Ulmeline ja argine Riismaa

Piret Põldver

Kaur Riismaa: „Kogemata”.
„Vihmakass ja Kakerdaja”, 2018. 65 lk.

Kaur Riismaa üheksas, romantilise tonaalsusega luulekogu „Kogemata” ei jäta esmasel sirvimisel külmaks. Selle visuaalne külg on eripärane: raamatul on tagasihoidlik tume kaas, aga värvilised nummerdamata lehed ja tekstikastikesed, silma torkavad ülejäänud tekstist suu­remas kirjas provotseerivalt mõjuvad sõnad või pealkirjad, nagu 1E 0657-558, Waze, ONE LINER, ILUSAD TISSID, 1996102, Adao, Tap strap, K. C. jne. „Sirbile” antud intervjuus ütles Riismaa, et on kujunduses kasutanud Google’i värve.
Esialgu mõjub see luulekogu isegi natuke ehmatavalt ja võõristavalt, samamoodi nagu uus tehnoloogiavidin, mida käes hoides tean, et nüüd tuleb hakata jälle õppima, see on nii võõras, nii palju uut infot, milles ei oska orienteeruda, palju tundmatuid sõnu, mis kannavad endas võõrast kultuuri, tehnoloogiat, suhteid, millest mul pole aimu. Hoian seda käes ja näen, et ma ei pruugi seda oma maailma nii kergesti sulandada, aga see sulandamine võib ära tasuda. Mitu eri keelt ja nähtust, võõrad sõnad ja nimed, mis esmapilgul ei klapi kokku, neis on keeruline orienteeruda. SkyCar, kronofüüt, DigiScents iSmell, passé composé, Vera Rubin ja Billy Collins, Fermi paradoksid, McTaggart, Cochrane, Zenon jne. Mõnda tead, mõnda mitte — ja viimast sellepärast, et kõiki pole olemaski. Mõni neist on luuletaja väljamõeldis, mõni popkultuuri osa, mõni kuulub füüsikute pärusmaale jne, ja katsu siis leida siit tervikpilti. Palju võõraid sõnu ja kujundeid mõjub hirmutavalt — kas mul on nii palju energiat ja jõudu, et sellesse sukelduda, hakata hoomama, kas ma jaksan sellega tegelda? Ja siis — vaatan, uurin, mõtestan, ja kihid avanevad, minu maailm avardub.
Brita Melts on raamatut „Kogemata” arvustades asetanud selle Riismaa varasema luule konteksti ja toonud esile, et Riismaa kogusid iseloomustab nüüdisaegsus, tema looming on ajakohane, ja Hasso Krullile toetudes lisab, et see väljendab mingit tänapäeva põhiprobleemi. Võõristus, mis tekib seda kogu käes hoides, tekibki igasuguse uuega seoses. Ühtaegu huvitav ja hirmutav. Riismaa stiilist rääkides toob Melts välja, et talle on iseloomulik konkreetne, lihtne ja otsene sõnakasutus ning ka „lüürilise mina tunde- ja tajuväli, mis ammutab impulsse sageli lihtsast argisusest, ent seejärel üleneb paiguti metafüüsiliseks” . Iga uus on korratud vana. Peab olema piisavalt palju tuttavat, et võtta vastu uut. Meltsi kirjeldatud stiilivõte — argisuse metafüüsilisus — on luulelugejale tuttav; ja just selline tuttav stiil, kuid uued teemad ja kujundus on see, mis teeb Riismaa kogu uudseks, lisab, mitte ei korda.

Kolm tasandit

Vaatamata näilisele eklektikale on „Kogemata” tegelikult väga ühtne ja terviklik luulekogu, luuletused toetavad üksteist, iga luuletus saab eelmise või järgmise kõrval nüansi juurde, mis aitab teda mõtestada. Mind kõnetas siin luulekogus peamiselt kolm tasandit. Esiteks inimkogemuse ja hetkede poetiseerimine. Teiseks fantaasia või ulmekirjanduse tasand, küsimus sellest, mis võiks tulevikus veel olla, kuhu liigub tehnoloogia. Kolmas kujuneb kahte eelmist ühendades.
Esimese tasandi, poetiseerimise all pean silmas inimeseks olemise tunnetamist, mõtestamist, selle jäädvustamist, jõudmist väikeste isiklike hetkede kaudu kõikide inimeste ühise tunnetuseni. See on miski, millega luule, aga võib-olla kogu kirjandus enamasti tegelebki. Riismaa uurib inimeseks olemist, selle müstikat, indiviidi ajatunnetust. Olemine ise on paradoksaalne, hoomamatu, mõistetamatu, ja püüdes joonistada välja aega, kompida tema piirjooni, võib saada õrnalt aimu, kes olen mina, mõtestada iseennast, oma kogemust. Seda teeb Riismaa, kui toob ühte ja samasse hetke mineviku, oleviku ja tuleviku, mängib mälestustega, sedastab, et olnu on samavõrra praegu olev, nagu tulevik. „Läbi kõigi oma raamatute olen otsinud / aja kuju,” ütleb lüüriline mina.
Igaühe isiklik aja kuju muutub vanusega. Olen umbes sama vana kui autor ja tunnen, et kolmekümnendate alguses avaneb uus perspektiiv — nagu igas vanuses avaneb midagi uut: nüüd saab kõnelda iseendast möödunud kümnendil ilma, et laskuks lapsepõlve. Juba 20 aastat tagasi olin teadlik inimene, indiviid — ja 20 aastat juba on mingi aeg. Maailma muutumine ajas ei ole enam teoreetiline teadmine, minade paljusus samuti. Minasid on aja jooksul tekkinud palju ja mitmesuguseid, mõni neist on päriselt kadunud, mõni on varjusurmas. Luuletuses „Tumeaeg” kirjutab lüüriline mina: „Kunagi kümne aasta eest olin siin / irratsionaalne: jõin, kak­lesin ja armastasin, / ja nüüd on noist päevadest alles ainult / hüüfid [—]”. Üks asi on muutustest lugeda arenguromaanist, hoopis midagi muud on seda ise läbi elada.
Iseennast ja oma kogemust, ütleks isegi, et üldinimlikkust mõtestades toe­tub Riismaa filosoofidele, matemaatikutele ja füüsikutele. Aga ka ulmelistele fantaasiapiltidele, võimalikele tuleviku­stsenaariumidele, mis on võrsunud tehnoloogia peadpööritavast arengust. Autor arutleb, mis oleks, kui meil oleks ühel päeval reaalsete asjade asemel arvutisimulatsioon ja saaksime valida, mida me näeme ja kuidas; kui arvuti tunneks ära või eristaks lõhnu; kui me saaks argipäeva hommikul autoga sõitmise asemel sellega lennata; milline oleks maailm pärast tulnukate lahkumist jne. Raamatus moodustavad tulevikuvisioonid ja võimalikud maailmad omaette teemad, teatud mööndustega saab seda teost lugeda ka kui sketšidest koosnevat poeetilist ulmeraamatut.
Nende tulevikupiltidega seostub minu mõtteis Briti telesari „Black Mirror”, kus on samuti läbi mängitud võimalikke tehnoloogiaarenguid, mõtiskletud, milline on inimene, kui maailm tema ümber on veelgi tehislikum. „Black Mirror” on enamasti apokalüptilise meelestatusega, hoiatades tehnoloogia eest. Riismaa mäng tehnoloogiaga on aga positiivne ja avatud, tema pildikesed on põnevad, tekitavad elevust, mis on siiski kaetud kerge melanhoolse ning õrna nukruse ja romantismi looriga. Riismaa ulmepildikestes on tehnoloogia areng positiivne ja huvitav, see on põnev mäng, täis kujuteldamatuid võimalusi. Tulevik ja selle tehnika ei kätke rohkem ohtu kui minevik või nüüdisaeg.
Ilmselt siinkohal põimuvadki poeetiline minatunnetus, inimeseks olemise taju ja tehnoloogia, ulme ja füüsikaline maailmapilt. Inimene kohaneb, kohanes tuhat aastat tagasi ja teeb seda ka tulevikus. Võimalusi on mõnel ajal rohkem kui teisel, piire saab nihutada, kogemus võib olla teistsugune, kuid saada kontakti endaga, oma isikliku ajaga — see on hoopis teine teema. Siia tehnoloogia areng ei puutu, siia ei puutu välispidised võimalused, nendega tegeldakse igal ajal ja niikuinii. Küsimus on kogemuste ja võimaluste mõtestamises, tunnetamises, tervikpildi moodustamises. Tervikpilti on lihtsam moodustada, kui on teadmisi, kogemusi, kui teadust on rohkem. Riismaa kirjutab: „Tõeline taipamine / arusaamine tuleb alati / kogemata, kogemata nagu / „midagi läbi elamata”, / „juurdlemata”, ja kogemata nagu // „hopsti”.” Arusaamine iseendast ja maailmast tuleb ootamatult, järsult, kogemata, kuid pinnas selleks viimaseks „hopstiks” on loodud aastatepikkuse pusletükkide kogumise ja paigutamisega. Ja siis näed seda, ootamatult, kogemata läheb nii, et viimane tükike saab paika.

Vorm toetab sisu

Nagu öeldud, et jäta esmakohtumine Riismaa raamatuga külmaks, ning minus tekitas see ühtaegu huvi ja võõristust. Mis on peidus nende võõraste sõnade taga, kuidas need omavahel seostuvad, kas tavatu kujundus toetab sisu või pelgalt epateerib? Kui keegi teeb midagi teistmoodi, kerkib ju alati küsimus, kas see on ka sisuliselt põhjendatud või katsub ta olla originaalne.
Mulle näis juba ilma eelmainitud „Sirbi” intervjuuta, et kujundus toetab sisu, kuid ma ei oleks taibanud, et kujunduses on kasutatud Google’i värve, ja see teadmine lisab tõlgendusvõimalusi. Esialgu keskendusin sellele, et kujundus tekitab tajunihke kastikeste abil, mis häirivad tavapärast lugemist. Nimelt katkestab paljude luuletuste lugemist tekstikastike, mis on luuletuse üks osa. Kastikeses on ebaühtlaste tähtedega paar rida või sõna sellestsamast luuletusest. See võtab lugemise tempot maha, näiteks „KTOON / ILISE / KATEEDRI / POOLE” ja „VAI / KUS / VERANDAL / HETK” ja „AXE / FORGET-ME-NOT / FLEA MARKET / CHILDHOOD / OBLIVION” ja „MAAILMA / ESIMESEL JA / VIIM / ASEL / KEVA / DEL”. Selline tekstipaigutus sunnib peatuma, aeglustama, mõtlema neist sõnadest teisiti, andma neile ülejäänud luuletusega võrreldes teistsuguse tähenduse, millegi poolest neid luuletuse kontekstis eriliseks pidama. Luulekogu, mis kõneleb ajast ja minakogemusest, tekitab lugemisel samuti teistsuguse ajataju ja -kogemuse. Aga kuidas on siis, kui lisada siia Google? Mulle näib, et vorm toetab sisu. Kui raamat kõneleb tehnoloogiast, siis selle kujundus esindab arvutiekraanilt tuttavat maailma, tekste, mis on liigendatud teisiti, kus info on edastatud visuaalse köitvusega, eklektiliselt, pilk haarab suuremas kirjas sõnu ja pealkirju teinekord teksti endasse laskumatagi. Internetiteksti lugemine on hüplik, siinse luulekogu värvides ja kastikestes orienteerumine, prioriseerimine on samuti hüplik protsess. Nii näivad ka kõik need sõnad, nimed, võõrad keeled olevat lisatud luuletustesse hüplikkust ja fragmentaarsust rõhutama. Ning jätkates Google’iga: Riismaa luulekogu saab tasandeid juurde, kui lugedes üht-teist guugeldada. Näiteks võib guugeldada tumeainet, Vera Rubinit, Fermi paradokse, aga ka Billy Collinsi luulet ja Gödeli teoreeme. Nii mõnigi neist jääb küll eelteadmisteta endist viisi hämaraks.
Luulekogus „Kogemata” on peale siintoodu rohkelt teemasid ja tasandeid, nii et raamat pakub kindlasti veel palju tõlgendusvõimalusi. Tundub, et siin peitub kihte, mis avanevad mulle alles mõne aja pärast. Kui olen teises meeleolus ja teiste mõtetega, võib see raamat kõnelda millestki, mida ma praegu ei märkagi.