13. VII 1944—18. XI 2014

Liiga vara on lahkunud üks Skandinaavia kirjanduse tõlkijaid, kes on eesti keelde toonud väärtkirjandust nii rootsi, taani kui ka norra keelest.

Enno Turmen lõpetas Vasalemma Keskkooli 1962 ja astus Tartu ülikooli inglise filoloogiat õppima. 1964—1967 tuli vahele sõjavägi. Ülikoolidiplomi sai ta 1969. aastal ja töötas 1977. aastani toimetajana kirjastuses „Perioodika”, seejärel Eesti Raadio rootsikeelsetes saadetes (aastal 1990 välislähetuses Rootsi Riigiraadios).

Eesti taasiseseisvumise järel asus Enno Turmen tööle Eesti Välisministeeriumi poliitikaosakonda, kus suurepärane keelteoskus lubas tal tõlkida arvukalt kõnesid ja muid tekste rootsi ning inglise keelde. Aastail 1997—2000 oli ta Eesti Vabariigi esindaja Norras — ajutine asjur Oslos.

Enno Turmen kuulus rootsi-eesti sõnaraamatu koostajate hulka (esimene trükk 1979) ning osales ka Rootsis Raimo Raagi juhendamisel valminud eesti-rootsi sõnaraamatu koostamisel. Esimesteks ilmunud ilukirjanduslikeks tõlgeteks olid Erling Kristenseni ja Knud Sönderby novellid antoloogias „Taani novell” (1978). Nüüdseks ulatub tema tõlgitud raamatute arv veerandsajani. Rootsi keelest: P. C. Jersildi „Laste saar” (1983),  Sven Delblanci „Samueli raamat” (1985), Per Olof Sundmani „Insener Andrée õhuretk” (2005), Jan Arnaldi „Intimus” (2011), Arne Dahli „Koos mäeharjale mingem” (2012) ja „Europa blues” (2013); kaalukaid ülevaateteoseid: Bengt Liljegreni suur Karl XII biograafia (2005) ja Kjell Espmarki „Nobeli kirjandusauhind” (2005), samuti raamatuid Rootsi poliitika ajaloost: Dag Sebastian Ahlanderi  „Mäng Baltikumi pärast” (koos Ülev Aaloega, 1993); Wilhelm M. Carlgreni „Rootsi ja Baltikum: maailmasõdade vahelisest ajast sõjajärgsete aastateni” (1995); Henrik Liljegreni „Rootslase ja diplomaadina Tallinnast Türki” (2007) ning Lars Peter Fredéni „Tagasitulekud. Rootsi julgeolekupoliitika ja Balti riikide iseseisvuse uus algus” (2009).

Norra keelest: Knut Hamsun, „Sügistähe all. Rändur mängib sordiiniga” (2002), Roy Jacobsen, „Imelaps” (2010), Fredrik Skagen, „Head ööd, mu arm” (2010), Karin Fossum, „Ma näen pimedas” (2012).

Taani keelest: Ida Jesseni „Üks mees tuli linna” (2011) ja „ABC” (2013) ning Jakob Vedelsby „Inimese seadus” (2014).

Lahkunud on väga andekas ja töökas ning tagasihoidlik inimene, kes ei kuulunud kunagi ühtegi erakonda ega loomeliitu ja tegi oma tööd tähelepandamatult. Tema elutöö räägib tema eest. Tema lahkumine on suur kaotus kõigile, kes teda tundsid — kaastöötajatele, koostööpartneritele, sõpradele.

Kirjastus „Eesti Raamat”

Kirjastus „NyNorden”

Sihtasutus Kultuurileht


Kommentaarid

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Valentin Kuik 27. I 1943 – 29. X 2025

Režissöör ja kirjanik Valentin Kuik vältis meediat, hoidis end üldse eemal maailma kärast. Filmiinimese jaoks on see parasjagu erandlik käitumine, kirjaniku puhul ei üllata. Kuid õnneks on ta mõnel juhul…

Kes kardab Jane Austenit?

Jane Austen on kirjandusklassik, kes ei näi kedagi hirmutavat. Tema teoseid loetakse ja uuritakse raugematu huviga, pidevalt lisandub ekraniseeringuid. Kindel on ka Austeni staatus kirjandusklassikuna. 1995. aastal palju laineid löönud raamatus…

Ungaris avati mälestustahvel eesti luuletajale ja vabadusvõitlejale Enn Uibole

Teise maailmasõja järgset eesti kirjandust on tavaks jagada kaheks: kodueesti ja väliseesti kirjanduseks. Ometi eksisteeris ka kolmas, kaua aega tähelepanuta jäänud haru – laagriluule. Selle alla kuulub looming, mis sündis…
Looming