiks on aga „Filius binari”: „Minu jaoks jääb elu ja elamine eri intentsioonideks, / nende kohustus­abielu on nagu nukker sügis, komposti lõhn, üksindus / kesksuvel, aasal, joostes.” (Lk 11.) Aga kõnekas on ka rida luuletusest „Paar münti iseendale”, kus autor on tolle tõelise loojat ja kunstnikku sütitava ja ülendava (oma) vaimuga kahekesioleku, teadvel­oleku-Prometheuse ees: „Pea meeles, et rõõmsad tarmukused on alati tuulehood, suitsupahvakud.” (Lk 61.)

Kuid mis seisund see siis on, mis elu ja elamist nii teravalt lahutab? Viljakas üksindus­tunne, mis tekib teatava ilma­jäetuse seisundis ning mida praegune rõõmsaid tarmu­kusi väärtustav aeg ülearu ei soosi.

Tolle viljastava üksinduse olulisuse on sõnastanud Frieda Fromm: „Mitte kõik loominguliselt originaalsed teosed pole loodud üles ehitava üksinduse tingimustes, ning tegelikult juhib oma kreatiivsust vabalt ainult selline loomeinimene, kes omaenda üles ehitavat üksindust ei karda.”^[6]

Ja Paavo Haavikko sõnul: „On vaja tundetut loomust et elu hästi ära kannatada. Aga kui tumemeelsus ja melanhoolia kohale jõuavad, ei ole sa enam kunagi üksi.”^[7]

Eelmaa koridor meenutab ka šamaani­rännakut, mille igasse liigsesse n-ö üle serva hajumisse ja ärakadumise ohtu sekkub autori korrastav sõna, südame- või elurütmi taastav trummilöök. Võib-olla kasutab Eelmaa ka kirjutades metronoomi (nagu ta on öelnud end oma vaimu tasakaalustamiseks tegevat).

Ma tõin selle mehe ära.
Veelkord: ma tõin selle mehe ära.
Ma tõin ta ära.
Tõin siiani ja vean ka lõpuni.

Vaata teda, vaata, kuidas ta nutab, itsitab
ja tõenäoliselt maailmast üha vähem
ja vähem aru saab ja huvitub.
Ma tõin ta siiani ja vean kõigi kiuste niikaua, kuni jaksu on.
(Lk 59.)

Niimoodi võiks lisaks inimesele, kes jälgib poeedina (oma) eluvaeva (või teisikut) kõrvalt, kõnelda kiretult ka väsinud, aga empaatiline meedik peale mõnda eriti rasket juhtumit. Või sõltlase kurnatud naine. Või psüühiliselt traumeeritu ema või lähisugulane. Kelle tahes äratoomine mingist teisest ilmast, teisest olekust on raske ja ka alaväärtustatud hooletöö, ning hinge tagasi­toomise ja tagasisaamise koridor üksjagu kõle ja pikk.

Muidugi võib tsiteeritud teksti mõista sootuks kolmandat pidi, kuid märkamatult tagasiteeta teadvusekoridori tõugatud lugeja jaoks kipub tõlgendus poeedist, kes jälgib end kõrvalt, kahtlemata teiste ees prevaleerima. Ei saa lahti mõttest, et me kõik sulame niisuguse tagasitoomise ajal üheks – nii tagasitooja kui -toodav, ja universaalne eneseületamise kogemus ongi selle teksti omamoodi lohutav sõnum.

Milline on siis see kangelaslikkus, mille võimalus meid tekstikogus tervitab? Ja kes on too kangelane? Taavi Eelmaa luules ongi kangelane vaimse (enese)ületamise koondkuju.

Näiteks pöördumises Fantoomi poole tsüklis „Kurba tülpimust” peatutakse tänapäeval avalikus ruumis palju kära tekitaval tõel ja selle valdamisel ning antakse ka ühiskonnas tõe eest peetava sissisõja olemus võrratult tõetruult edasi:

Tõefanaatik ei näe siin midagi. Ei kätt,
ei kukalt. Ei taipa silituse hinda.
Ja ometi on temalgi tühi kõht ja süda nälgas.
Tuleb temalgi maitsta näivust, illusiooni,
puudulikkust.
Seda mida tema kõht ei salli. On talle vastik.
Mulle mitte, sest ma ei ela tõtt,
ma ei oska seda.

Tõe jaoks on vaja minna kursustele,
kulutama avalikku raha, mingit maksu,
et õppida, kuis koguda ja hoida sotsiaalselt tundlik suutäis vimma
lärakana põses valmis.
(Lk 56.)

Kangelase tõde on alati teine.

Luuletusega „Sa seisad unustuse uksel, kallis” algab viimane osa ja see on ühtlasi koht, kuhu koridor lõpuks välja jõuab, lastes kondaja värsket õhku ja valgust ahmima. Lõpuluuletuses „Sulle” juhibki lugeja teed see justkui unekoridorist vabanenud „mina”, kes on näinud „väga suurt, kuid lihtsat mehelikku nägemust” (lk 63) selja sirgulöömisest ja kes saab unes põgusa kontakti ka Teisega (kellele tekst pühendatud) ning lepib sellega – õigemini, talle justkui piisab sellest –, et Teine tema poole korraks rõõmsalt üle õla vaatab.

Põgusas pilgus on kõik võimalused – selles on hädavajalikku distantsi ja õhku, ruumi eneseks jäämisele ja saamisele, ja ruumi on ka teise olemisele. See nägemus ongi kangelastegu, delikaatne nagu üks õhuke luulekogu, mille sisu on suur, sügav ja ajaülene.

Midagi ülearust, põhjendamatult vohavat või ülearu eksperimenteerivat Eelmaa luulekeeles ei leidu. Samuti ei kohta klišeid. Kui kusagil tekibki oht liiale minna või lohisema hakata, tõmmatakse sealsamas kohe pedantselt pidurit.

Eelmaal on suurepärane rütmitunne. On see siis kaasa sündinud või pikkade monoloogide pähe õppimise kaudu omandatud, igatahes on erakordselt hea luules seesugust sisemist metronoomi või absoluutset kuulmist kohata.

Kui Eelmaad oma ajas kuhugi luuletajana paigutada, siis pideva teadveloleku parimate esindajate sekka kirjasõnas. Nimesid ei hakka nimetama, ehkki hea toon seda arvustajalt nõuaks – käesoleva väljaande lugeja teab neid niigi.

 

Taavi Eelmaa „Filius binari”

 

^[1] A. Leinpere, Taavi Eelmaa maa-alune jõgi voolas üle vanniääre. ERR 24. I 2023.

^[2] K. Veskis, Autismi olemus. Tallinn, 2022, lk 217.

^[3] A. Leinpere, Taavi Eelmaa maa-alune jõgi voolas üle vanniääre.

^[4] O. Petersell, Taavi Eelmaa: kirjutan oma hingekesele mõeldes, kes on keha vangistuses üksi ja nukker. ERR 6. X 2022.

^[5] P. Sakki, Kas postmodernistlik inimene vajab psühhoanalüüsi? Sirp 7. V 1999.

^[6] F. Fromm-Reichmann, Loneliness. Psychiatry 1959, kd 22, lk 2. 

^[7] P. Haavikko, After the deadline 23. Tlk J. Rooste. Rmt: P. Haavikko, Kogutud luuletused. Tallinn, 2021, lk 602.