Valguse vennaskonna paratamatus

Maarja Vaino

 

 

 

 

Viivi Luik: „Pildi ilu rikkumise paratamatus”.

Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 381 lk.

 

„Pildi ilu rikkumise paratamatus” on Viivi Luige kolmas essee- ja artiklikogumik, mis koondab lühemaid ja pikemaid kirjatükke aastatest 1988—2016. Ligikaudu kaks kolmandikku raamatus avaldatust on näinud varem trükivalgust kogumikes „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja haual” (2006), ülejäänu on kaante vahel esimest korda. Tegu pole siiski kogutud, vaid valitud artiklitega.

Kirjutiste iseloom on üsna erinev. Mõne loo (pikkuseks lehekülg või paar) võiks klassifitseerida peaaegu ilukirjanduslikuks miniatuuriks, mõni teine lugu on aga süvenenud käsitlus ühiskondlikel teemadel. Viivi Luik on üldiselt sõnasäästlik, tema kirjutiste keskmine pikkus näib olevat neli kuni viis raamatulehekülge. See tähendab, et artikleid on kogumikku mahtunud aukartustäratav hulk (68, sekka mõni intervjuu). Seejuures on autor alati kirjutanud kontsentreeritult, põhjusega, raamatus ei ole täitematerjali.

Teos mõjub väga isiklikult, lausa nii, nagu vaataks autor lugemise ajal sulle kogu aeg silma sisse. Vahepeal võib tunduda, et sinu seltsis ei olegi raamat, vaid päris inimene, kelle hääletooni ja rääkimisviisi sa kuuled kirjaridade vahelt ning kes tajub, kui sa lugedes noogutad või millegi peale erutud. Võib-olla mõjub see isegi natuke hirmutavalt, pakub aga omamoodi katarsise võimalust.

„Pildi ilu rikkumise paratamatuse” puhul torkab silma see, et raamat algab kõige hilisemate kirjutistega (avalugu on dateeritud aastaga 2016) ja lõpeb varasematega, viimane kirjutis pärineb aastast 1988. See pahupidine kronoloogia tekitab tunde, et oled sügava anuma kohal ja põhja — alguse — nägemiseks pead hästi sügavalt kummardama. Aga see loob seose — eriti seetõttu, et Viivi Luige üht lemmikautorit, juudi kirjanikku Singerit mainitakse teoses mitut puhku — ka mingi juutide püha tekstiga, mida tuleb hakata lugema paremalt vasakule, meie seisukohalt lõpust algusesse. Tagurpidi. Otsekui selle juudiliku võrdluse kinnituseks on viimaste lugude kõlavaim märksõna valgus. Umbes nii, et alguses on sõna ja seejärel — saagu valgus. Viivi Luik tsiteerib ühes esseekogu lõppu paigutatud palas Georg Henrik von Wrighti, kes ütleb: „See ongi põhjus, miks me ei tohi humanistide väehulka pidada don Quijotede kambaks, vaid valguse vennaskonnaks maa peal.” (Lk 344.)

Viivi Luik ise on kahtlemata üks valguse vennaskonna liikmetest. Ometi ei esinda ta pseudoõnnelikku, päikesevalguses kümblevat ja õieti heast elust pimestunud valgustusjüngrit. Vaid peaaegu vastupidi. Valgusega koosolemine nõuab samuti julgust (lk 304), aga lisaks nõuab see oskust tajuda, et valgus üksi ei ole kõik, on olemas ka pimedus. Viivi Luik esindab — usutavasti spetsiifiliselt idaeuroopalikku — vaatajat, kes on õppinud nägema ka pimedas. On ju teada, et kui eredast valgusest pimedusse astuda, ei näe alguses midagi. Aga ajapikku silmad harjuvad ja niisugune nägija on võimeline isegi pimedas metsas teerada hoidma.

„Valguseni jõudmine eeldab julgust minna läbi pimeduse,” kirjutab Viivi Luik Betti Alveri kohta (lk 374). Eestlastel on tulnud ajaloo jooksul üsna palju minna läbi pimeduse — lõpuks on meie ajaloo üks tuntumaid märksõnu „pime orjaaeg”. Seetõttu tundub mulle, et oma parimal kujul — nagu Luige esseistika seda on — näeb see hämarmaailmast tulnu tõepoolest märksa teravamalt kui need, kes oskavad orienteeruda ainult hästi valgustatud, turvalistes ruumides. Lugejad võiksid igal juhul usaldada Viivi Luige rafineeritud nägemismeelt. Esseedes ja artiklites on tabavalt iseloomustatud nii Eestit ja eestlasi kui ka Euroopat tervikuna; ajalugu, kirjandust, loodust, inimesi. Vahel päris valusalt, just selliste pimeduses nägevate kassisilmadega.

Ent võib-olla näib mulle see valguse ja pimeduse, hämaruse ja tema saladuste aspekt nii oluline seetõttu, et üks mu lemmiklugusid selles raamatus on essee romantismist. Viivi Luik kirjutab seal muuhulgas: „Mida süngemaks ja pimedamaks muutus inimese siseilm, seda valgemaks läks väljas, sest elekter oli nii-öelda üles leitud.” (Lk 45.) Meie maailmast, leiab autor selles loos, on saanud Novalise ja Nietzsche vaimus muinasjutt, aga mitte võlumaailm, vaid silmamoondus, kunstlik paradiis.

Kui silmad ja vaatamine juba jutuks tulid, siis Viivi Luige tekstid rõhutavad visuaalsust. Raamatu pealkirigi viitab nägemismeelele. Ja pilt, pildilisus kordub loost loosse. Seda vähemalt kahes tähenduses: konkreetsemas „oma silmaga” nägemises — silmad esindavad sellisel juhul tõde — kui ka laiemas, elu vaatemänguks muutumise tähendu­ses, kust tõde on kadunud. Kõik muutub mänguks, elu muutub pildiks — võib-olla isegi ennekõike meediapildiks —, mis esitab simulaakrumit ja mille taga on kas tühjus või hoopis teistsugune reaalsus või tähendus. Sellele viitab ka nimilugu: kirjeldus pildist, mille idülli ei taheta rikkuda kusagil pildisügavuses uppuva poisikese motiiviga.

Aga visuaalsusest hoolimata on kogumiku peategelane ikkagi sõna, sest sõna esindab tõde kindlamalt kui pilt. Kirjasõna ja keel on Viivi Luige relv ja viimne varjupaik, see on leitmotiiv läbi raamatu. Olulisel kohal on Paul-Eerik Rummo ühest luuletsüklist pärit keelekirve-­motiiv: „keeltpidi külmas rauas kinni / emakeeltpidi kirves”. Selle jäätunud tera külge me kõik sünnime ja selle kaudu peaksime ja võiksime olla kinni ka oma ajaloo küljes — see on üks neist mõttekäikudest, mis esineb õige mitmel korral. Kui midagi kahetseda, siis vahest seda, et Viivi Luige dominandid, tema põhiteemad/kujundid, mis saavad alguse kohe esimestes kirjutistes, mõjuvad raamatu lõpus juba liiga koormatuna. Kuigi just neis varasemates kirjatükkides lausuti neid kõigepealt, värskena.

Viivi Luige maailmapildi üks olulisemaid postulaate on sõnastamisvaja­dus. „Mingi nähtus võib aastaid olla kõigile tuttav, võib-olla ammu maailmas olemas, aga kuni ta on jäänud emakeelsete kirjanike poolt sõnastamata, puudub ta nendes kultuuriruumides, kus ta on jäänud sõnastamata. Kultuur ei ole ajaviide, kultuur on pidev, lakkamatu enesemääramine.” (Lk 193—194.)

Viivi Luige esseid liidab mure eesti kultuuri ja keele pärast. Tema sõnastamisfilosoofia valguses on nii ilmne, et kui ei ole meeles, ei ole ka keeles ja lähebki lõplikult meelest… ja vastu­pidi, kui ei ole keeles, ei ole seda — sõna, nähtust — ka meeles, ta on meile sõnastamata. Aga olemas oleme ainult pideva rääkimise (ka kirjutamise) kaudu — rääkimise, mitte lobisemise. Üks teose sõnumeid on kahtlemata see, et me ei tohiks muutuda lobisevaks tühjuseks.

Essees „Alistumise talumatult lihtne skeem” refereerib Viivi Luik Itaalia filosoofi Giorgio Agambeni teost „Tulevane kogukond. Vahendid ilma eesmärgita”. Agamben kirjutab, et kõigi planeedil vohavate hädade, võimuhaaramiste, alla­heitmiste ja üha suurenevate põgenikehulkade tekkimise põhjuseks on inimese võõrdumine keelest, Sõnast, mille abil loodi maailm ja mis on inimese algkodu. Viivi Luik leiab, et tänapäeva inimestel on sõnad suhu ära kulunud, nad ei ole oma keelega enam kirve küljes kinni.

Üks diagnoos, mis selles raamatus meie hädadele pannakse, on alistumine mugavusele. Enesekeskne mõtlemine, keskendumine isiklikule heaolule, unustades üldisema hüve. Kindlustades oma karjäärikest, parandades oma staatusekest, lähtudes oma pisikesest eriahnusest ja erihuvist, kui rääkida Viivi Luige sõnadega.

Ilus on selle kõrvale lugeda esseed „Enn Soosaare kohalolek”, kus Viivi Luik mõtleb Eesti ja eestlaste toimetuleku peale ja toob eeskujuks Enn Soosaare, cum laude kõige laiemas mõttes; poisi, kes valis mitteallaandmise.

Mulle toob seesugune mitteallaandmine meelde Karl Ristikivi, kes oma „Hingede öös” laseb ühel poisil olla kohtupingis, süüdistuseks uhkus (st taotlus olla parem inimene, kui tema asend ühiskonnas talle õiguse andis).

Millegipärast on Viivi Luik mulle alati seostunud Karl Ristikiviga. Peas on nagu selline jada: Ristikivi—Luik—Õnne­palu. Sellest hoolimata, et Ristikivi ennast Viivi Luik eriti ei maini, nimetab ja tsiteerib hoopis rohkem Tammsaaret. Mõned pealkirjad ja mõttekäigudki mõjuvad kohe päris tammsaarelikult. Näiteks „Rahvas ja tema juhid”, „Mood ja moesolemine” ja „Kirjanduse muutumisest”. Või lause: „Praegu on maailm muutunud teatrietenduseks, ooperiks, filmiks, kus kõik on osalised ja kõik vaatavad pealt.” (Lk 319.) Ausalt öeldes ei oskaks ma seda lauset eristada Tammsaare kirjutatust. Sellest lausest kumab mingi tunnetustasandi kattuvus, temas avaldub kultuuriline enesemääramine.

Aga tagasi Ristikivi juurde. Ristikivil on üks pala pealkirjaga „Viimne vabadus”. Seal kirjutab Ristikivi nii:

„Kui rahvas või üksik inimene on kaotanud oma varanduse, õigused ja sõbrad, kui ta käed on seotud ja suu suletud, on talle tõesti jäänud vähe peale palja elu. Kuid ikkagi on jäänud talle üks vabadus — viimne ja kõige lähem — südametunnistuse vabadus. Kõik muu, isegi elu, võidaks inimeselt vägisi võtta, kuid ei saa temalt võtta südametunnistuse vabadust.”[1]

Selle tsitaadi puhul näib mulle, nagu räägiksid Karl Ristikivi ja Viivi Luik samal ajal, samas toonis, täiuslikus häälte harmoonias. „Pildi ilu rikkumise paratamatus” on ka raamat südametunnistuse vabadusest, keeldumisest alistuda, oma sõnadega rääkimise õigusest. Õieti on veel nii palju teemasid ja märksõnu, millest võiks selle teose puhul kõnelda: metsad ja põlispuud, haridus, ebaküpsus ja vale, aukartus ja selle hävitamine, Jumal ning võõras mure…

Kuid lõpetagem veel ühe tsitaadiga. See on pärit kogumiku ühest mõnusamast esseest, autor kirjeldab seal kohti, kus ta on armastanud lugemas käia. Roomas asuval kolmest küljest loorberi­võsaga piiratud kivipingil lugemise kohta ütleb ta: „Kui vaatad kella, siis imestad, sest kell on alati palju rohkem, kui sa arvasid.” (Lk 100.)

Viivi Luige hoolikalt sõnastatud esseid lugedes juhtub täpselt samamoodi.

[1] K. Ristikivi, Viimne vabadus. Tartu, 1996, lk 447.

 

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood