Spontaanne tants või juhuslik ekslemine?

Mikael Raihhelgauz

Rein Raud: „Päikesekiri”.

Salv, 2021. 404 lk.

 

Venemaa, Jaapan, spioonimängud, öine tulevahetus, yakuza. Rein Raua romaani „Päikesekiri” esmasel lehitsemisel jääb mulje, et hoiad käes midagi Boriss Akunini belletristikast. Tegelasliinid jooksevad ootamatult kokku, siis jälle lahku. Ajaliselt ja geograafiliselt segamini aetud lühikesed peatükid lõppevad kombekohaselt kõige huvitavamal momendil, sundides pausi pidamata lehekülgi pöö­rama. Tõsisema lugemise käigus tuleb aga üsna pea välja, et sarnasused jäävad väliseks. Kui Akunini kriminaalromaanid algavad selge probleemipüstitusega, millele meisterdetektiiv Erast Fandorin raamatu lõpuks, vahepeal küll korduvalt eksiteele sattudes, lahenduse leiab, siis Raua „Päikesekiri” koosneb mitmest eraldiseisvast narratiivist, mis küll puutuvad täiesti ootamatutes punktides kokku, aga ometi ei põimu. Tema romaanis puudub läbiv eesmärk, mis valitseks kõige toimuva üle. Seiklused, mis tege­laste elus aset leiavad, ei vii lõpuks ühegi kuriteo, konflikti või mõistatuse lahendu­seni. Sündmustik on Raual pigem rütmi loov taustasumin, mis aitab tegelastel leida elus oma kohta.

Raua ja Akunini suurim ühisjoon on õigupoolest viis, kuidas nad oma teostes ajalugu rakendavad. Ajaline distants on mõlemale loominguline vahend, et osu­tada ühiskondlikele valukohtadele, vastavalt praeguses Eestis ja Venemaal. Aku­nini hiline Vene impeerium meenutab viktoriaanliku Inglismaa jõukamaid piirkondi. Fandorini saagas kujutab ta riiki, milles tärkavad demokraatlikud ins­titutsioonid ja kogub hoogu läbipaistvalt toimiv tööstuskapitalism. Vaade Roma­novite loojangule on nostalgiline, aga mitte ka üdini romantiseeriv. Olles häälekas Putini režiimi vastane, edastab Akunin ka oma loomingus ustavalt Alek­sei Navalnõi maksiimi: unistuste Venemaa on võimalik, kuid selleni jõudmist takistavad kõikjal pesitsevad korruptan­did. Nii on ka Raua ajas tagasi vaatavad romaanid olnud päevakajalisemad kui teosed, mille tegevus toimub meie kaasajal. 2013. aastal avaldatud ja peamiselt 2003.–2006. aastat käsitlev „Rekonstruktsioon” keskendub eestlaste jaoks pöördumatult 1990-ndate algusesse jäänud teemadele, nagu taas­iseseisvumisjärgne religioonibuum või „vaeste idaeurooplaste” kogemus rikkas läänes. See-eest kombib nõukogude ajast kõnelev „Täiusliku lause surm” rahvustunde piire ja tegeleb jälgimisühiskonna problemaatikaga, mis on Facebooki ja Google’i totaalse andme­kogumise maailmas taas aktuaalseks muutunud.

„Päikesekiri” on oma ajaloolisusega samuti päevakajaline. Kui üksikud sisse­juhatavad või tegelaste mälestustega seo­tud episoodid välja arvata, toimub romaani tegevus aastatel 1919–1926 Vene kodusõja virvarris ja Jaapani Taishō perioodil, traditsioonilise kohaliku kul­tuuri ja kiiresti leviva lääneliku mõtte­laadi pingeväljas. Raamatu kaks tähtsa­mat tegelast kulgevad mööda maailma tein­e­teisele vastupidises suunas: eesti rammu­naine Lily Ojamaa sõidab Jaapanisse ja hakkab seal sumomaadlejaks, kõrgemast soost Tōkyō ülikooli vilistlane Tsuneo Nitta jõuab aga salapärase keeleteadlase Jakob Linzbachi otsinguil Tallinna. Ehkki sündmustikul puudub kulminatsioon (nar­ratiivil puudubki nii­sugune kõikehõlmav arengusuund), kumab teosest läbi omamoodi loogiline dünaamika, mida võimendab osavalt valitud miljöö. Nõnda toimuvadki kõige pinevamad seiklused just kodusõja või kominterni maailma­revolutsiooni sepitsuste taustal. Paigal­olek ja rähklemise lõpp saabuvad parajasti hingetõmbeperioodil, mil detsembri­mäss on maha surutud ja Tōkyō-Yoko­hama maavärin üle elatud, must neljapäev aga pole veel saabunud. 

Totaalsetest ideoloogiatest ja kul­tuu­ri­listest kokkupõrgetest räsitud inimesed esitavad (paraja künismiga) küsimusi, mis kõlavad ka kaasaegsetes Twitteri lõimedes: mis jõud viib ühiskonda edasi? Millesse uskuda, kui suured ideoloogiad (marksism, reaktsionäärlus, imperia­list­lik progressiusk) näivad üksnes inimelu väärtust vähendavat? Kas pääsetee peitub globalismis, suletud rahvusluses, teh­nika arengus või hoopiski üleilmse rahu projektis? Taustal on muudki probleemid, nagu võõramaalase kogemus, vajadus ja soov ühist keelt leida. Tsuneo Nitta kannab endaga kaasas päikesekirja, esoteerilist shintō teksti, mis suudab avada maailma toimimise salajase mehhanismi, ulatudes „sinna, kus keel ja tegelikkus päriselt üksteisesse sulavad” (lk 229). Romaanis seletamata jäänud moel suudab päikesekirja tabada ka Linzbach, kelle elutööks on universaalkeelte väljatöötamine. Ometi erineb Tsuneo filosoofia teadlase omast üsna tugevalt. Kui Linzbachile on päikesekiri üks osa uurimistööst, mille lõppeesmärk on rahvusliku omapära ja igasuguse hõimulojaalsuse kaotamine, siis Tsuneo universalism jääb kraadi võrra mõõdukamaks. Keele, rahva ja riigi määratud maailmavaade ei ole tema jaoks lõplik tõde. Siiski on niisugune sattumusel põhinev positsioon tarvilik, et liikuda lähemale universaalsele. Jaapanlase arvates ei ravi maailma mitte eripärade kaotamine, vaid nende subjektiivsuse teadvustamine, millega kaasneb siiski missioonitundlik pärandi alalhoidmine. 

Ehkki Tsuneo lojaalsuse objekt muu­tub, jääb ta oma üldisele tõekspidamisele lõpuni kindlaks. Ka Lily, kes muidu üldise ja partikulaarse suhte üle eriti ei arutle, käitub samamoodi nagu Tsuneo. Mõlemad peategelased leiavad oma kummalise isikliku koha. Tsuneo jääb Eestisse, abiellub Lily sõbranna Mariga ja õpib erinevate kihelkondade koemust­rites päikesekirja nägema. Sumomaadleja Lily aga satub paradoksaalsel kombel Tsuneo Nitta asemele ja aitab mehe isal perekonna templi eest hoolitseda. Tasakaal saabub seeläbi, et mõlemad otsustavad suuri ootusi kõrvale heites – Tsuneo hülgab oma pojakohuse, Lily aga sumomaadleja karjääri – oma seletamatule kutsele truuks jääda, „võtta vastu .. kutse tantsule, lasta enesesse laiem rütm. Olla ise see tants – see tants, mis ühendab kõiki ja kõike ja mis on ilus just sellisena ja just sellepärast, et iga meie samm selles tantsus ei saagi kunagi olla lõpuni läbi kaalutletud .. Sest just see ongi paratamatu temas, et kohtuvad juhus ja seaduspära, tahe ja tahtmatus, range põhimõte ja puhas kulgemine, kohtuvad õige-vale ja on-näib” (lk 395).

Sedasi muutub ka mõneti arusaadavamaks romaani tegelasliinide hajutatus. Ometi ei õnnestu „Päikesekirjal” hästi läbi mõeldud filosoofilisest tagapõhjast hoolimata vältida probleemi, mille all kannatas kunagi ka näiteks Andrei Hvostovi „Lombakas Achilleus”: seegi romaan koosnes nõrgalt seotud narra­tiividest, mis olid eraldiseisvana nauditavad ja kaasahaaravad, aga koos moodustasid raskesti arusaadava kakofoonia. Raud küll mõtiskleb metafüüsilistes kõr­valepõigetes juhuslikkuse ja kokkusattumuse üle, kuid need mõtisklused ei ole õigupoolest seotud tegelaste heitluste ega sisemise arenguga. Saatusemängud ei tee tegelikult muret ühelegi neist. Lily ei näi oma Aasias ekslemist eriliselt nautivat ega püüa sellele mingit sügavamat tähendust anda. Tsuneo ei ole jällegi oma missiooni täitmise pärast ülemäära mures. Kui plaan Linzbachiga päikese­kirja saladusi arutada luhtub, osutub mees kõigest hoolimata üsna stoiliseks ja läheb lihtsalt pikemalt järele mõtlemata eluga edasi. Moment, mil tegelased „oma koha” leiavad ja teos lõppeb, näib seega arbitraarne. Lugemisel tekib paratamatult soov küsida: miks mitte mõelda välja veel sada lehekülge juhuslikke seiklusi? Miks mitte kiirendada tegelaste sihtkohta saabumist ja raamatut saja lehekülje jagu lühendada? Ei Lilyle ega Tsuneole ole paik­seks jäämine eelneva arengu loomulik kulminatsioon (selline areng lihtsalt puudub): nad saavad vastuse küsimusele, mida kumbki neist õieti ei esitagi.

Raua romaani probleem on aga süga­vam kui eespool kirjeldatud struktuuri- hajusus. Ka oma iseseisvate narratiivide sees on tegelastes näha väga vähe aren­gut. Raud asetab nad sageli äärmiselt põnevatesse olukordadesse või ebatava­liste proovikivide ette, ent sündmuste potentsiaal karakterit mõjutada jääb lõpuni kasutamata. Näiteks satub Tsuneo kodusõjast räsitud Nõukogude Venemaale saabudes punakaartlaste kätte, kes tahavad ta pikema arupida­miseta eksootilise välimuse pärast maha lasta. Jaapanlane viiakse seina äärde, ta näeb pealt süütu vanamehe hukkamist, kuid pääseb ise juhuse tahtel üle noatera. Selle asemel, et kirjeldada stseeni emotsionaalset mõju, üksnes viidatakse põgusalt vürst Mõškini arutlusele surma­mõistetu tunnete üle, kusjuures Dos­tojevski kirjeldatud traumat Tsuneo tege­likult ei saa. Mahalaskmise eelmaitse ei avalda talle otsustavat mõju, ta ei jõua elu radikaalse ümbermõtes­tamiseni, kogetu ei jää teda edasise loo käigus painama. Sama tagajärjetu on Lily salapärane ja eluohtlik kohtumine yakuza liidriga, mis paneb küll naise majast väljumisel hirmust oksendama, aga osutub nii narratiivi, filosoofilise mõtte kui ka tegelase iseloomu avamise seisukohalt täiesti tarbetuks – stseeni väljajätmisel ei muutuks midagi.

Asi ei ole selles, et Raua karakterid oleksid kuidagiviisi igavad või ühemõõt­me­lised. Keerdkäigud, millesse tema tege­­lased satuvad, annavad piisavalt võima­lusi nende ekstsentrilise kogemuse ava­miseks. Autor üritabki niisuguseid olukordi ära kasutada, aga paraku jääb suur osa katsetest poolikuks. Näiteks puudutab ta riivamisi ühiskondlikult tülikate kehade probleemi. Nimelt avas­tab Lily Jaapanisse jõudes, et selles riigis on kõik loodud väiksemate inimeste jaoks, ta ei mahu ümbritseva maailma raa­mi­desse, möödaminejad võõrista­vad teda. Kimbatus tuuakse esile, aga ei vastata küsimusele, kuidas Lily selle lahendab. Kas tal on ükskõik? Kas ta on oma „sobimatuse” kui valusa paratamatusega ära harjunud või hoopis leidnud erilise viisi enda keha armastamiseks ja väärtustamiseks? Sama vähe saab lugeja teada sellest, kuidas tuleb oma uue identiteediga toime Tsuneo vend Gen’ichi, kes teeskleb ellujäämise nimel riigireeturit ja astub sedasi kogu oma kasvatuse vastu. See paistab talle olevat sama kerge kui töökohavahetus. Ei süüvita ka sisemisse transformatsiooni, mille tulemusel saab mõneti ärahellitatud aadli­preilist Lenotškast halas­tamatu vendeta täideviija.

Vahest seisneb „Päikesekirja” suurim probleem selles, et romaan püüab lüüa liiga palju kärbseid ühe hoobiga. Rein Raud on vaieldamatu keelemeister, kelle tegelased suudavad sõnastada keerukaid ja peenelt nüansseeritud mõtteid. Raud suudab säilitada ka mõõdutunnet: oma filosoofiliste arusaamade kirjapanekul peab ta silmas, et süžee ei kaotaks oma kaasahaaravust, ega lange kunderalikku snobismi. Kui „Päikesekirja” asemel oleks ilmunud kaks eraldi teost – põhjalikum keelemetafüüsiline essee ja põnevik –, ei saaks ilmselt kummalegi neist suuremaid etteheiteid teha. Romaan on kahtlemata nauditav lugemine, aga kukub paraku oma sügavamates taotlus­tes läbi. Raud püüab kõneleda elu juhuslikkusest, saatuslikest kokkusattumustest ja maailma tabamatutest mehhanis­midest, kuid süžee ja tegelaskujud neid teemasid ei toeta. Selleks, et kujutada spontaanset tantsu, tuuakse ohvriks tervik­pilt, ent viimase korvamiseks ei leita piisavaid vahendeid: tantsu asemel meenutab keerukas sündmuste rägastik pigem juhuslikku ekslemist.

 

Kommenteeri

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga

Leia veel huvitavat lugemist

Vikerkaar
TeaterMuusikaKino
Täheke
Õpetajate leht
Sirp
Muusika
Kunstel
Akadeemia
Keel ja kirjandus
LR
Hea laps
Värske Rõhk
Müürileht

Leia veel huvitavat lugemist

Andrei Ivanov
Margaret Atwood