Kirjanik ja kirjandusteadlane Jaan Undusk on kirjutanud A. H. Tammsaarest mitu olulist käsitlust. Üks neist kannab pealkirja „Armastus ja sotsioloogia. Sissevaade Tammsaare omailma”. See on suurejooneline tõlgendus Tammsaare armastuse-nägemusest, milles Undusk keskendub romaanile „Ma armastasin sakslast”, ent puudutab ka teisi Tammsaare teoseid. Kuigi Tammsaare loominguga seoses tuleb esmalt pähe sõnapaar „tõde ja õigus”, tõestab Unduski käsitlus, et sama oluliseks võib meie klassiku pärandis pidada väljendit „elu ja armastus”. Tammsaare käsitleb seda vastandpaari oma samanimelises romaanis ning romaanis „Ma armastasin sakslast”, servapidi ka „Tõe ja õiguse” IV köites, lisaks ilmub elu ja armastuse vastuolu lugejate ette „Tõe ja õiguse” II osas Indreku ning Miralda Mauruse suhte kaudu. Kuna siinse loo kontekstis pole hädavajalik avada Unduski viidatud käsitluse kõiki kihte, keskenduksin tema tähelepanekute abil „elu ja armastuse” vastuolu avamisele. Lühidalt võiks sissejuhatus teemasse kõlada nii: tõeline, s.t kõikehõlmav ja kõike muud unustav armastus, mehe ja naise vahel läituv autentne, puhas eros ei sobitu ellu. „Elu” tähendab sellises kontekstis ennekõike igasugust ühiselu; kõike, mis paistab üldiselt mõistlikuna ning liigitub comme il faut’ks; elu ilmneb sümboolse korrana; elu tähistab kõike seda, mis võimaldab maailma ja tema ilminguid liigendada, ühiskonda koos ja korras hoida ning ühiskonda moodustavaid inimesi eristada, sotsiaalsetesse rollidesse jaotada. Sellisele liigendamisele astub vastu armastuse raskesti kontrollitav jõud, mida Tammsaare üks eeskujusid Knut Hamsun on kirjeldanud nii: „Ah, armastus muudab inimese südame seeneaiaks, vohavaks ja häbituks aiaks, kus kasvavad salapärased ja mürgised seened.”^[1] Sellises vaates ei sobi armastuse mürgine mürr kuidagi kokku ühiskondlike kokkulepete ja kommete palsamiga; või sellega, mida Rudolf Ikka nimetab „eluvõitluseks”; armastus ei hooli asjade korrast ja armastaja ei pruugi hoolida oma elustki. Undusk kirjutab: „Armastuses, nagu Tammsaare seda mõistab, ei ole midagi armsat, meeldivat ega mõnusat. Armastus on ülev ja ohtlik, surmav Eros.”^[2] Nagu tsitaadist näha, seostub tammsaarelik eros pigem surma kui eluga – ja tõesti, Tammsaare armastajate elud on tugevalt seotud surmaga, armastus lõdvendab mitte ainult sotsiaalseid, vaid ka eksistentsiaalseid köidikuid.^[3] Selline seotus tulenebki armastuse antisotsiaalsusest: „armastuse triumf [—] on iseenesest ülimalt positiivne, kuid sel puudub ühiskondlik mõõde”, selle mäng käib „teispool sotsiaalseid struktuure”.^[4] Muidugi mõista tuleneb ühiskondliku mõõtme puudumine autentse armuotsingu olemuslikust irratsionaalsusest, selle seletamatust, mõistusele, mõistlikkusele allumatust jõust. Olgu aga rõhutatud, et kuigi armastus ei sobitu mõistlikkusega, pole Tammsaare armastajad kindlasti ebaintelligentsed – armastuse pimestust kompenseerib erk psühholoogiliste ja ühiskondlike võngete taju. Armastaja tajub ühiskondlike seotuste kunstlikkust või nõrkust just omaenda tundlikuks teisenenud seisundi, vaimse nõtkuse tõttu.

Ent miks ma sellest siin juttu teen? Põhjuseks on Gert Helbemäe (1913–1974), kelle surmast möödus hiljuti 50 aastat ning kelle huvitava ja üllatavalt vähe käsitletud loomingu hulgast tõuseb esile suurepärane romaan, 1959.–1960. aastal Londonis kirjutatud ja viimati mainitud aastal ka esmakordselt ilmavalgust näinud „Ohvrilaev”. Mulle tundub, et see teos asetub väga selgelt elu ja armastust tammsaarelikult vastandava nägemuse voolusängi. Seoseid pole raske leida, „Ohvrilaev” on traagilise surmaga lõppev armastuslugu, mis kirjeldab surmaläinu armastust kui irratsionaalse, mõistuseülese jõu tahtlikku tunnistust ning järgib nõnda tammsaarelikku nägemust armastusest kui antisotsiaalsest, surmaga tugevalt seotud impulsist.^[5] Muidugi ei anna selline seos ainuüksi veel põhjust siduda Helbemäe romaani Tammsaare „elu ja armastuse” lugudega. Ent ka süžeelisi sarnasusi pole raske leida. „Ma armastasin sakslast” kesksed osalised on eestlane ja sakslanna, „Ohvrilaevas” aga eestlane ja juut – s.t armastajatel on erinev rahvuslik ja kultuuriline taust, mille pinge lähedust häirib. „Ohvrilaevas” on pinge isegi suurem kui Oskari ja Erika armuloos, kuna juuditar Isabella, kes hüüab ennast piibli motiivide mõjul Isebeliks, on emigrant, nii et tema kohanematus oludega tuleneb osaliselt laia diapasooniga kultuurilisest fenomenist, pikki sajandeid kestnud diasporaa olukorrast. Samuti tuleb arvestada, et Isebeli tegelaskujus võib resoneerida Helbemäe enda pagulaseseisund (rääkimata holokausti koletust tõsiasjast, mis tahes või tahtmata Isebeli taustal kiirgab). Isebeli kirglikkus ja kohanematus võivad seega tõukuda tema võõras-olemise tajust, mis kaldub pagulasel olema teravam kui kolonisaatorite järglasel. Kolonisaator on ikkagi koloniseeritud maa omanik, pagulane aga (kodu)maatu. „Võõras ühiskonnas kohanematuse teadvustamine viib inimesed traagiliste sammudeni,” kirjutab Helbemäe loomingu kokkuvõttes Maire Liivamets.^[6] Kindlasti ei tulene Isebeli kohanematus ainuüksi emigratsiooni tõsiasjast, ent samas tundub olevat selge, et armastus on talle üks kirgliku kohanematuse ideaalseid väljendusviise. Kohanematus aitab või lubab tal armastada teatud viisil, s.t afektiivselt, ühiskondlikest eelarvamustest ja nende tagajärgedest justkui hoolimata, püüdega loobuda homsele mõtlemisest.

Tammsaare „Elu ja armastusega” seob „Ohvrilaeva” armastajate suur vanusevahe – Helbemäe romaani osapoolte, ajaloo- ja filosoofiaõpetaja Martin Justuse ning noore pianisti Isebeli vanusevahe on 23 aastat, Rudolf Ikkat ja Irma Vainut nõnda palju aastaid arvatavasti ei lahuta, ent oma viisteist jääb neid abielupaari vahele sellegipoolest. Tõsi, kahe mehe võrdluses leiab ka olulise erinevuse: Rudolf on abieluga eksperimenteeriv elunautija, Martin tõsine (või tõsidust taotlev) perepea.

Seoseid leiab ka tegelaskujude sugulussuhetest. Nii nagu Oskari ja Erika eluõnne takistab naise vanaisa, hävitab Isebeli karjäärivõimalused ja kallutab tüdruku enesetapu poole tema omamishimuline, juutlusest, s.t oma päritolust vabaneda püüdev ema. Väga selgelt seob „Ohvrilaeva” Tammsaare teostega surnud armastaja kiri – „Ma armastasin sakslast” lõppeb Erika pika armupihtimusega, Rudolf Ikka saab armukadedalt Katku Eedilt kuuli ja surmaagoonia paneb teda kirjutama Irmale lühikest läkitust, Indrekulgi tuleb lugeda Miralda pihtimust, millele tüdruk polnud jõudnud enne surma isegi alla kirjutada. Isebeli surnukeha juurest leitakse ühelauseline sõnum, mis tekitab ajakirjanduses suurt segadust, ent mida Martin Justus väga hästi mõistab, sest lause ongi mõeldud ennekõike temale.

Mõneski „Ohvrilaeva” kirjakohas kõlavad Helbemäe laused üsnagi tammsaarelikena, näiteks romaani üks olulisemaid ütlusi: „Aga siis peate teie minuga koos uskuma kolmekümnesse päevasse, mil ei ole surma, vaid on ainult elu.”^[7]

 

Armastus vs. mõistus

Kui minna armastuse antisotsiaalsuse, s.t elureegleid ja armastuse afektiivset jõudu vastamisi asetava idee juurde tagasi, ei saa selline pinge tunduda „Ohvrilaeva” lugedes mingilgi viisil juhuslikuna. Vastupidi, romaani tegevustikku ja seda kandvatesse tegelastesse on eros vs. phronesis metoodiliselt sisse kirjutatud. Maarja Vaino, kes on põhjalikult käsitlenud tammsaarelikku irratsionaalsust, kirjutab, et see „tuleneb mõistuse jõuetuse tunnistamisest”.^[8] Täpselt sama asja saab väita „Ohvrilaeva” peategelaste kohta (ja nende kaudu). Isebel ja Martin elavad küll läbi intensiivse armuloo, ent kehalist lähedust saadavad dialoogid, mis panevad selgelt paika Martini ja Isebeli saatusliku erinevuse – ja teevad seda just mõistuslikkuse motiivi toel. Martin Justus peab ennast mõistuseinimeseks. Võib isegi öelda, et Martin on mõistuseusku. Tema ja Isebeli tutvuse alguses leiab mees, et nende „juhusliku kohtumise edaspidine saatus” oleneb „meie mõistuslikest kaalutlustest” (lk 75–76). Mõistuslikkust rõhutab ka Martini pedagoogiamet, usk valgustuslikku tegevusse – kuigi see usk tundub omajagu kõikuvat. Raamat algab Martini kooli lõpuaktusel peetava kõnega, milles ta ütleb: „Ei, see on teie endi huvides, et säilitaksite elus küsivat, analüüsivat vaimu.” (Lk 8.)

Isebel vastandub sellele järsult: „Kõige mõistuslik lahkamine – kuis ma vihkan seda! Me lööme mõistusega surnuks kõik selle, mis inimeses on suurt, loovat ja mõistmatut.” (Lk 63.) Või: „Arvate, et mõistus suudab alati oma piiridesse jääda? Et suudetakse ainult mõistuse piires elada, et need piirid ei või katkeda nagu pingul niidid?” (Lk 107.) Neiu näeb Martini meelelaadi läbi juba tutvuse alguses: „Sest te olete ennast treeninud mõistuseinimeseks…” (lk 112). Isebeli kirglik mõistusevastasus avaldab aegamisi, aga vääramatult mõju ka Martinile ning saadab ta lõpuks sügavasse, kohati lausa luupainajalikku vaimsesse kriisi, millele lisab kaalu Isebeli enesetapp: „Ta oli väsinud, väsinud mõistuslikult mõtlemast, enda kontrollimisest, reaalsuse ülesehitamisest.” (Lk 227.)^[9]

Niisiis väljendub elu ja armastuse vaheline pinge „Ohvrilaevas” afektiivse armutunde ja sellest ehmunult distantseeruva mõistuse/mõistlikkuse vastasseisus. Isebel kehastab antisotsiaalset armutunnet (või valmisolekut selleks), ent eriti huvitavalt mõjub tema hoiaku läbimõeldus. Paradoks: Isebel on mõelnud ennast mõistuseusust vabaks. Ühelt poolt seob kirglik vastuseis mõistusele Isebeli Tammsaare Irmaga, keda Rudolf võrdleb ahvatlevalt lõhnava ristikheinaga, mille peale küsib Irma endalt: „Kuid milleks peab siis mõtlema, kui lähened taimele, mis lõhnab?”^[10] Ent kui Irma armastuse mõistusülesus on läbinisti intuitiivne, siis Isebeli irratsionaalsus ei võrsu ainult intuitiivsest elutundest, vaid ka mingist kaalutletud jõust, mis on võimaldanud sellise elutundeni jõuda või selle vabaks lasta; Isebeli armastus mõjub nagu teadliku otsuse tagajärg. Selles osas võib Isebeli võrrelda pigem Rudolfi kui Irmaga, sest Rudolfki võtab (terve) mõistuse vastu programmiliselt sõna: „Usu või ära usu, aga mina ei tea igavamaid loomi, kui on täie aruga inimesed, sest nemad söövad parajasti, joovad parajasti, vihkavad parajasti ja armastavad parajasti.”^[11] Muidugi ajendab Irma irratsionaalne armastus Rudolfit hiljem oma sõnu sööma: „Tahan sulle inimesearu uuesti pähe panna, mis armastus sult võtnud.”^[12] Nii jääb Rudolf oma mõistusevastasuses poolele teele, n-ö teooria tasandile. Tema mõistusekriitika õigustab hedonismi, Rudolfi parajasti-jutt on parajasti retooriline. Tegelikult sunnib irratsionaalse armastuse kõikehõlmav ja kõike armastusega mitteseotut tühistav jõud teda Irma juurest põgenema. Rudolf otsustab armastada ebamõistlikult, ent kavatsusega sobival hetkel armastusest mõistlikku ellu tagasi nihkuda, Isebel otsustab armastada ebamõistlikult – ilma taganemise lootuse või vajaduseta.

Isebel on teadlikult, tahtlikult antisotsiaalne – Martin Justusega kohtudes on ta juba arvatavasti otsustanud oma elu lõpetada ning viskub armuloosse samasuguse mõistusülese sihikindlusega nagu hiljem omaenda surma. Isebel teeb sel viisil kaks kierkegaardlikku „hüpet” – hüppe armastusse, millel puudub ühiskondliku kohandumise või tõsiseltvõetavuse perspektiiv, ning sealt hüppe surma. Søren Kierkegaard on kirjutanud, et „usk algab just nimelt sealt, kus lõpeb mõtlemine”.^[13] Elu ja armastuse motiivi valguses võiks seda parafraseerida: armastus algab sealt, kus lõpeb mõtlemine. Olgugi et Helbemäe ei jutusta ohvrilaeva-lugu kordagi Isebeli perspektiivist, tundub raamatut lugedes, et Isebel mõistab hästi, mida teha selleks, et viia ennast seisundisse, kus mõistuslikust mõistmisest enam ei piisa. Jaan Undusk ütleb „Armastuses ja sotsioloogias”, et armastades kaob surmahirm.^[14] Seda hirmuta (või hirmu ületada soovivat) armastust Isebel kehastabki – ning see paneb Martini hirmu tundma, otsima paaniliselt tagasiteed mõistuslikkusse ja ühiskondlikkusse, mis aitavad üksteist üleval hoida. Intelligentse naisena näeb Isebel Martini hirmu ja näeb selle ka läbi, mis omakorda aitab tal armastusest surma hüpata.

Lubatagu siin üks remark. Mulle tundub, et kuigi Isebel kannab edasi Irmale, Oskarile ja Erikale omase, ühiskondlikke reegleid painutava või tühistava armastuse motiivi, on tema tegelaskujus midagi nõnda eesmärgipärast, et teda annaks käsitleda kui üht kõige selgemini intuitsionistlikku mõtteviisi kehastavat tegelaskuju eesti armastusproosas. Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt määratleb intuitsionismi kui ratsionalismi kriitikat, öeldes, et „mõistuse kummardamine on iseenesest näide ühest lääne ajaloo kõige kestvamast pettekujutlusest: ratsionalistlikust pettekujutlusest”.^[15] Teisal ütleb Haidt otse välja, et „mõistus ei kõlba valitsema; see oli mõeldud otsima õigustust, mitte tõde”.^[16] Niisiis on „Ohvrilaev” ühtaegu armastuse irratsionaalsuse ning õigustusi otsiva mõistuse lugu – esimest kehastab Isebel, teist Martin Justus. Selle motiivi juurde tulen veel tagasi, olgu praegu vaid järgneva sissejuhatuseks rõhutatud, et Helbemäe ei tundu asetavat kahtluse alla niivõrd mõistuse tõsiseltvõetavust, kuivõrd paistab kutsuvat järele mõtlema mõistuse ja afektide vahelise dünaamika üle.

 

Armastus vs. Aeg

Olgugi et Jaan Unduski „Armastus ja sotsioloogia” on oma põhjalikkuses ja nüansitundlikkuses ületamatu, julgeksin lisada tema vaatele ühe nüansi, mis ilmestab Tammsaare elu ja armastuse lugude, eriti just romaani „Ma armastasin sakslast” ning Gert Helbemäe „Ohvrilaeva” vahelisi seoseid. See on aja ja ajatuse motiiv.

Mircea Eliade romaanis „Jaaniöö” öeldakse, et „ainus ja tõeline õndsus on võimalik alles siis, kui vabaneme Ajast. Surmas ja pühaduses vabaneb inimene Ajast ja tajub igavest üheaegsust.”^[17] See „igavene üheaegsus”, vabanemine lineaarse aja liikuvuse survest iseloomustab ka antisotsiaalset armastust. Armastus eeldab Ajast vabanemist, mööduvuse hajutamist. August Mälgu romaanis „Tee kaevule” ütleb vana kirikuõpetaja Elk, kes suhtleb oma ammu surnud armastatu vaimuga: „[—] ma olen saanud aja panna seisma oma armastuse üle!”^[18] Pigem tekitaski aja seiskamise tunde temas armastuse hääbumatu, aegumatu jõud.

Aja seiskamise väite avamiseks võib alustada aja kihtide määratlemisest, harjumusest jagada aega minevikuks, olevikuks ja tulevikuks. Romaanis „Ma armastasin sakslast” on tugevalt tajuda, kuidas nii minevik kui ka tulevik piiravad Oskari ja Erika armastuse võimalusi ning varjutavad nende olevikuseisundit, kisuvad neid käesolevast eemale. Mõlemalt noorelt oodatakse kindlat, sotsiaalselt determineeritud tulevikku, millesse nende armastus ei sobitu. Oskar pihib: „Mul oli raske taluda teadmist, et meie kõik – isa ja ema, vend ja õde, mina ise – olime millalgi minu tulevikust midagi muud lootnud, kui mina olin saavutanud.”^[19] Tulevikku tuletab Oskarile meelde ka majaproua, kes manitsevalt ütleb: „Kui inimene ei saa korralikult lõunatki süüa, siis ei saa temast ka korralikku inimest ja nõnda puudub tal tulevik.”^[20] Mineviku survet kehastab Tammsaare romaanis aga Erika vanaisa, kelle kohta Erika ütleb: „Ja me peame ometi vanaisast aru saama, sest tema elab minevikus.”^[21] Minevikule apelleerib ka vanaisa isiklikult. Kui ta Oskariga viimast korda kohtub, peab ta vajalikuks öelda: „Nõnda olen mina meie kalli kodumaa tulevikku endamisi arutanud ja ma olen rõõmulikule otsusele jõudnud, et minevik pole koguni veel surnud, et minevik on ainuke elav, eluline ja eluandev aeg inimeste ja rahvaste saatuses, sest ainult minevik võimaldab arenemise, ja et kuldse mineviku vaim hakkab ehk õieti alles nüüd meie kodumaal levima ja juurduma [—].”^[22] Niisiis avaldab Aeg Oskarile ja Erikale survet ajaloona mineviku kaudu, mööduva elu võimaliku kasulikkuse või kasutusena tuleviku kaudu ja mõlemast vormuva ajastu vaimuna oleviku kaudu. Ainus võimalus armastust jagada on leida mingi moment kihtideks jagatud Aja vahelt, mingi üürike igavesena tunduva üheaegsuse hetk. Erika nimetab seda oma kirjas Oskarile intuitiivselt „unustuseks”: „Ja kui ma olin vanaisale selle tõotuse andnud, siis oleksin ma pidanud tema Teie juures täiesti unustama või ma oleksin pidanud ta täie teadmisega ja kerge ning puhta südamega murdma, sest ma oleksin seda ju teinud meie armastuse pärast. Aga mul ei jätkunud ei unustust ega südant oma tõotuse murdmiseks ja nõnda tuli kõik, nagu ta tulema pidi.”^[23] Tõotus vanaisale tähendas ühtaegu tõotust minevikule ja valmisolekut tulevikuks, enda elu sidumist mineviku survega ja tuleviku nõudmistega, Ajast tuleneva kohustusega püsida liikuvuses, sümboolse korra liigendustes – et hoida käigus, teostada ajaloolisi rolle ning sedakaudu ühiskondlikke kokkuleppeid. Aga „unustus” viitab armastuse jõule Aeg kas või ajutiselt tühistada, luua armastusega ja armastuses olukord, kus Aeg ei avalda enam survet ning armastajad langevad igavesena tunduvasse üheaegsusse.^[24]

Siin jõuame tagasi Unduski osutuse juurde armastuse ja surma seotusest. Unustuse motiivi kaudu saab armastus surmaks üle minna. Unustuses luuakse ajaväline meeleseisund, totaalse muutumatuse illusioon, kus mineviku, oleviku ja tuleviku ühiskondlikud väljendused ja lineaarsed sunnid ei tundu enam olulised, mistõttu on armastuse ajatus avaruses midagi sarnast surma absoluutse lõpetatusega. Aja liikumistel pole pakkuda lahendust ei armastuse absoluutsele lähedusele ega surma absoluutsele eraldatusele. Selles seoses on vägagi kõnekas Oskari tähelepanek surnud Erikalt saabunud kirja puhul: „Aja suhtes puudusid igasugused märgid, nagu oleks kirjakirjutaja mõelnud igavikule – ei kuupäeva, aastaaega ega öö, õhtu või hommiku nimetust.” Erika kirjutab: „[P]raegu näib mulle, nagu poleks sugugi nii kerge öelda, kus on armastuse algus, kus lõpp. Ma usun neid ridu kirjutades üsna kindlasti, et ma armastasin Teid juba enne meie tutvumist [—].”^[25] Siin manifesteerib Erika intuitiivselt armastuse ajavälist eneseküllasust, milles puudub alustav ja lõpetav liigendatus, ajaline liikuvus. Aja lahterdavale, isegi lõhestavale survele vastandub afektiivne ajatusetunne, armastuse unustus, mis suudab vajadusel minna üle surmaks, absoluutseks unustuseks ja ajatuseks.^[26] „Jumal ei võinud seda teha, et ta oleks inimese maailma saatnud ja poleks talle unustuseks kaasa andnud surma!” kirjutab Erika.^[27] Armastuses unustatakse Aeg, et tekiks võimalus nii kujundlikus kui ka otseses mõttes elust vabaneda.

Helbemäe „Ohvrilaeva” Isebel kõneleb Aja vastu hetkel, mil juba armunud Justus märkab neiu suunurgas joont või vagu, mis meest häirib: „[—] igasugused jooned tulevad ajaga paratamatult – kui me ajal laseme endiga mängida.” (Lk 143.) Siinkohal võib tekkida paralleel „Tõe ja õiguse” Kariniga ja tema kortsudehirmuga: „Juba oma abielu kuldsemail aastail oli Karin mõelnud vanadusele, kartes teda. Siis oli ta mehelt arutihti pärinud, kas see lubab teda veel armastada, kui temal, Karinil, ilmuvad esimesed kortsud.”^[28] Nõnda räägib Karinis Aeg ja ajastu surve selle taga. Ent Isebel oma suujoone pärast hirmu ei tunne. Võib-olla ka tunneb, ent sel juhul sõltub tunde võimalikkus ja võim lugeja pilgust; sellest, kui palju mõjub temasse Martini hirm. Kas ajahirmu tõttu või sellest hoolimata astub Isebel väga jõulise sammu, kehtestab mänguruumi, milles enda ja Martini armulugu teoks teha – ja sel mänguruumil on väga selged ajalised, aga mu meelest ka Aja-vastased raamid.

Siin tuleb mängu Helbemäe romaani pealkiri – see viitab antiiklegendile, mille kohaselt viis laev Ateenast igal üheksandal aastal seitse noormeest ja neiut Delose saarele, et nad seal Apollonile ohverdada. Umbes kuu aja jooksul, mil laev reisil viibis, ei tohtinud Ateenas täide saata ainsatki surmaotsust. Nii olevat olnud ka Sokratese kohtuprotsessi ajal,^[29] ning kuna Martin Justus kirjutab Sokratesest raamatut, mainib ta Delose motiivi Isebelile, kes sellest kohe kirglikult kinni haarab, öeldes – kordan juba mainitud tsitaati: „Aga siis peate teie minuga koos uskuma kolmekümnesse päeva, mil ei ole surma, vaid on ainult elu.”^[30] Siin tekib huvitav paralleel „Elu ja armastusega”, kui Rudolf küsib Irmalt: „Kas meie saame kogu oma abielu nõnda elada nagu oleks meil aina mesinädalad?”^[31] Mesinädalate ingliskeelne nimetus on teatavasti „honeymoon”. Tõsi, Irma ei taotle lihtsalt armastamist kui mesinädalaid, vaid mesinädalate kestvust, ta tahab laotada mesinädalad üle kogu (abi)elu. Isebel on sellest illusioonist vaba – kui Irma seob armastuse irratsionaalse jõu abieluga (ja teeb seetõttu saatusliku vea, sest püüab muuta antisotsiaalse sotsiaalseks), siis Isebel näeb irratsionaalse armastuse võimalust ainult väljaspool abielu ja muid konventsioone. Seda isegi juhul, kui ta loodab kõigest hoolimata, et Martin tema veendumuse kehtetuks muudab, milleks mees muidugi võimeline pole. Isebeli jaoks on ennastunustav armastus sissejuhatus surmale, ta laseb armastusel asetada end Sokratesega sarnasesse positsiooni, mis seob teda filosoofi saatusega palju sügavamalt, kui Martin Justus oma uurimusega kunagi suudaks. Seda seotust tunneb Martin ka ise, tajudes, kuidas Isebel jääb talle oma kompromissitus ajatusesoovis püüdmatuks: „Martin Justust puudutas jälle irratsionaalsus Isebelis, see Delfi oraakellikkus, mis neiule andis üleoleku tema suhtes.” (Lk 176.)

Kolmekümne päeva mõttega kehtestab Isebel selge ideaali, ajalise raami, ilma surmata aja kui ajutise ajatuse, hetkelise olevikuvalla, mis on ühiskondlikke reegleid eirava armastuse päralt ning milles viibides unub kõik muu. Ajalise raamistuse kõrval õnnestub Isebelil luua ka unustuse ruumiline vaste, kanda unustus otsapidi ruumi üle, leida unustusele kindel koht – üks võõras, suveks Isebeli käsutusse jäetud tühi korter, kus neiu käib klaverit harjutamas ning kus ta nüüd öösiti Martiniga saab armastusse heita, et kõik ühiskondlikud ja mõistuslikud takistused (Isebeli nooruse ja rahvuse, Martini abielu, isaduse ja pedagoogitöö) üheskoos unustada. Unustuse märksõna tuleb mängu juba Martini ja Isebeli teisel kohtumisel, kui Martin neiut nähes tunneb, kuidas kõik „argumendid temas olid vaikinud, unustatud” (lk 87). Hiljem, kui Isebel esimest korda Martini koju tuleb, leiavad armastajad Martini hirmudest hoolimata „endid täielikus unustamises nagu varemgi” (lk 154).

Isebeli kehtestatud unustuse ruum eeldab kindlat aega: armastus kuulub öösse. Tõsi, armastajad käivad ka päeviti jalutamas, ent just öödel, ülejäänud maailma, ühiskondlike reeglite eest varjatult, saavad nad laotada armastuse üle kogu ruumi ja ennast sellesse kaotada. Pärast Isebeli surma satub Martin lugema „Sokratese apoloogiat” ja leiab sealt lõigu, milles Sokrates arutleb surma üle ning mis lõppeb mõttega, et „igavik pole muud kui üksainus öö” (lk 229).^[32] Nõnda tekib romaani koes seoste ahel: armastus – unustus – öö – igavik – surm. Justuse ja Isebeli armastus ulatub riivama täiust ainult öösiti, sest armastus ise on nagu öö, mil päeva tempod hajuvad, aja liikumine aeglustub või sootuks hajub ning tekib võimalus igaviku illusiooniks. Katses luua üürike, kolmkümmend päeva vältav ajatus, mis paneb ununema surmani viiva Aja, võimendub omakorda armastuse antisotsiaalsus: „Ja oma moraalitunde uinutamiseks kasutas ta ka seda poeetilist visiooni Delosele sõitvast laevast, mille Isebel oli esile mananud ja mis kolmekümne päeva jooksul pidi laskma valitseda elu.” (Lk 119.) Nõnda kõikehõlmav taotlus Aeg peatada ja unustada, valmisolek eirata kõiki ühiskondlikke seoseid, tekitab Martinis muidugi hirmu, mis sunnib teda taganema: „[—] peame endid kontrollima… arvestama, et elame ühiskonnas.” (Lk 175.) Ajatuse totaalsus, mille Isebel on esile mananud, tekitab Martinis tugeva vastureaktsiooni: „Me oleme oma aja lapsed ega saa kaua elada neist fragmentidest, mis meid ajast üle tõstavad, annavad meile igavikutunde, lasevad aastatuhandeil variseda [—] mingisse ajatusse seosesse, üle meie mõistuse piirest…” (Lk 176.) Selgub, et Martin on ikkagi päevainimene: „Päevaga astus reaalsus selgemalt esile.” (Lk 230.) Isebel hüppab kolmekümne päeva öödest ja unustusest surma püsivasse öhe (jättes maha ühelauselise kirja: „Laev on Deloselt tagasi jõudnud”, lk 194), Martin taganeb või lausa põgeneb ellu, perekonna juurde, oma ühiskondliku rolli raamidesse. Ja just selle taganemisega lisab „Ohvrilaev” tammsaarelikule elu ja armastuse käsitlusviisile väga olulise nüansi.

 

Hirm ja reetmine

Mu nooruspõlve üks mõjuvamaid lugemiselamusi tabas mind seoses George Orwelli romaaniga „1984”, täpsemalt stseeniga, milles Okeaania parteifunktsionäär O’Brien kuulab üle ja piinab teose vaikset kangelast, repressiivse süsteemi hammasrataste vahel isedust otsinud Winston Smithi ning ütleb talle: „Me oleme teid löönud, Winston. Me oleme teid murdnud. Te nägite, missugune on teie keha. Teie vaim on samas seisukorras. Ma ei usu, et teis oleks enam kübetki eneseuhkust. Teid on pekstud, piitsutatud ja solvatud, te olete karjunud valust ja püherdanud põrandal oma veres ja okses. Te olete niutsudes armu palunud, te olete kõiki ja kõike reetnud. Kas te suudate ette kujutada veel mõnd alandust, mis poleks teile osaks saanud?” Selle peale vastab Winston: „Juliat ei ole ma reetnud.”^[33] Julia ja Winstoni vahel on löönud varem lõkkele Partei poolt keelatud armastus, ning hiljem, kui Winston sunnitakse eriti julma piinamise käigus Juliast lahti ütlema, s.t oma armastust reetma, muutub ta elavaks laibaks. Soov, et tema asemel piinataks hoopis Juliat, tapab Winstoni hinge enne, kui jõutakse tappa ta keha.

Armastuse reetmise motiiv on väga olulisel kohal ka „Ohvrilaevas”. Kui selgub Isebeli enesetapp, tunneb Martin peamiselt hirmu, milles süü ja lein vaid aeg-ajalt häireid tekitavad. Süü seotus hirmuga paneb Martini käituma kurjategija kombel – ta otsib üles oma politseinikust tuttava Märt Saani, et tollelt Isebeli enesetapu kohta ääri-veeri üht-teist välja uurida. Hirm varjutab selgelt Martini leina, Isebeli igatsemise asemel kujutleb ta paranoiliselt kohtupidamist enda üle: „[—] korraldagu nad juurdlus, jah, seda ta tahabki, ennast avalikult kaitseda, antagu ta kohtu alla.” (Lk 233.) Kuna Martini õpilane Boris Mänd nägi teda Pirital koos Isebeliga jalutamas, sunnib hirm Martinit sõitma Narva-Jõesuhu, kus ta usutleb oma tütart Astridit tolle võimaliku seotuse asjus Boris Männiga.

Hirm on aga vaid üks element Martin Justuse ülesehituses. Jälle tuleb tuua mängu tema mõistuseusk ning sellega seoses juba mainitud Jonathan Haidti väide, et me kasutame mõistust õigustuste, mitte tõe otsinguteks. Meenutades Isebeli sõnu, mille kohaselt oli Martin ennast treeninud mõistuseinimeseks, võib öelda, et me ei treeni ainult mõistust, vaid treenime ka mõistuseks, mis viitab võimalusele, et mõistus pole midagi etteantut, loomulikku. Hirmu, süü ja leina luupainajaliku põimumise kaudu püüab Martin leida tagasiteed mõistuse juurde, oma varasemasse ühiskondlikusse seisundisse, püüdes õigustada, selgitada, pehmendada armumist, vahekorda ja sellest taganemist isalike tunnete, täiskasvanuliku ettevaatlikkuse, pedagoogile omase kasvatamissoovi ning armastusvälise (ja armastust välistava) reaalsuse argumentidega. Nõnda ütleb ta Isebelile: „Selleks nõndanimetatud eluks pead ka sina kompromissi leidma” (lk 177), suutmata võtta omaks Isebeli kirglikku suhtumist ellu ja armastusse.

Isebel on kompromissitu nii kunstis, armastuses kui ka surmas. Siin tasub mainida kõnekat nüanssi: klaverimängu. Esmapilgul tundub muusika Martinit ja Isebeli ühendavat, sest muusika (ja kunst üldisemalt) võib tekitada armastusele omase ajatu unustuse seisundi. Martinile avaldab Isebeli klaverimäng suurt mõju, „igatseva, kuhugi ära püüdva motiivi pidev kordumine vabastas teda mõistuse kammitsaist, nagu muusika teda alati oli vabastanud” (lk 116). Enne Isebeliga tutvumist juhtus Martini endagagi, et mõnikord „unustas ta enda hilisõhtuni klaveri taha” (lk 45). Ent Isebeli obsessiivne ja egoistlik ema nullib ära tütre võimalused pianistina läbi lüüa, mis lükkabki Isebeli kompromissitu, kirgliku loomuse elust loobumise suunas. Martin ei suuda oma leige armastusega seda suunda muuta, kuigi püüab oma abituses endale selgitada, et üldjoontes soovis ta Isebeli ikkagi päästa – argument, mis võimaldab tal pisendada tunnet, et tegelikult aitas ta Isebeli hüljates võib-olla naist enesetapule lähemale lükata.

Tõsiasi on, et Martin on sama afektiivne inimene kui Isebel. Romaani tegevustiku raames võib Isebeli afektiks nimetada armastust, Martini afektiks aga hirmu – ning Isebeli armuafekt kutsub Martinis esile hirmuafekti. Selle motiivi kaudu tekib selge seos Tammsaare tegelase Rudolf Ikkaga, kes kardab Irmaga abielluda, sest teda valdab (õigustatud) hirm, et hoolimata abieluga kaasnevast pühendumuse eeldusest jääb ta oma hedonismile alla. Rudolf suudab enamasti hoida oma armusuhteid elus vaid kuuks-paariks (ajavahemik, mis on iroonilisel kombel üsna lähedane Delose-motiiviga), seetõttu osutub ta taotlus Irmaga abielluda ühtaegu egoistlikuks ja naiivseks. Ometi eristab Rudolfit Martinist võime omaenda viga mitte ainult mõista, vaid see ka vastaspoolele otse üles tunnistada: „Mis minult kõige hullemini aru röövis, oli aimdus, et sina mind armastad ja et mina ometi ei oska või suuda sind nõnda vastu armastada, et sa mind pimesi usuksid.”^[34]

Helbemäe teose kaalukus seisneb võimes luua tegelaskuju, kes oma mõistuseusust hoolimata ei suuda enda teadvust läbi valgustada, kelle elu toetub suuresti enesepettusele. See ei muuda Martin Justust otseselt teose antikangelaseks, sest ta ei põgene siduvate kohustuste eest nagu Rudolf, vaid pöördub nende juurde tagasi, taandub pereisa rolli, s.t tal on üldjoontes olemas n-ö positiivne programm (kuigi tema tegevuse ajendid on muidugi mõista ambivalentsemad). Epp Annus on sõnastanud Martini käitumisjoonise (ja sellest tuleneva ambivalentsuse) järgnevalt: „[K]as saab Martin Justuse sokraatilist kainust, mis tunnistab vananeva kooliõpetaja sobimatust romantilise armastaja rolli, põlastusväärseks pidada?”^[35] Poleks aus Martinit Isebeli käitumise eest otseselt vastutavaks teha. Samas võib öelda, et Martin suudab eluoluga kontakti hoida, ta on loomult kohaneja – hirm lööb tal küll korraks jalad alt, ent aitab ühtlasi leida tagasitee varasema elukorralduse juurde. Isebeli mõju, tema traagiliselt vaba vaim kujutab sel tagasiteel küll takistust, ent mitte ületamatut. Erika, Oskari, Irma ja Isebeli armastust iseloomustab võimetus või tahtmatus oludega kohaneda, mille taustal kehastab Martin arusaama, et oludega kohanemine aitab püsida elus (seda nii otseses kui ka ülekantud tähenduses). Sel moel asetub Martini loomus lähestikku ühega Isebeli hukutajatest, tema emaga, kes püüab ennast esitada mittejuudina, s.t kohaneda Eesti oludega, sotsiaalsetes oludes elus püsida. „Ohvrilaev” piltlikustab, kuidas kohaneminegi võib tähendada omamoodi ohverdust, hinge afektiivsemate osade hülgamist, tundejõu reetmist, unustuse unustamist, armujõu mõistusega õigustamist – ja ühtlasi pisendamist. Autentne elutunne, elus olemise tunne, ohverdatakse oludega kohanemisele.

Martin Justuse kõige suurem dilemma seisnebki Isebeli mitmekordses reetmises – ta pole mitte ainult valmis loobuma armuloost ja varjama oma seotust enesetapuga, oma kaudset süüd, vaid unustama kohanemise nimel seda, millise muutuse Isebel temas esile kutsus. Martin Justust võib nõnda pidada Rudolf Ikka sublimeeritud versiooniks. Ütleb ju Rudolfki, et peab „harjuma elu reaalsusega, muidu jääd tingimata kuhugi rataste alla”.^[36] Samas sai juba mainitud, kuidas Rudolf julgeb iseenda loomusele otsa vaadata, tunnistada, kes ta on, ta ei ilusta ega õilista oma hedonismi, vaid ütleb Irmale otsesõnu välja nende erinevuse: „Lõbu, teatud füüsiline tarvidus, see on piisavam, aga sina vajad kõigepealt armastust.”^[37] See omakorda seob Irma ja Isebeli tegelaskujud idees, et naise armastus on mehe omast suurem, tugevam, kõikehõlmavam. Kui Rudolf ütleb Irmale, et mõnikord on elu armsam kui armastus, vastab Irma: „Minule on armastus kõik ja ma tahaksin, et oleks ainult armastus.”^[38] Niisiis tahavad Irma ja Isebel oma armastuselt sama asja, erinevad ainult ajalised mõõtkavad: Irma igatseb igavesi mesinädalaid, eluaegset ajatust, Isebel soovib kuu aja pikkust igavikku, igapäevase aja voolu unustama sundivat armuaega.

Mis aga puudutab Tammsaare romaani „Ma armastasin sakslast”, siis on selge, et Oskar ja Erika ei reeda kumbki oma armastust. Nad jäävad küll alla Ajale, igapäevasele elule, ent selle käigus vabanevad nad selle survest – mõlemad proovivad oma armuloo jooksul ühiskondlike, Aja vaimust tulenevate arvestuste kohaselt armastusest loobuda, ent lõpuks siiski hülgavad selle sunni ning jäävad oma armastusele truuks. Kuigi Erika kuulsad read („ma tean, et me olime kaks rumalat last, kes arvestasid tuhandet asja, mis minevikus, olevikus või isegi tulevikus, mitte aga oma armastust”^[39]) kipuvad justkui väitma vastupidist, ei saa ometi mööda tõsiasjast, et see on öeldud siiras ülestunnistuses, armastuskirjas, mis saabub Oskari juurde juba igavikust.

Gert Helbemäe „Ohvrilaev” toestab Tammsaare nägemust õnnetust, ent ülendavast ja elu köidikuid katkestavast armastusest ühe eriti tugeva, eneseteadliku, julge tegelaskujuga – Isebeliga –, pakkudes selle kõrvale ka nägemuse õnnetust, ent alandavast, elu külge köitvast armastusest; nägemuse inimesest – Martin Justusest –, kes jääb oma armastusele alla ja põgeneb tagasi ellu; nägemuse inimesest, kes otsustab oma armastuse tunnistamisest loobuda. Martin reedab Isebeli ja nende erakordse, mõlemat armastajat elustanud armastuse, nii et mees hakkab isegi kartma või jälestama Isebeliga seotud pettekujutusi: „Baarileti tagant vastas tõmmu, sale neiu üksiistuva mehe pilgule, tal olid mustad juuksed, sale nagu Isebel… Vastikustundes pööras ta pilgu mujale.” (Lk 220.) Sedasi heidab Helbemäe irratsionaalse, ajastu nõudeid eirava armastuse motiivile Tammsaare lugudega võrreldes kainestavama pilgu, et tõsta esile samavõrdne irratsionaalne jõud, mõistuslikkuse külge klammerduv hirm. Helbemäe kirjeldus tundub mulle veenev ja õpetlik, vist isegi oma ajast ees olevana.

„Ohvrilaeva” süžee annab konkreetse sisu psühholoogide Jaak Panksepa ja Lucy Biveni väitele, mille kohaselt saab just afekte pidada „teadvuse algseks vormiks – afektid võisid olla esimesed tundekogemuste allikad, mis eales ajus esile kerkisid”.^[40] „Ohvrilaev” kirjeldabki olukorda, kus mõistuslikkusele, antisotsiaalsete impulsside tõrjumisele üles ehitatud elu haaratakse korraga afektiivsete tunnete – nii armastuse kui ka hirmu – valda. Muide, hirmuafekti kohta väidavad Panksepp ja Biven lausa seda, et inimesed on „maakeral kõige hirmunumad olendid. Me suudame tekitada endale hirme, mis kõigi teiste liikide jaoks on kujuteldamatud. Oma neokortikaalsete võimete tõttu hakkame kartma isegi iseenda teadvuse loodud viirastuslikke fantoome.”^[41] Just seesama võime paneb Martin Justust kujutlema kohtuistungit, kus ta on sunnitud Isebeli enesetapu asjus kaitsekõnet pidama, ning juhtima teda Märt Saani juurde, nii et kahe mehe vestlus meenutab ahistuses Raskolnikovi ja Porfiri Petrovitši dialoogiduelle.

Afektid on paratamatud ja mõjutavad pidevalt mõistust, ent Tammsaare ja Helbemäe nägemused afektiivsest armust (ja Helbemäe puhul ka hirmust) aitavad meil neid pisut paremini mõista; aitavad mõista ka seda, et viisid, kuidas me oma afektidega toime tuleme, ei pea olema sugugi ühesugused ja seeläbi paratamatud.

 

^[1] K. Hamsun, Nälg. Müsteeriumid. Paan. Victoria. Tlk H. Sepamaa. Tallinn, 1986, lk 573.

^[2] J. Undusk, Armastus ja sotsioloogia. Rmt: J. Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest. Tartu, 2016, lk 442. Muidugi pole Oskar ja Erika ainsad, kelle kirglik, ühiskondlikest seostest vabastav armastus Unduskit on köitnud, tasub vaid lugeda tema käsitlust Ilmar Jaksist („Anarhisti pilguga”), täpsemalt kirjeldust romaani „Talu” Kseniast, keda Unduski sõnutsi iseloomustab „hingeanarhism – jäägitu armastus oma mehe vastu” (sealsamas, lk 723).

^[3] Mõistagi ei iseloomusta armastuse ja surma seotus ainult Tammsaare loomingut. Noore Wertheri kõrval olgu mainitud kas või Thomas Manni nägemus armastusest kui haigusest, mis paneb „Võlumäe” peategelast Hans Castorpi ütlema: „Ihu, armastus, surm, need kolm kuuluvad kokku ühe tervikuna.” Vt: T. Mann, Võlumägi. I kd. Tlk M. Sillaots. Tallinn,1995, lk 357. Meenutagem, et Castorp ütleb seda tuberkuloosihaigele Clawdiale, mis tekitab paralleeli Miralda Mauruse haigusega. Ent ma püüan jääda siinses tekstis eesti kirjanduse piiridesse.

^[4] J. Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest, lk 512, 502.

^[5] Meelelise armastuse ja surma seotus vilksatab mujalgi Helbemäe loomingus: „[—] kõikjal, kus kirg oli olnud – seal oli ka surm olnud!!!” G. Helbemäe, Pagejad. Lund, 1977, lk 252.

^[6] Eesti kirjandus paguluses XX sajandil. Tallinn, 2008, lk 116.

^[7] G. Helbemäe, Ohvrilaev. Lund, 1960, lk 77. Edaspidi viitab sellele teosele leheküljenumber tekstis.

^[8] M. Vaino, Tammsaare irratsionaalsuse poeetika. Tallinn, 2016, lk 43.

^[9] Mõistlikkust või mõistuslikkust (ja just meeste mõistuslikkust) kritiseeriva naistegelase kujule võib sattuda mujalgi Helbemäe proosaloomingus. Romaani „Ainult ajutiseks” naiskangelane Margareth Stafford seab vastamisi mõistuslikkuse ja mõistmise: „„Mõistuslikult… Hah, teie oma mõistusega… Ma kõnelesin mõistmisest,” ütles Margareth kärsitult.” G. Helbemäe, Ainult ajutiseks. Lund, 1964, lk 81. Margarethi iroonilist hoiakut mõist(likk)use suhtes võimendab tema enda mõistatuslikkus, tema lõpuni lahendamatu mõju, tema „põuavälgu sähvatust” meenutav pilk.

^[10] A. H. Tammsaare, Elu ja armastus. Tallinn, 1966, lk 187.

^[11] Sealsamas, lk 209.

^[12] A. H. Tammsaare, Elu ja armastus, lk 224.

^[13] S. Kierkegaard, Kartus ja värin. Meeliülendavad kõned. Tlk A. Alas. Tallinn, 1998, lk 109.

^[14] J. Undusk, Eesti kirjanike ilmavaatest, lk 486.

^[15] J. Haidt, Õiglane meel. Tlk I. Kaasik. Tallinn, 2023, lk 109.

^[16] Sealsamas, lk 94.

^[17] M. Eliade, Jaaniöö. Tlk R. Jesmin. Tallinn, 1995, lk 416.

^[18] A. Mälk, Tee kaevule. Lund, 1952, lk 308.

^[19] A. H. Tammsaare, Ma armastasin sakslast. Tallinn, 2007, lk 162.

^[20] Sealsamas, lk 167.

^[21] Sealsamas, lk 94.

^[22] Sealsamas, lk 202.

^[23] A. H. Tammsaare, Ma armastasin sakslast, lk 216.

^[24] Riskin küll langeda liigsesse väljalugemisse, ent mulle tundub, et Miralda Mauruse hauataguse läkituse kõige ilusamas kirjakohas võib aimata samuti ajatuse taotlust, kuigi seda otseselt ei sõnastata: „Ja ma mõtlen, et tuleb kevad, tulevad linnud ja laulavad ning punuvad pesi, tulevad lilled ja lõhnavad – lõhn on lillede laul, eks? – ja mind ei ole enam, aga see, kes mind armastab, kõnnib päikese paistel ja mõtleb minu peale ning nõnda saan ka mina tulevast, ületulevast ja järgmisestki kevadest osa.” (A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus II. Tallinn, 1981, lk 344.) Siin justkui otsib Miralda enda ja Indreku vahele ajaülest seost – ühe aeg on lõppemas, teise oma jätkub, ent Miralda nägemuses püsib suhte intensiivsus sama, sest asub väljaspool ajalisi muutusi.

^[25] A. H. Tammsaare, Ma armastasin sakslast, lk 205, 206.

^[26] Surmalähedaste kogemustega kaasnevaid ajataju muutusi uuris esmakordselt Šveitsi geoloog Albert Heim 1892. aastal, kui ta vaatles Alpides toimunud õnnetustest imekombel eluga pääsenud inimeste hingeseisundit. Umbkaudu kolmkümmend uurimisalust olevat kogenud mõtete intensiivistumise ja aja aeglustumise paradoksaalset suhet, misläbi selgus, et inimese ajatajul on võime aeglustuda või kiireneda, nii et isiklik ajatunne ja kellaaeg võivad üksteisest kardinaalselt lahkneda. Tänapäeval nähakse ajataju muutustes, sh ajatuse tundes neuropsühholoogilist tõsiasja, ent siinse loo taustal on kõnekas, et Heim sattus fenomenile just nimelt surmalähedase kogemuse kaudu. Fenomeni mainib oma raamatus „Aju on ajamasin” ka neuropsühholoog Dean Buonomano: „Eluohtlikes olukordades võib meie subjektiivne ajatunnetus radikaalselt muutuda, otsekui aegluubis kulgeda.” (D. Buonomano, Aju on ajamasin. Neuroteadus ja aja füüsika. Tlk T. Randus. Tallinn, 2022, lk 55.) Selle taustal tasub meenutada Jaan Unduski mõtet tammsaarelikult kujutletud armastusest kui surmata võivast ohust.

^[27] A. H. Tammsaare, Ma armastasin sakslast, lk 219.

^[28] A. H. Tammsaare, Tõde ja õigus IV. Tallinn,1969, lk 345.

^[29] „Niipea kui saatkond on valmis seatud, on neil seadus, et selle aja jooksul peab linn olema puhas ning seega ei tohi kedagi rahva nimel hukata, enne kui laev jõuab Delosele ja uuesti tagasi. Vahel võtab see aga palju aega, kui vastutuuled neid parajasti kinni peavad. Saatkond algab siis, kui Apolloni preester on pannud pärja laeva ahtrile. See aga juhtus, nagu ma ütlesin, päev enne kohtuotsust. Seetõttu oligi Sokrates nii kaua vangis kohtuotsuse ja surma vahel.” Platon, Teosed I. Koost. M. Lepajõe. Tlk A. Kurismaa, M. Lepajõe, S-E. Soosaar, J. Unt. Tartu, 2003, lk 50.

^[30] Kolmekümmet päeva mainib Xenophon oma „Memorabilias” (vt: Platon, Teosed I, lk 133).

^[31] A. H. Tammsaare, Elu ja armastus, lk 225.

^[32] Kuna „Ohvrilaevas” pole märgitud Platoni teksti tõlkijat, siis olgu toodud võrdluseks ära terve lause nii Helbemäe kui ka tõlkija Astrid Kurismaa versioonis. Helbemäe: „Kui see on surma loomus, siis loen ma seda võiduks. Sest siis tundub, et igavik pole muud kui üksainus öö.” Kurismaa: „Kui surm on seesugune, siis pean ka mina seda võiduks, sest sel viisil ei näiks kogu aeg ühest ööst pikemana.” (Platon, Teosed I, lk 41.)

^[33] G. Orwell, 1984. Tlk E. Treeman, LR 1990, nr 48–51, lk 187–188.

^[34] A. H. Tammsaare, Elu ja armastus, lk 248.

^[35] E. Annus jt, Eesti kirjanduslugu. Tallinn, 2001, lk 407.

^[36] A. H. Tammsaare, Elu ja armastus, lk 221.

^[37] Sealsamas, lk 321.

^[38] A. H. Tammsaare, Elu ja armastus, lk 197.

^[39] A. H. Tammsaare, Ma armastasin sakslast, lk 220.

^[40] J. Panksepp, L. Biven, Vaimu arheoloogia. Inimemotsioonide neuroevolutsiooniline algupära. Tlk K. Kallis. Tallinn, 2022, lk 107.

^[41] J. Panksepp, L. Biven, Vaimu arheoloogia. Inimemotsioonide neuroevolutsiooniline algupära, lk 311.