Armastus

1977. Ma olen nelja-aastane.

Jõekäär, päike, maja ja jõe vahel aas, lilled, kõditavate peadega kõrrelised, valged tutikestega põlvikud, punane valgete mummudega kleit. Suvi. Pulm, minu esimene.

Söögilauas avastan hapukurkide ja täidetud munade vahelt seenekujulised küpsised, mille kübaraid katab heleroosa vaap. Hämmastavad, imepärased küpsised! Ja see, kellele on kohe-kohe määratud neid süüa, olen mina. Aga enne tuleb võtta soolast, olla viisakas. Alles siis tohib lüüa hambad imesse.

Pruudi nimi oli Sirje. Ta oli tõsine, eesti maatüdruku ümmarguste põskedega, valge maani looriga. Minu elu esimene pruut. Ma ei mõelnud: kui ilus. „Ilus” käis tavaliste, maiste asjade kohta. Pruut oli maaväline nähtus, ta ei olnud inimene. See ei takistanud mind teda vahtimast, tundmast teda oma kõhus, nahapinnal, veresoontes. Minu peas ei olnud sõnu, ma kogesin pruuti läbi oma keha: pruudi kuju, tema pea, kael, paljad käsivarred, rind, heledad lokkis juuksed keset lakitud puitlaudisega vooderdatud pulmamaja olid minu sees. Ilu ja armastus olid minu sees, ilma et ma oleksin osanud neid nimetada.

Pruudi kõrval seisis peigmees, laias laastus kasutuna. Kui üldse, siis oli peigmees selleks, et pakkuda pruudile tausta. Peigmehe näol oli läbitungimatu ilme, ta oli oma tumepruunis ülikonnas ja loorituna nagu tavaline mees, kes käib tööl, sööb heeringaid sibula ja hapukoorega ning kelles puudub igasugune pühadus, side armastusega. Armastuseks piisas pruudist.

Pruut oli täiuslik.

Vaatasin teda üksisilmi.

Ta ei naeratanud, näis isegi veidi tülpinud, aga see ei muutnud midagi.

Ta oli pruut.

Mustvalgel pulmafotol seisab suurte inimeste vahel, seal kusagil allpool, naiste kirjude krimpleenkleidisabade ja pruunide sukkade alt paistvate mügarike põlvede läheduses väike mummuline kuju, kes vahib suurte silmadega ülespoole. Pruudi poole.

Mina.

Mulle ei tulnud kordagi mõtet, et pruudiga oleks võimalik rääkida, tutvuda, ajada juttu nagu tavalise inimesega, hõimlasega. Pruut oli armastuse idee, mis oli lihaks saanud ja minu kõhtu pugenud, ühtaegu vaimne ja materiaalne, eeterlik, soolikate vahel mulksuv.

Ma ei osanud armastusest mõelda, seda sõnaga nimetada. Ma kogesin seda. Kõik oli korraga selge.

Armastus ei olnud sõna, mõte, ega ka mitte tunne. Armastus oli keha. Aeg, milles keha kergeks saab. Ruum. Olemine. Vaakum enne tseremooniat, liikumine, valge loor heljumas tumepruunide püksiviikide taustal.

Ja pruut.

Palun, ta on sulle. Ma kuulsin selgesti: ta on sulle.

Võta, ära häbene. Maksma ei pea, see on kingitus – sinu lapsepõlve esimene pruut. Sa võid teda katsuda, ta ei lähe katki, ei kao kusagile. Koba julgelt oma nahka, kõhtu, rinda, ta on sinu sees. Sinu armastus. Elu.

Sõda

Sinna tagasi minna, sellesse aega. 1878, 1889, 1952, kätte saada need aastad. Tunda: täna on rõõmupäev, ilmavalgust nägi pisike Hitler. Palju õnne vanematele, sündis pisipoiss, kelle nimeks sai Stalin. Õnnitleme värskeid lapsevanemaid tillukese Putini sünni puhul! Kas maimukesel on ka eesnimi? Aadu, Joss ja Volodja? On sellised nagamannid kunagi olemas olnud?

Ema tõstab Hitleri õla najale, masseerib ta selga, krooks peab ära tulema, muidu hakkavad kimbutama koolikud. Hitler pugiseb, matsutab, kõht on täis, tema väike suu on ümar ja pehme, suunurgas helgib piimatilk. Ema vaatab aknast välja, tema pilgus on tühjus, või on see miski muu. Ta masseerib edasi, pisut tugevaminigi, kui vaja.

Stalin teeb täna esimesed sammud – ema kükitab suure kirju vaiba teises otsas –, pisike Stalin piidleb lõputuna näivat teekonda enese ees, tajub eesmärki, tõstab jala ja läheb. Ema sirutab käed ette – tule, poeg! Stalin kõnnib üle vaiba. Ema süli on nagu autasu, mis tuleb välja teenida. Stalin kõigub, potsatab istuli. Ema tõuseb, vaatab üle Stalini akna poole, nagu näeks midagi, nagu kardinat poleks akna ees.

Väike Putin ehitab torni. Kõrget-kõrget, sellist, mis ulatub lae alla välja. Viimane klots, torn kõigub, tilluke Putin hoiab hinge kinni. Ta jõuab ära oodata: kõikumine vaibub, torn on uhke ja igavene. Putin tõuseb tasakesi püsti, imetleb torni, plaksutab iseenesele. Ta vaatab selja taha, toauksel seisab ema. Putin jookseb ema juurde, põimib käsivarred ümber ta kintsude. Sa oled kõikvõimas, mu kullakallis Putin, sa oled võitnud sõja raskusjõuga, ületanud tasakaalu hapruse! peaks ema hüüdma. Putin tunneb, kuidas rõõmupisarad kurku kerkivad… Ema rebib end poja haardest lahti ja lahkub. Väike Putin jookseb torni juurde ja virutab sellele jalaga.

Volodõmõr lööb Oleksandrit rusikaga näkku. Oleksandr hakkab nutma ja jookseb mööda maa-alust koridori IIIb klassiruumi juurde, kus koridorist pleksi­klaasiga eraldatud klassitoas seisab tahvli ees õpetaja Anfissa. On vahetund, klassis on vaid paar õpilast.

„Volodõmõr pani mulle vastu lõugu!” Oleksandr röögib nutta.

„Istu, rahu, kõigepealt rahu…”

Õpetaja Anfissa surub Oleksandri esimesse pinki istuma.

Kõlab kell, klassiruum valgub lapsi täis, Volodõmõri pink on tühi.

„Õpik lehekülg 39. „Isaga loomaaias”. Näete sellist pealkirja? Palun lugege see vaikselt läbi, see on tore jutt. Ma annan teile natuke aega, mul on üks asi ajada. Kui ma tagasi tulen, teeme ümberjutustuse.”

„Kas hinde peale?” küsib Olena kätt tõstmata.

„Me tõstame kätt, Olena.”

Olena tõstab käe.

„Palun?” ütleb õpetaja.

„Kas hinde peale?” küsib Olena.

„Jah, hindele,” vastab õpetaja ja lahkub ruumist.

Anfissa kõnnib mööda pikka koridori, ei ühtki akent, vaid pleksiklaasitagustest klassiruumidest kumab valgust, ka seal ei põle kõik lambid, elektrit tuleb kokku hoida, Anfissa kõnnib, kõnnib edasi, koridor ei lõppe, Volodõmõri ei paista kusagil, päike ei tule koridoriakna taga välja, ei ole päikest, ei ole pilve, ei ole koridoriakent, mille taga ilmastikunähtused võiksid aset leida, ei ole rahu, ei ole vaikust, ei ole kindlust südames ega kusagil mujal, on pikk koridor, väga pikk koridor, on maa-alune kool, täis lapsi ja õpetajaid, ja maapealne sõda, maapealsed surnukehad, rusudeks varisevad majad, põlevad haiglad, lasteaiad, jäsemeteta mehed, näota mehed, kuulivesti kiuste ribadeks lastud mehed, eraldusmärgi kiuste veristatud ajakirjanikud, tules sulanud ronimispuud ja liivakast, milles lebab koeralaip. On kõik see.

Kuhu see Volodõmõr nüüd läks?

Viimane klassiruum, maa-aluse kooli maa-alune uks, valvur, ja keegi veel. Anfissa ei näe eemalt, kas valvuri kõrval seisev inimene on mees või naine. Igal juhul ei ole see Volodõmõr IIIb-st. Anfissa astub mõned sammud, siis veel mõned, ja näeb: ema. Ema! Mida teeb Svitlana siin, oma tütre töö juures? Miks tuli ta oma vanadel jalgadel läbi linna, miks kõndis nii kaugele, kui üks sireen järgneb teisele ja linnas ei ole lubatud liikuda?

Ema märkab teda, ei pööra pilku ära, Anfissa jääb seisma.

Nad vaatavad teineteisele silma.

Enam ei ole tarvis midagi öelda, kõik on selge.

Mööda Anfissa nägu hakkavad voolama pisarad, ühtlase joana, vaikselt. Dmõtro kuju seisab ta silme ees, nägu, naeratus eelmisest nädalavahetusest, kui mees ootamatult koju ilmus. Või pigem sellesse, mis kodust alles, eeslinna korrus­maja kööki, millest oli saanud kööktuba, elutuba, magamistuba, lastetuba.

Dmõtro. Ikkagi läks nii. Kuigi ma palvetasin, nii kõvasti palvetasin, et hing tahtis kinni jääda, seest välja minna, oleksingi ta ära andnud, oma hinge, sinu eest, Dmõtro.

Oleksin.

Sealsamas, välisukse lähedal nurgas seisab Volodõmõr. Ta püsib hämaras, silmad ukse ette tardunud naistel. Tema sõrmenukkides on tunne veel alles – Oleksandri pehme põsk, luine põsesarn, silmakoopa äär. Volodõmõr neelatab, kurgus on klomp. Ta tahaks olla kodus, maa peal, mis sest, et teine majapool sai eelmisel nädalal pommi ja varises kokku, mis sest, et iga hetk võib huilgama hakata sireen. Volodõmõr tahaks olla kodus ja ehitada torni oma legodest, mis on palju paremad kui puuklotsid, mis ei käi klõpsuga üksteise külge nagu legod ja millest tehtud torn vajub alailma kolinal põrandale kokku. Volodõmõri silme ette kerkib puuklotsidest torn. Lasteaia mängutuppa paistab päike, puutorn keset põrandat on kõrge, ei kõigu. Volodõmõr seisab hämaras maa all, tõstab jala ja virutab tornile. Klotsid lendavad toanurkadesse laiali.

Danõlo on kirjandusteadlane, neli aastat tagasi lõpetas ta Kiievi ülikooli ja asus ühe kirjandusajakirja juurde tööle. Danõlo on väikest kasvu, pole vist meeter seitsetkümmetki täis, kõhna kehaehitusega, kaalu 65 kilogrammi. Danõlo on pikalt uurinud prantsuse sümboliste, pooleli on doktoritöö Verlaine’i, Rimbaud’ ja Mallarmé värsi rütmist ja musikaalsusest. Viimasel ajal ei ole töö materjalide ja hingerahu puuduses edenenud.

Danõlo on nahahoidja. Temast ja kahest temasugusest ilmus ühes välismaa ajalehes isegi üle mitme lehekülje ulatuv portreelugu. Danõlo ei taha tappa. Ta ei näe, et tal oleks moraalselt õigus tappa omasugune – teine inimolend. Danõlo loeb psühholoogiaalast kirjandust ja püüab mõista, mis vallandas Putini ajus selle, mis seal vallandus. Kuidas see on võimalik. Millised protsessid käivitusid ja millal, millises lapsepõlve etapis. Kuidas eristub Putini aju tema, Danõlo ajust. Danõlo ei leia kirjandusest vastust. Ta ei mõista. Ta töötab edasi.

Juba kolm aastat ei käi Danõlo kodust väljas muidu, kui vaid selleks, et kord-paar kuus hingata värsket õhku. Ta ootab, kuni pimedaks läheb, ja teeb ümber kvartali kümneminutilise tiiru. Toiduga varustab teda naabrinaine Jevdokija, kes pole veel nii vana, et ta jalad ei käiks. Danõlo säästud hakkavad lõppema, mõneks kuuks peaks veel jätkuma.

Danõlo ootab sõja lõppu, või vähemalt vaherahu, hetke, mil oleks võimalik riigist lahkuda, imet. Ideaalmaailmas teeks ta teadustööd mõnes Kesk-Euroopa ülikoolis ja elaks kesklinna väikses katusekorteris koos oma elu armastuse Lukaga.

Danõlo on nahahoidja. Nii mõtleb ta enesest. Ja järgmisel hetkel: ma ei ole ju. Ma ei suudaks tappa, kui väga ma seda sooviksin, püüaksin. Ma ei oskaks tappa. Surm on etem. Kui tuleb, siis tuleb, mõtleb Danõlo. Rimbaud elas 37-aastaseks. Võib-olla venitan välja.

Danõlo on sõjast „eemal”, vaba. Ta ei pea jooksma mudas, nelikümmend kilo varustust seljas. Ta saab rahulikult jalutada kord kuus ringi ümber kvartali. Iga kolme päeva tagant ronib ta pimedas trepikojas korrus ülespoole, saab Jevdokijalt kilekoti toiduga ja annab naise kätte järgmise toidukorvi raha.

Danõlo on nahahoidja. Kui kõik oleksid sellised, mis saaks meie maast?!

Neljas aasta. Külm, alalõpmata külm, hambad valutavad, Mallarmé värsside muusika aitab ajuti kogeda mingit ebamaist kergust. Vahel näeb ta mõnd luuletust unes.

Suvi 2025. Ma olen nahahoidja. Hoian oma poegade nahka. Hoian mõistuse osavõtuta, kogu oma olemusega. Ei ole kallimat ilmas mu poegade nahast.

Mõtlen sõjale, ikka ja jälle. Mõtlen Danõlole, Oleksandrile, Volodõmõrile, Anfissale, Dmõtrole, Svitlanale, Lukale.

Aadule, Jossile, Volodjale.

Sõda on igal pool. Linnas ja maal, maa peal ja maa all, heledates parlamendi­hoonetes mustade varbaedade taga, äärelinnamajade tolmustes keldrites, me igapäevastes laikides ja dislaikides, punastes, valgetes, mustades südametes, me postituste kõrval plinkivates kollastes hirmunägudes, me mõttes ja meeles, veresoontes, päikesepõimikutes, peopesades. Sõda on, ei kao, venib nagu lõputu haisev lima, mis imbub me telefonikõnedesse, punaste vaipade sametisse, meie siidrevääridesse ja käepigistustesse, pilkudesse, mis vaatavad mööda ja läbi. Sõda on.

Avan ajalehe ja näen drooniülesvõtteid hiigelpolügoonidest siinsamas, mõnekümne, mõnesaja kilomeetri kaugusel. Kaitsevõime, kaitsetahe, mu poegade nahk, mõtlen ma. Kui vanad nad on, mõtlen. 17, 24. Kui vanad nad on kolme, viie aasta pärast? Parajad, täpselt parajad. Mõtlen andmisest ja ohverdusest, süüst ja kohustusest, saatusest. Libistan käe üle poja juuste, salamisi ka põse, siis, kui ta magab. Tema nahk on soe ja sile. Teine on siinsamas, kael, juuksed, põsele laskunud ripsmed. Inimene.

Mu sõber sai äsja vanaemaks. Mõtlen: kas pole täna hoolimata kõigest rõõmu­päev, kui ilmavalgust nägi pisike Leon! Ja siis: Palju õnne vanematele, sündis pisipoiss, kelle nimeks sai Theodor. Ja: Õnnitleme värskeid lapsevanemaid tillukese Markuse sünni puhul.

Õnn, rahu. Mu käsi poja laubal, une leebe hõlm.

Ema ja isa ei tohi korraga surra

Mõtlen vahel siiani neile poola tüdrukutele. Neid oli kaks õde. Ema andis fotoaparaadi vanema tütre kätte ja nad ronisid isaga kaljunukile. Nende selja taga ei olnud muud kui laotus – suur ja sinine, ääretu vesi, päikeses sillerdav taeva­võlv. Kauneim taust fotole paarist, kes pärast üheksat abieluaastat ikka veel koos­olemisest rõõmu tunneb! Siis vääratas ühel vanematest jalg, ta haaras kõrvalseisjast kinni ja nad kukkusid. Langesid sügavikku, lömastusid rannakividel. See käis kiiresti, nagu muuseas. Keegi ei jõudnud midagi mõelda. Nad olid ­puhkusel. Puhkusel ei ole vaja mõelda, üle mõelda. Ei tohigi, puhkus on lõõgastumiseks. Ja ookean on võimas, silmipimestav, Portugali lääneranniku vaated võtavad hinge kinni.

Kõik on arusaadav. Kõik on lihtne, liiga lihtne, inimlik. Võigas. Vastuvõetamatu. Rebestav. Insula me ajudes vappub, peksab vastu ajukoort, kurbus on võõras, aga lõikab südamesse nagu terav niit, millega kokk karbonaadi enne ahjulükkamist kinni seob.

Juhtub. Juhtub! Inimeste, mitte kivide ja kändudega. Helikopter kukub metsa, reisijad hukkuvad, nende seas ema ja isa. Tsunami jõuab kaugemale, kui ennustati, viib kaasa kogu hotelliterrassi, kus ema ja isa vahuveiniga pulma-aastapäeva tähistasid. Lumelaviin ikkagi tuleb, nagu mäestiku ilmateates hoiatati, kuigi me seda ei uskunud, ema ja isa surnukeha ei leita, ilmaolud on rasked. Tagasivoolu­hoovus viib lääneranniku paradiisirannas isa kaasa, emagi ei jõua enam surfilauast kinni hoida, jaks saab otsa.

Kus on, sinna antakse, kus pole, võetakse viimanegi ära. Rahvatarkus ei valeta! Antakse, võetakse.

Ma olen viieaastane ja hoian kinni. Hoian kõvasti kinni. Selle peale läheb palju jõudu, mu lihased on väsinud. Ma olen kartmisest väsinud. Öeldakse: see, mida kardad, juhtub. Kui öeldu oleks tõsi, oleksin tänaseks surnud kümneid kordi: maksa tabanud noahaava tõttu, autoõnnetuses, lennuõnnetuses, aknast alla kukkudes, maavärinas, maalihkes, tulekahjus, raske haiguse tõttu. Kui öeldu oleks tõsi, oleksin ma surnud. Nii lihtne see ongi.

Aga ma ei ole. Ma olen tugev, võitlen surma vastu küünte ja hammastega, võitlen surmani.

Ma seisan akna ees paksu ja õhukese kardina vahel ja ootan ema. Valvan. Mu mõistus ütleb: see, et sa siin seisad ja ootad, ei muuda midagi. Kui ema on auto alla jäänud ja surma saanud, siis on ta seda teinud ka siis, kui sa siin kas või öö läbi seisad. Aga ma ei saa teisiti kui seista, oodata. Valvata.

Mul ei ole kedagi peale ema.

Ei ole isa, ei ole õde ega venda. On mõned sugulased ja vanaema teises linnas, kuhu ma ema surma korral elama minna ei taha.

Mis minust saab, kui ema enam ei ole?

Ma ei tea.

Ma seisan.

On öö, kell on kaks, ma olen viieaastane.

Maja ees peatub Volga, plafoon katusel.

Volgast tuleb välja sinises mantlis naine. Ma ei näe tänavalaternate viletsas valguses mantli sinist, aga tunnen mantli lõikest ära. Ema. Sekundi-paar hoian veel hinge kinni, siis hingan välja. See on pikk väljahingamine. Ma jooksen tagatuppa ja poen voodisse. Ma kuulen võtit ukseaugus, uks klõpsatab ema selja taga kinni. Ema on esikus, ma peaaegu näen teda läbi seina. Ta ei pane tuld põlema. Surun silmad kinni, ei hinga. On väga vaikne, vaid riidepuu kõverik ots kõlksatab korra vastu riidevarna metalltoru.

Ema sammud tulevad mööda koridori, korraks seisatab ta toauksel ja läheb siis vannituppa. Vesi pahiseb. Unevesi, unekosk, leige vool pühib kuivanud soola­joad mu põskedelt maha.

Minu valvamine aitas, ema tuli tagasi. Ta on elus ja terve, äratab mind järgmisel päeval tavalisel ajal, tõstab taldrikusse putru, paneb võisilma, millest on ükskõik, ja moosisilma, millest pole üldsegi ükskõik, me jalutame käsikäes lasteaeda, nagu midagi poleks juhtunud. Nagu ema ei olekski täna öösel seisnud kuristiku äärel ja astunud alles päris viimasel hetkel sealt ära, maa poole, minu poole, ellu tagasi.

Minu valvamine aitas. Mul oli piisavalt jõudu. Ma pidasin vastu! Maailm jäi püsima. Ma saan jääda samasse lasteaeda, samasse korterisse, samasse voodisse. Pühapäeval saan minna emaga sugulase sünnipäevale. Sugulasel on poeg, kellest mulle meeldib mõelda kui oma vennast. Ta ei ole minu vend, ta on peaaegu minu vend, ja tavalistel rahulikel päevadel leian sest mõttest sisemist kindlust. Kui mu peaaegu-vend mulle külla tuleb, lööb ta mu nukunurga jalaga segamini, aga ma armastan teda sellegipoolest. Poisid teevadki nii, neile meeldib asju lõhkuda ja keerulisi konstruktoreid kokku panna, mõtlen. Ma ei tahaks ju, et mu vend oleks tüdruk. Vastupidi, ma olen uhke, et ta on poiss. Ja nukunurga saab alati korda teha. Ongi hea, siis saab nukutoa ümber sättida, muidu võib nukkudel pikapeale igavaks minna.

Salamisi loodan, et järgmine valvamine on kaugel, väga kaugel. Ehk seda ei tulegi. Ehk saan ma jäädagi oma nukutuba ümber sättima, väikesi puidust toole, laudu ja voodeid ühte või teise kohta seadma, pisikesi vaipu siluma.

Mõne nädala pärast seisan kardinate vahel, läbi õhukese kardina hoovab külma õhku, tuul on põhja poolt. Mu selja taga tiksub vana äratuskell, tiksumine on kõrvulukustav. Maja ees peatub Volga, sellest tuleb välja keegi mees. Ta läheb kõrvaltrepikotta, trambib trepil lumiseid jalgu.

Ma libistan end kardinate vahelt välja, lähen oma tuppa, poen voodisse, tõmban teki silmini. Kui ma nüüd suudan siin püsida, tuleb ema koju! Kohe-kohe kuulen ma trepil tema samme, võti krigiseb lukuaugus, uks klõpsatab tema selja taga kinni, riidepuu kõlksatab vastu toru, ema seisab toauksel, läheb vannituppa, vesi pahiseb, unekosk.

Ma tahan voodist välja hüpata ja teise tuppa tormata, õhukese ja paksu kardina vahele pugeda, alla tänavale vaadata, lumisel kõnniteel tuttavat kogu näha, silmi pingutada, veenduda, et see on ema, välja hingata. Hingata.

Ma kuulatan. Trepikojast ei kosta midagi, võti ei krigise. Tuba on pime. Ma olen üksi. Põrkan voodist välja, nagu oleks minu all vedru.

Seisan paksu ja õhukese kardina vahel, vaatan alla tänavale. Mu kael on õieli suure tee poole, varbad külmetavad. See on nagu palve, loits – püsida siin, mitte põgeneda voodisse. Kui ma valvan, on mingigi võimalus. Et ema tuleb. Et ta on elus. Valvamine on minu osa, minu töö. Miski, mis käib mina-olemisega kaasas.

Hommikul on mul sisimas natuke häbi, kuigi ma tean, et minu valvamistest ei tea keegi peale mu enese. Aga see on kerge häbi, selline õhkõrn. Lahtub päevastes askeldustes kiiresti. Ema ju tuli! Hilja küll, aga tuli. Ta ei olnud surnud. Päeval ei annagi väsimus nii väga tunda, kuigi unetunde jäi loitsides väheks. Kui ma bussi peale jooksen, tunnen, et käed ja jalad on natuke vedelad, nagu pikad makaronid, aga sellest ei ole midagi. Mul on ema.

Ema.

Igaühel peab olema ema. Tegelikult oleks hea ka isa. Tema oleks tagavaraks. Kui ema sureb ära, jääb isa alles. See on lihtne. Sellest saab aru igaüks, isegi Jumal taevas. Ema ja isa ei tohi korraga surra.

Lumi

Detsember, öö. Keeran külge, linad on soojad, suletekk kerge. Vajun unne, hetke pärast võpatan ärkvele. Õhtul uurisin ilmateadet nagu viimastel kuudel ikka: miinus kakskümmend Lõuna-Eestis, miinus viisteist põhjas. Talv on tänavu varane, lumi tuli novembris ja jäi. Aga ehk see ongi hea? Kui magad metsas.

Esimesed hilissügisesed õhtud olid hullemad – käisin sooja duši all, pugesin põhku ja kujutlus käivitus. Kus ta täna öösel magab? Kas kasarmus, oma koikul? Või on välilaagri aeg ja paar lühikest unetundi mööduvad kraavipervele või puu alla kaevatud lohus? Soojakraade oli öösiti sageli vaid paar, sadas lörtsi… Minu voodi oli soe ja kuiv, olin just puhtad linad pannud.

Jää magama, sa ei saa midagi teha. Hommikul saadad sõnumi.

2020. aasta lõpp. Ei mingit sõda siinmail, vaikne koroona vaid. Vanakesed haiglavoodites, noored Zoomis, helerohelised maskid toidupoe riiulite vahel, kontserdisaalis, muuseumis. Hommikul jalutan läbi vanalinna – vaikus. Nagu dekoraatorite ehitatud papist linn enne võttepäeva algust, mõtlen.

Ei mingit sõda – seega ka sõjaväge mitte. Ainult kaitsevägi, poegade meesteks kasvamise rituaal. Mäng, millele ei järgne muud kui vabadus. Teha, mis tahad, realiseerida oma unistused.

„Ma lähen Võrru,” ütles ta, ja ma tundsin uhkust. Minu poeg tegi otsuse – mitte kõrvale hoida, mitte venitada, slikerdada, täita oma kohustus kodumaa ees. Minu poeg läheb kaitseväkke. Minu poeg kaitseb meid, mis iganes meid ees ootab. Ta on üheksateist. Millal siis veel?

Kes siis veel, kui mitte mina, tema ema?

Ma olen valmis: välja astuma oma emakostüümist, laskma emarüül põrandale libiseda, sulgima, vahetama nahka, südant. Kaitsma koos pojaga kodumaad no matter what. Sünnitasin, sündisin, nüüd tuleb ümber sündida. Emast kodanikuks.

Tasapisi harjun: mu vanim poeg on kaitseväes. Nooremad on veel väiksed, magavad oma voodikestes ja lõhnavad magusalt uneliiva järele. Aigu om.

SBK päeval postitan Facebooki pildi neljast poisist, klassivennast, allkirjaga „Kondid peal”. Kevadtormi ajal hoian salamisi hinge kinni – tean, et tormile minnakse vastu „teravaga”. Kuiva trenni ja õhupüsside aeg on läbi.

Tormi viimasel õhtul kõlab telefonis levist väljas olemise teade. Helistan poja sõbrale. Noormehe rahulikku häält kuuldes hingan üle pika aja kergelt. Sõber annab telefoni üle ja ma kuulen oma lapse häält. Poisid on veoautokastis, teel Võru poole. Koos, terved ja rõõmsad. Lehekuu päike paistab nende viimaks kuivanud sõduriülikondadele, tsiviil on siinsamas, kiviga visata. Nädalapäevad kasarmu korrastamist, relvade puhastamist ja minek! Nädal, ainult nädal.

Me istume aias, grill-liha rasvast läikivate taldrikute taga. Liha on söödud, rabarberi­kook lahti lõigatud. Ta räägib Tormist: öösiti liiguti läbi metsa, kilomeetreid. Ööund päevade kaupa napid paar tundi, „teravaga” laetud relvad laske­valmis, kahe ajateenija kohta üks tegevväelane. Valvamas, silma peal hoidmas. Väike vääratus ajus, magamatusest, kurnatusest, rohkem pole vaja. Sõjamäng rahuajal.

Nüüd on see läbi, ta on kodus. Läbi on ka toomingate õitsemine, sirelite aeg. Kõik muu on ees. Mu poeg on tagasi, mehisem, teadlikum. Vaatan üle laua tema rinnal ristatud käsivarsi, põsesarnu, tõsiseid silmi. Mu poeg tegi, mis vaja. Nüüd on ta vaba.

Vabandust, mitte vaba. Mitte päriselt – ta on reservis. Mu poeg on reserv­väelane. Olgem täpsed.

Juuni 2021. Sõjani on veel aega. Kaheksa kuud. Ei rohkem ega vähem kui kaheksa.

Kaheksa kuu pärast saab õnnelikult läbitud initsiatsiooniriitusest sõjaline ettevalmistus, abstraktsest mõttest tegevusplaan. Poisid arutavad: mida sa teed, kui sõda algab? Lähed rindele? 21-aastase auastmeta jalaväelasena? Paned sõduri­saapad jalga, viskad relva selga ja astud koos klassivendadega üle lageda tühermaa vaenlasele vastu, sest küberkaitsesse ei ole sul teatriüliõpilasena asja? On XXI sajand, aga sul ei ole sõjas anda muud kui su liha ja veri. Kas annad need ära, tuleviku kodumaale, kaasmaalastele, kes pole veel eostatud, või lööd põnnama, ostad viimasel hetkel pileti üle ookeani ja üürid mõnes Rio de Janeiro äärelinnamajas katusekambri?

Mida sa teed, kallis klassivend, kui sõda algab? Vali: igavene põgenemine südame­tunnistuse eest või surm. Vähemalt on sinu valikud lihtsad ja neid on kaks. Midagi keerulist ei tohiks siin olla.

Ühel pilvisel pärastlõunal ütleb mu kolleeg: ma saadan oma poja Prantsusmaale ja lähen ise rindele. Mina olen elanud, tema mitte. Kui saaks, läheks koos temaga. Me seoksime koos haavu, õpiksime süstima, lihtsamaid lõikusi tegema, harjuksime surmaga, kui vaja, sureksime, sureksime sada surma. Kaks ema.

Lumine öö. Aasta lõpuni on kümme päeva, veel on aega. Olla kaitseväes, pidada järjekordne välilaagri öö kenasti vastu, süüa varahommikuses pimeduses priimusel keedetud sõdurisuppi, saada eduelamus, olla elus. Veel on aega mehistuda, teha läbi riitus, kasvatada enesele uus nahk ja uus süda.

Veel on aega.

Õhtul saan vastuse: tsau, magasin kaks tundi hanges, olin end telkmantlist välja keeranud, külma ei tundnud üldse, kuigi padja asemel oli lumehang.

Lumi on soe, seda teavad suurepäraselt karud, kes puujuure kohale kogunenud hange all talve veedavad.

Kaitsku sind soe lumi, mu kallis poeg. Sadagu ta sinu peale, kasarmu peale, Eesti­maa peale. Varjaku ta oma helendava tekiga meie haprus, meie hirm, meie tulevane valu. Saja, lumi, saja! Mu värisevale südamele, mu maale, mu lastele. Tõsta oma pale nende üle ja anna neile oma rahu.

Viimane ring

Tühi on siin, üsna tühi. Ei ole enam kedagi. Keegi ei käi siin. Värav ei liigu. See on väike koht. Miks nad peaksid siia tulema. Mida oleks minul neile huvitavat öelda. Mul ei ole midagi öelda. Aeg ei ole enam minu oma. Vaikne on. Seda ­vaikust ma kuulen. Istun omal kohal akna all ja kuulan. Päevad on hirmus pikad, kõik ühtemoodi. Muud ei ole teha kui oodata. Õhtut, ja siis ööd. Pimedat. Et uni tuleks. Vahel ta ei tule kuidagi. Aga kui tuleb, siis on öö hea, lühem kui päev, kergem. Silmad on kinni, ei pea vaatama, midagi taga otsima. Öösel sa ei tea, kus sa oled, kuigi oled omas voodis. Ei tea, kui kaua veel. Öösel ei tule siia kedagi, kui juba päeval ei tule. Hea, et ei tule. Mul ei ole neile midagi pakkuda. Vaikne on, isegi asju ei ole. Või ma ei pane neid tähele. Tool on, ja laud, voodi, öökapp. Need veel on.

Selle koha peal video katkeb. Intervjuu vanainimesega, harukordne nähtus meediamaastikul. Vanainimene vaatas kaamerasse ja ütles, mis tal öelda oli. Me saime pildi kätte – mis tunne on olla vana. Õhk on hõre, kui oled vana, ja mitte ainult sinu toas, sinu trepikojas, sinu hoovis, tänavas. Kõik on hõre. Kui operaator kaamera kinni pani, ütles vanainimene intervjueerijale, et lapsed on nüüd ka üle kuuekümne, ei armasta enam ringi liikuda, võõras kohas ööbida, vanasti tulid ikka pühade aegu külla, jäid ööseks, magasid sellel lamavoil, see käib mul lahti, viimati poeg ütles, et lapselastel on palju tööd, mõned on lausa välismaal, nii kaugelt kõik see aeg Eestis käia oleks lollus, mis sa niisama asja ees, teist taga laristad.

Kõik arusaadav, nii vanainimesele kui intervjueerijale. Ilm on suur ja lai. Globaalne küla küll, aga ole mees ja tee ring peale. Ega ikka ei tee, kui sa just päris rikkur ei ole. Peaasi, et noortel on kõik hästi. Vanad saavad hakkama.

Telefon kuulab mu mõtteid pealt ja Spotify sedastab: vanadel on kahe peale üksainus süda. Vanad ei unista, laulab Brel, nende raamatud on riiulitel tukkuma jäänud, nende klaverikaasi ei ava enam keegi. Vanade liigutused on kortsulised, nende maailm on liiga väike: voodi juurest akna juurde, voodi juurest tugitooli juurde ja siis, lõpuks, ühel päeval, voodi juurest voodi juurde. Vanad ei sure, nad uinuvad, laulab Brel, ja magavad liiga kaua. Nad hoiavad teineteisel käest, et mitte teineteist kaotada – aga kaotavad sellegipoolest. Teine jääb, parem või halvem neist kahest, õrnem või rangem, sel pole tähtsust, jääja satub põrgusse nii ehk nii, selle vastu ei saa. Vahel jääb ta teile silma, laulab Brel: vaadake, seal ta kõnnib, üksi ses vihmas ja kurbuses, seal ta astub läbi oleviku, huulil vabandussõnad: andestust, olen jäänud liiga kauaks, juba ammu peaksin olema kaugemal, palju kaugemal.

Jah, tõele au andes oled jäänud veidi liiga kauaks. Näed ju isegi, kõik on läinud: su ümber on tühjus. Sa ei ole paljastuhnur ega surematu meduus! Kui oleksid, ei räsiks sind elu, ei näriks vähk, sinu nahk ei muutuks õhukeseks ja paberjaks, silmad ei tuhmuks, vastupidi, hobuseannuse proteiini NRG-1 abil jääksid sa igavesti nooreks, tõmbaksid oma kombitsad sisse, võtaksid klimbi kuju, laskuksid ookeanipõhja ja saaksid kolme päevaga uuesti polüübiks. Surma asemel võiksid alata otsast: homöostaas, organiseeritud rakukooslus, metabolism, kasv, kohanemine, stiimulitele reageerimine, paljunemine. Süsiniku molekulide ahelad moodustaksid sinus üha uusi kolloidse vesilahuse tilgakesi ja ümbritseksid end ikka ja jälle lipiididest ning valkudest kestadega.

Aga sa ei ole Heterocephalus glaber ega ka Turritopsis dohrnii. Sa oled inimene. Sul ei ole piisavas koguses NRG-1, sa ei suuda stressiolukorras võtta klimbi kuju. Nii on see ette nähtud. Kõrgemalt poolt. Vaata ennast: sa ei unista enam, ei ava enam oma neetud klaverikaant, ehkki omal ajal mängisid sa iga päev. Püha­päevane mull ei pane sind enam itsitama, sa oled vait, tukud oma tooli­kesel… Kas pole Brelil õigus? Voodi juurest voodi juurde kõnnid sa, ja siis tagasi: voodi juurest voodi juurde. Sul on käsil viimane ring, väiksem kui su tuba, pisem kui su voodi, sina ise.

Ma istun akna all, vaatan välja. See on mul selline ajaviide. Aialipil kükitas pruun linnuke, siis lendas minema. Kõik jäi vaikseks. Vana aroonia oksad seisavad ka paigal nagu pildi peal. Ilmsesti on tuuletu päev.

Pea tundub tühi. Elu jooksul lugesin palju, aga see kõik on läinud. Kui loetud raamatud oleksid mul meeles (huvitusin teatud eluperioodil muu hulgas filosoofiast), tsiteeriksin mõttes Lucretiust ja tunneksin, et tema mõte on mulle mu üksinduses toeks: „Surmajärgne mitteolemasolu ei ole halb, sest muidu peaksime halvaks pidama ka sünnieelset mitteolemasolu.” Seejärel meenutaksin Epikurost: „Kui meie oleme, siis surm pole veel tulnud, kui surm on tulnud, siis ei ole enam meid.” Ma mäletaksin keskeas loetud populaarteaduslikku teost „Being mortal”. Selle mustad kaaned ja kuldne kiri seisaksid mu silme ees ja ma unistaksin akna all istudes salamisi sest ilusast Vanade Viimsest Kodust, mis asub lasteaiaga ühe katuse all, mille elanikud kasvatavad avaras talveaias lugematuid rohetaimi ja mille üldkasutatavatesse ruumidesse on ligipääs kolmel kuldsel retriiveril ja kahel rõõmsal labradoril. Milline kodu see oleks, kuigi siin maa peal viimne!

Ma ei mäleta enam oma laste nägusid. Nad ei ole siin mitu aastat käinud. Kas ma siiski mäletaksin, kui nad oleks jõuluks tulnud. Reinul on puus läbi, viimati oli selline jutt. Liikumine on vaevaline, tahavad ära vahetada, nüüdsel ajal seda tehakse. Tiiu võiks ju tulla. Võtta ennast kätte. Istuks natuke koos, tuletaks meelde, kuidas kõik oli, siis, toona. Tema kindlasti mäletab veel kõiksugu asju, neid hilisemaid, temaaegseid. Kuigi eks tema on ka juba seitsekümmend täis. Jaanipäeva ajal oli juubel. Minust enam minejat muidugi ei olnud.

Ma enam akna all ei istu, enamasti. Tugitool on etem, lähemal. Päris voodisse ei tohi jääda, siis oled täitsa läbi. Ikka panen hommikul riidesse, sunnin ennast takka, pesen silmnäo, teen putru. Viimati kustus põrandalamp äkitselt ära, eks ilmselt pirn. Varupirnidest ei tea, kui mõni veel on, siis eeskojakapis. Kes sinna kõrgele ronib.

Istusin jupp aega pimedas, mõtlesin, et tuletan meelde, kuidas oli, kui lapsed olid väiksed. See oli veel sügav Vene aeg. Eks mul raske oli, Arvot ju siis enam ei olnud. Pidi raske olema. Aga ei mäleta. Kuidas ma lapsed riidesse sain, tol ajal ei olnud ju midagi saada. Mis riided neil üldse olid. Ju olid korralikud. Kuidagi ma ikka sain.

Istusin seal pimedas, panin silmad kinni, et siis tuleb paremini meelde. Katsusin laste nägusid enda ette manada. Ei osanud kuidagi, ei jaksanud.

Ma enamasti jään voodisse. Väljakäigus ikka käin. Kui seda ka enam ei tee, siis on läbi, lõpp. Õnneks on ööpott olemas, öösel ma kuhugi kobistama ei hakka. Sotsiaaltöötaja toob sooja toidu hooldekodust. Ega see suurem asi ole, aga elus hoiab. Naaber tõi eile kirja. Rein kirjutas, et käis operatsioonil, vahetasid tal puusa välja. Tiiu ei ole kirjutanud. Eks tal on tegemist. Ta võib ka juba olla vanaks jäänud, ega sellest ei pääse keegi. Ilusad valged juuksed olid tal, kui ta laps oli, seda ma tean. Ja sinised silmad. Naginina, selline ots ülespoole. See talle hiljem ei meeldinud üldse, siis, kui ta juba neiu oli. Eks ma ju tean kõik ära: linakarva lakk ja silmad ja ülespidi nina. Aga lapse näopilt ei tule ette. Nii et kohe näeks last just nagu omaenda silmade ees: see on Tiiu, minu oma tütar. Katsun küll, aga ei näe. Eks nõnda on ette nähtud, pea ei ole enam see.

Keerasin ennast nüüd teise külje peale. Päris suur tegemine oli, aga tehtud ta sai. Nüüd on hea olla, puhanud külje peal. Teine hakkas juba hellaks jääma. Ei tea, kas on ka midagi puusaga või.

Und veel ei ole, aga panin juba silmad kinni. Nüüd lihtsalt pikutan, kusagilt ei valuta. Nii võib ära unustada, et oled ikka siinpool veel, tükkis oma kerega.

Silmalaugude taga on kuidagi hele. Üks noor naine on seal, nagu vaataks mulle otsa. Tiiu see ei ole. Tema moodi on küll, aga tema ei ole. Kes ta on, ei tea.

Ei jaksa enam külge keerata. Peaks küll katsuma. Nad räägivad ikka lamatistest, hirmutavad. Ma silmad hoian kinni, enamasti, muidu väsivad ära, hakkavad vett jooksma. Hele vari liigub ühtepuhku silmalaugude tagant mööda, nagu päike. Ja see naisterahvas, noor ja selline. Ma ei teagi, milline.

Nagu pilv läheks natukeseks päikse eest ära, nii hele on. Ja just selsamal hetkel sa kummardadki mu kohale. Vaatad üsna lähedalt otsa, paned käe mu põse vastu. Noor on su käsi, õige noor. Just nagu su silmad, ja suu, hääl. Kuidas sina nii noor oled, kui mina olen vana?

Ma püüan ikka midagi mõelda, meelde tuletada. Ei mäleta enam midagi. Just nagu tühi oleks, pea ja kõik. Just nagu ei olekski midagi olnud. Peale selle varju, heleda varju. Ema.

Igavene suvi

Toomehelbed ei jätnud jumalaga, aga sirelid puhkesid sellegipoolest õide. Pisikestest nupukestest said mahlaselt lehkavad õied, mis jäid. Tulid jasmiinid ja matsid oma lõhnapilvede alla kogu maa, pikad suvealguse päevad ja valged unevaesed ööd, pargiteed, taluõued. Jasmiinid ei närtsinud, vastupidi, nende ja kõikvõimalike teiste taimede õisi tuli üha juurde. Teeservadesse ilmusid angervaksad, nende kobrutavat kreemjat vahtu silmitsedes hakkas mu peas kumisema vana luuletus: ja lõhnab angervaks ja tulilill ja ohakas, ja seda suve ei tule enam, ei tule enam seda suve. See suvi tuli ometi, tuli ikka ja jälle: põdrakanepi helelilladest kobaratest ei saanud halle vatitopse, naistepuna kuld ei kuivanud roosteseks tolmuks, moonide õielehed ei pudenenud maha, juhuslik möödakäija ei tampinud neid oma taldade all kõdusesse mulda. Moonipunane jäi, säras hommikupäikeses, kumendas õhtutes.

See oli igavene suvi.

Ka kõik muud asjad olid igavesed. Üks meist ei surnud enne teist, ei saanud teada, mis tunne on elada ilma teiseta. Nii, et teine ei tule enam kunagi, ei pane pliidi ääres oma kätt su seljale ega küsi, kas sa viisid bioloogilised jäätmed välja, kas ostsid mune. Ei puuduta hilisel hommikul sõrmeseljaga õrnalt su põske, ei ärata sind. Ei lähe teise tuppa, ei tule esimesena leppima.

Ei tulnud hetke, kus ma mõistan: sa ei ole enam surija, ei ole enam elav hing seina taga, vaid mälestus. Sa ei puudutanud mind viimast korda sel pärastlõunal, kui mu nahk oli juba külm ja kergest sõrmevajutusest piisas, et mu põsele jääks lohk.

Seda maailma, mida olid oodanud, kartnud, kus pidid ühel päeval teada saama, mis tunne on elada ilma teiseta, ei olnud enam. Oli üks teine. See, kus ilm ei läinudki jahedamaks, merevesi külmemaks ja suvelõpu rohke kaste asemel kõndisime terve päeva soojas kuivas rohus, metsas nuusutasime krõbisevate männiokaste lõhna ja kuulasime, kuidas sulav vaik mööda tüvesid alla niriseb. Päevad ei lühenenud, lehed ei lasknud end okste küljest lahti ja meie ei mõelnud sundventilatsiooniga büroohoonetest, koolidest, astreid higistesse pihkudesse suruvatest lastest, hoovis üürgavatest lehepuhuritest ega haudu katvast kõdust, pimedusest, mis juba pärastlõunal tagahoovid enese alla matab, krõbisevast jääst hommiku hallis kumas, lumetu veebruari tolmust.

Me ei mõelnud millestki taolisest.

Ja pole ka ime.

Sest viimaseid kordi ei tulnud, mitte ühtki neist. Selle asemel tuli suvi, see suvi. Toomehelbed muudkui olid, hüvasti jätmata, häbenemata, heinamaaservas ja kraavipervel, sirelid muudkui matsid hinge, põdrakanepid, tulililled, ohakad, angervaksad ja karukellad muudkui õõtsusid oma varte otsas, lasksid päikesel end soojendada ega kavatsenudki kuivada, põrmuks pudeneda, taanduda, öelda mis nüüd mina, mis nüüd meie, las tulla sügis oma surma ja kõduga, igal asjal on ots, vastupidi, muidugi meie!, näisid nad ütlevat, möödakäijatele järele hüüdvat, kõrgelt künkalt täiest kõrist kogu ilmale karjuvat. Muidugi meie!

See ei olnud mingi anomaalia või ulme – see oli igavene suvi. Enam veel: see on igavene suvi.

Kuidas olekski võimalik igavesest rääkida minevikus?

Igavese suve sekundid ei möödu, ühele igavese suve sekundile ei järgne teist igavese suve sekundit, see on ju mõistetav igaühele, kes veidi mõelda viitsib, kas pole. Igavese suve sekund on. Paisub nagu õhupall, annab lõputult järele ega lähe kunagi pauguga lõhki.

Sa istud mu ees liival, jääd istuma. Su juuksed on sassis, su selja taga põleb taevas. Kuldsed triibud silmapiiri kohal on nagu helgiheitjad – liiv su ümber sädeleb. Ma seisan su ees, liivaterad varvaste vahel. Sa vaatad mu poole üles. Su pilk ei kustu, sest suvi, milles see sündis, on igavene. Ollallaa! hüüame meie, koorime end igaviku kaldal paljaks ja jookseme kiljudes sisse. Me hüppame igaviku lainetes, igavik paitab meid, jahutab meid, voolib meid, uhab meilt kogu meie ajalikkuse, asjalikkuse.

Igavik laseb meil olla. Minul seista sinu ees, sinul vaadata mulle silma, püsti tõusta, võtta mu käsi, hoida seda oma peos. Igavik ei kaota lootust, ei anna alla, ei aja meid minema, endast välja. Ei ütle: joo nüüd veel see üks õlu rahulikult lõpuni, siis. Siis teeme selle aruande ära, et ta oleks tehtud, et sellega saaks ühele poole. Joo rahulikult, alles siis. Kiiret ei ole! Hinga-hinga, keegi ei keela sul hingata! Alles siis, kui klaas tühi, hakkame liiste panema. Sest ega ilma ju ka ei saa, või mis. Ilma on põrand justkui poolik. Aastaaruande tähtaeg on homme, nii et istu rahulikult. Selle õlle jõuad vabalt ära juua, kiirustama ei pea. Alles siis, kui on otsas. Noh, ongi joodud. Väike tilk ongi veel põhjas, aga kes seda märkab. Ega siin venitada ei ole enam midagi, prokrastineerimise aeg on läbi! Õlu kah otsas. Nii et.

Kui me vaid oleksime osanud rohkem igavikus elada! mõtleksime surma palge ees, kui igavest suve ei oleks. Aga ta on.

Õhk on mahe, paitab me põski, väreleb me käekarvadel, annab teada: homme tuleb ilus päev. Taas. Me ei karda enam. Meie kõhud on vabad, meil ei ole enam külm. Meie koerad ei sure. Meie ise ei sure, üleüldse, ja kindlasti mitte enne teist. Iial ei saa me teada, mis tunne on elada ilma teiseta. Ilma emata, isata, lasteta, parima sõbrata. Mis tunne on kaotada. Tema. Ja siis tema. Ja lõpuks tema.

Me istume liival, vee ja taeva piiril helendab kuldne triip. Veel natuke aega kestab igavene suvi.