1

Kaet paiseist, liikmeil leepra lumi,
ma needsin elu, Püha Vaimu,
kuid surmaingli katkujumi
mul andis taeva hädast aimu.
Siis tulid sina. Mürk mu veres
leekpalavasse uttu loorus,
ja puhtana kui laine meres
mu ihu tõvest valla koorus.

2

Nii tihti, hõõgudes kui süsi,
ei leidnud vastust kirglik tarm.
Nüüd, kus ma midagi ei küsi,
tean äkki, milline on arm.
Tolm herilase hapral tiival,
klaasselge, vaevukuuldav gong –
ma laman näoli külmal liival
ja minu poole tormab rong.

3

Me tuleme jälle, me oleme üks,
kui hommik ja õhtu, kaks tahku, –
ent iial ei liida meid elu või Styx:
mis üks on, peab minema lahku.
Kui liivaks ja samblaks kord muudab mind sark,
siis kohtan sind kartlikus hirves,
saab minust ent purpurit kandev monark,
siis sinust saab sätendav kirves.

Sel aastal täitub Betti Alveri sünnist 120 aastat, tema esimese luulekogu „Tolm ja tuli” ilmumisest 90 ja märgilise teise luulekogu „Tähetund” ilmumisest 60 aastat. Alverist on muidugi kirjutatud palju ja huvitavalt, aga nagu ikka klassikutega kipub juhtuma, võib temagi kohta öelda: „su nägu on su enda varjus” („Unustet monument”, 1936), isikumüüt ja üksikute tuntud tekstide pealispind on nii tuttavad, et neist kaugemale ei meenugi vahel vaadata. Mind ennast üllatab igatahes teda päriselt lugedes sageli, kui paljust ma aru ei saa, kui paljut ma pole märganud, kui palju saladust ja nalja seal veel on, isegi pähe kulunud tekstides. Selle mõttega otsustasin valida vaatlemiseks ühe Alveri luuletuse, mis on mulle siiani kuidagi tabamatuks jäänud. Ma pole kindel, kas tegemist on tingimata hirmus hea luuletusega (või ehk peaks seda nimetama hoopis kolmeosaliseks tsükliks). Aga just oma kummalisevõitu pateetilisuses ja veidike ülepakutud „sünk-romantiliste motiivide”^[2] kuhjamises on ta ka paeluv ja painav.

Mingis mõttes paigutub ta sujuvalt üldisesse „Tolmu ja tule” poeetilisse struktuuri, mida iseloomustab huvi vastandite, äärmuste ja piiride vastu, vastandite kättesaamatu ühtsuse igatsus, paradoksilembus, sakraalne varjund, iroonia, intertekstuaalsus jne.

Teisalt jääb siin päris palju segaseks. Kes on mina, kes sina? Kas esimeses ja teises osas kõnelevad erinevad tegelased, ja kolmandas osas mõlemad koos? Struktuur söödab ette mõtte, et üks neist võiks olla Amori ja teine Psyche monoloog, aga kumb on sel juhul kumb ja mida meile sellega öelda tahetakse? Mida need Amor ja Psyche siin õieti teevad ja mis armastus see sihuke on?

Alustame siis pealkirjast. Amor/Cupido või kreekapäraselt Eros kehastab (lihalikku) armastust ja iha, Psyche nimi tähendab hinge. Amori ja Psyche lugu on aegade jooksul ümber jutustatud nii paljudel viisidel ja sellele külge poogitud nii palju tõlgendusi, et raske on aimata, millised neist võisid Alveril parajasti meeles mõlkuda. 1936. aastaks olid Amori ja Psyche katkendi Apuleiuse „Kuldsest eeslist” eesti keelde tõlkinud Johannes Aavik (1901) ja Jaan Jõgever (arvatavalt 1915), kuid kumbki tõlge ei olnud laialt kättesaadav (Aaviku oma ilmus Kuressaares käsikirjalises ajakirjas Nooreestlane, Jõgeveri oma jäigi käsikirja).^[3] Alles palju hiljem ilmusid Friedrich Puksoo tõlkekatkend Rooma kirjanduse antoloogias^[4] ja Anne Lille tõlge Apuleiuse terviktekstist.^[5] Oletan, et Alver võis olla selle looga tutvunud koolis ladina keele tunnis ja/või ka mõnes muus keeles tõlke, ümberjutustuse või töötluse kaudu.

Apuleiuse versioonis on Psyche kuningatütar, kelle ilu kadestab Venus ise. Too saadab oma poja Cupido/Amori^[6] Psychet alandama: torgaku tüdrukut noolega, et see armuks mõnda erilisse tolvanisse. Amor aga torkab kogemata hoopis iseennast ja armub Psychesse. Oraakel teatab samal ajal, et Psychele tuleb kosja hirmus lendmadu, ja käsib ta valmis seada „matuste-pulmade jaoks”. Cupido laseb Psyche oma paleesse toimetada, aga käib tema juures ainult öösiti täielikus pimeduses ja hoiatab naist, et too ei püüaks teda vaadata. Kadedate õdede mahitusel peidab Psyche siiski ühel ööl tuppa kaetud lambi ja kui abikaasa uinub, võtab lambilt katte. Ta näeb koletise asemel kena noort jumalat, näpib uudishimulikult voodi kõrval vedelevaid nooli ja paneb end kogemata omakorda Cupidosse kirglikult armuma, „vastupandamatus ihas” tormakalt meest suudeldes tilgutab aga kogemata lambist õli tolle õlale. Cupido saab põletada, ärkab, pahandab ja jätab (juba lapseootel) Psyche maha, põgenedes ise ema Venuse magamistuppa haavu lakkuma. Psyche otsib teda kõikjalt, kuni lõpuks alistub saatusele ja läheb Venuse juurde, teadmata, et ka tema abikaasa seal viibib. Vihane Venus laseb oma teenijatel Üksildusel ja Kurbusel teda piinata ja annab talle seejärel rea võimatuid ülesandeid, mida heasoovijad Psychel lahendada aitavad. Kui viimane ülesanne on juba peaaegu täidetud, tõmbab ta endale kogemata kaela surmaune. Samal ajal on Cupido paranenud ja hakanud pruudist puudust tundma. Ta leiab Psyche üles, pühib surmaune ta näolt ja palub kähku Jupiterilt abi. Too laseb Psychel ambroosiat juua ja surematuks saada ning paneb noored oma käega paari. Uued rõõmsad pulmad peetakse jumalate seltskonnas ja lõpuks sünnib Cupidol ja Psychel tütar nimega Nauding.^[7]

Anne Lille kommentaari järgi kannab Amori/Cupido seostamine Psychega „selle allegoorilise loo ideed keha ja hinge ühinemisest armastuses”.^[8] See on üks väheseid lugusid antiikmütoloogias, kus sureliku kaasamine jumalate seebi­ooperisse ei lõpe inimlapsele täitsa halvasti, samuti on Psyche inimsoost naise kohta haruldaselt aktiivne kangelane.

Mis aga Alveri luuletuses toimub?

1.1
Kaet paiseist, liikmeil leepra lumi,

Näib, et kõneleja on igatahes surelik, liigagi teadlik oma surelikkusest ja neist tuhandest häirest, „mis liha pärib looduselt”. Leeprat kui elusalt mädanemist võib siin ehk võtta äärmusliku kujundina inimese kehalise olemise kohta. Aga paised ja leepralaigud kõlavad siiski päris koledalt – kas kõneleja saab siis olla imekaunis müüditegelane?

Apuleiuse tekstis torkas siiski silma üks sarnane koht, kus Psyche, keda keegi kosida ei taha, „keha poolest haiglane ja vaimu poolest rõhutud, oma kurba saatust kurdab ja oma [—] iludust vihkab”.^[9] See tuletab omakorda meelde teist mõistatuslikku „Tolmu ja tule” luuletust: „Ilusas ões” kõnetatakse üpris psychelikku sinategelast, keda „surmani kui põrgulikem piin” põletab ta „ebamaine ilu”, nii et ta „kui abi paludes” surub palge „vastu kaljusid ja kõrsi maas” (Psychet nõustasid katsumustes näiteks kõnelev pilliroog, vesi ja torn). Luuletus lõpeb aga hoopis nägemusega ilusast õest kui lapsest, „kes, ümberringi põlislaante müha, lööb maha vartelt õite raskeid päid / ja kellele veel miski pole püha”.^[10]

1.2–4
ma needsin elu, Püha Vaimu, / kuid surmaingli katkujumi / mul andis taeva hädast aimu

Lüüriline mina ei ole oma osaga rahul, õigemini on tal kriitikat ilmaasjade korralduse kohta üleüldiselt: maine elu on madal ja kaduv; religioonist, mis tuleb veidi ootamatult sisse otsesõnu kristliku viitena, ei näi eriti abi olevat; ka surm ja teispoolsus ei paista rõõmsa lunastusena. Selline tõrjuv trots on muidugi „Tolmu ja tule” Alverile üpris iseloomulik.

1.5–9
Siis tulid sina. Mürk mu veres / leekpalavasse uttu loorus / ja puhtana kui laine meres / mu ihu tõvest valla koorus.

Toimub metamorfoos. Enne ja pärast seda on vastandlikud seisundid. Mürk lüürilise mina veres võib olla leeprapisik või üleüldiselt elamisega kaasnev surelikkuse „haigus”, või vahest hoopis spliin ja elutüdimus, mis pani nii maa kui taeva enne tüütu ja hädisena paistma? Leepra lumele,^[11] tuimusele ja külmusele vastandub igatahes nüüd „leekpalav udu” (pole küll selge, kas mürk põlebki verest välja või lihtsalt kattub mahendava looriga), paised ja tõved asenduvad puhta terve ihuga.

2.1–2
Nii tihti, hõõgudes kui süsi / ei leidnud vastust kirglik tarm.

Tundub, et siin iseloomustab kõnelejat juba algses, kokkupuute-eelses seisundis hõõgumine. See kõlab võib-olla rohkem Amori moodi? Aga mis vastust see kirglik tarm otsis? Reaktsiooni oma kirglikkusele või seletust küsimusele?

2.3–4
Nüüd, kus ma midagi ei küsi, / tean äkki, milline on arm.

Järelikult enne lüüriline mina küsis midagi – kas palus või tahtis teada? Siingi on olnud kokkupuute, transformatsiooni hetk, ja nüüd ta enam ei küsi, aga teab. Jääb mulje, et teadasaamiseks pidi küsimisest loobuma.

2.5
Tolm herilase hapral tiival, / klaasselge, vaevukuuldav gong –

Hm, kas siin öeldakse, et armastus on vaevukuuldav ja vaevunähtav? Miks just herilase tiival? Herilane, see on midagi muud kui „maailma mesilaslik tarkus” („Ühele hullule”, 1936), herilased on (inimese seisukohast) kasutud ja tigedad. Ja kui liblikatiibadel (liblikas on kunstis sage Psyche sümbol) on „tolm” (tegelikult soomused) loomuldasa, põhjusega, siis herilase tiivale saab tolm langeda ilmselt juhul, kui herilane ei liiguta – nii et kasutu, tige, surnud ja tolmune…? See ei kõla sugugi nii toredalt kui näiteks „siiras, õnnelik, vaba ja laisk” („Tuha­päeval”, 1936). Ja kust kõlab see gong? Psychet lõbustasid Amori lossis nähtamatud moosekandid, gong oleks aga nagu üldse hoopis teisest kultuuriareaalist pärit,^[12] gong võib kuulutada millegi algust või lõppu, sageli on tal sakraalne funktsioon.

2.7–8
ma laman näoli külmal liival / ja minu poole tormab rong.

See on niisiis surmaäärne, piiripealne kogemus, ohtlik ja intensiivne. Subjekt ise aga lamab lihtsalt näoli. See viib mõtteni, et üleüldse on lüüriline mina (või minad) siin eba-alverlikult passiivne (või passiivsed). Mujal „Tolmus ja tules” ronitakse mägede tippu, rünnatakse kindlusi maa ja taeva piiril, tantsitakse kuristikel ja ronitakse üle müüride, toimub tohutu rähklemine, mis sageli lõpeb küll iroonilise alla- ja läbikukkumise ja/või dramaatilise hukkumisega. Nojah, Amori nool ongi olemuselt miski, mis lihtsalt tabab sind saatuslikult, suvaliselt, sinu tahtest ja tarmust küsimata. Ja Psyche vanematele kuulutab Apuleiuse loos oraakel, et talle ei tule kosja mitte inimene, vaid jumalatest ja surnutestki kardetud lendmadu, „kurjuses metsik ja julm, / tiibade lehvides lendab ta kõrguses surmava hooga, / leegid ja mõõk tema käes hukatust kõigile toob”^[13] – armastus on üks hirmus asi. XX sajandil võib ju siis lohemao asemel kasutada näiteks rongi alla jäämise kujundit.

3.1–8
Me tuleme jälle, me oleme üks…

Kolmanda osa esimeses pooles kasutatakse meievormi, aga teises pooles laguneb see jälle minaks ja sinaks. Ülejäänud luuletusega võrreldes on siinsed esimesed neli rida kuidagi lahjad, esitavad ühte ja sama paradoksi mitmes versioonis kas päris abstraktselt või nii kulunud kujunditega, et need ei mõjugi kujundina. Teises pooles pakutakse paradoksi illustreerimiseks kaks konkreetsemat stsenaariumit: tundub, et „mina” ja „sina” sünnivad üha uuesti, eri maailmades, eri lugudes, eri rollidesse, nende suhe ei jõua kunagi harmoonilise lahenduseni, aga üksteist rahule nad ka ei jäta. Moodustub üsna kentsakas rööpvõrrand: (liiv + sammal) : hirv = monark : kirves. Tõlgendada võib muidugi mitmeti, aga sellises kontekstis kahtlustan, et kirves lööb monarhil pea maha. Mida aga teeb hirve kuju võtnud „sina” surnud „minast” kasvava samblaga? Sööb ära, seega hävitab, või hoopis haarab uuesti elu aineringlusse? „Mina” on aga jälle pigem passiivses rollis, samblana ju lausa n-ö vegetatiivne.^[14]

Tähenduslik tundub ka kolmanda osa eristuv rütm. Esimesed kaks osa on regulaarses nelikjambis, kolmandas osas vahelduvad nelja- ja kolmejalalised amfibrahhid. Jamb, eriti neljajalalisena, mõjub siin kuidagi paristavalt, võiks ehk isegi öelda rongilikult, peatamatult. Amfibrahh on justkui tantsisklevam, reipam, eriti esimene rida mõjub, nagu „meie” tuleks hüpaksammul käsikäes vehkides. Nelja ja kolme värsijala vaheldumine reas tekitab aga kaherealiste fraaside vahele tugevad pausid. Eriti efektne ja dramaatiline on muidugi viimase rea lõpp: kirves langeb, trahh, kõik, vaikus.

*

Kuigi pealkirjas mainitud Amor seostub esmalt seksuaalse või romantilise armastusega, ei lase tekst end kuigi mugavalt lugeda klassikalise armastusluule malli järgi. Kujundite valik tekstis suunab pigem mõtlema müstitsistlikele müüditõlgendustele, mille keskmes on Psyche kui inimhinge kokkupuude Amori kui jumaliku printsiibiga. Väärib märkimist, et Psyche on Apuleiuse jutustuses Amori abikaasana tegelikult üsna õnnelik seni, kui pole Amorit näinud. Piinad ja vintsutused algavad siis, kui ta keeldu rikub ja armastusejumalat oma silmaga vaatab – „tean äkki, milline on arm”. Siis jätab Amor ta maha ja ta peab hakkama tolle otsingul rändama ja rähklema nagu „Tolmu ja tule” aktiivsed tegelased „valguse-­vaimude kannul” („Tige valgus”, 1936). Sel juhul oleks kõigi kolme osa lüüriline mina ilmselt Psyche, või pigem lihtsalt üks psüühe.

Miks Amori ja Psyche lugu Alverit huvitas? 1936. aastal kirjutas ta üldse erakordselt palju luuletusi, aga sealhulgas veel kaks, milles on keskne hinge mõiste. Ühe pealkirigi on „Hing”,^[15] see kujutab hinge alasti lapsena, „pääs kiirtest ehe”, kes juhatab mõistuse, pimeda sõduri, ohtlikust metsast välja valguse kätte. Teises tekstis saab hingest aga „kelladest kumisev doom”. Kui „Hinge” allegooria on üsna lihtsakoeline, siis „Doom”^[16] läheb iga reaga segasemaks, mõjub natuke raske ja üle vindi keeratuna. Kuhjatakse abstraktseid mõisteid: mängus pole mitte ainult mõte ja hing, vaid ka veri, meeled, rind, lisaks mingid välised vaenajad, laimajad ja rüüstajad. Ka ruumiliselt pole tegemist lihtsa kaksusega või tüüpilise vertikaalteljega: lisaks katedraalile on siin veel „jäätand orud”, kus möllab mõte, meeli aga veetleb „ürgsete koobaste härmatand õhk”. Mõistatuslik on ka selle teksti lüüriline mina. Mõte, meeled ja hing kuuluvad küll kõik talle endale, aga hinge kujutamine katedraalina loob olukorra, kus mina tegutseb justkui oma hinge sees. Hing on siingi passiivne rüüstamise ohver, ja raske on öelda, kas rüüstajad, nende „vaenu ja karmuse rõhk”, „kurjus ja laim” ongi õieti väljastpoolt pärit või saadab põhilise laastamistöö korda mina ise, kes heidab „igasse kaarde [—] pärleid, mis ehtisid pühade päid”. Lõpus, kui mina on doomi hävimise ääreni viinud, ilmub „tundmatu vaim”, kes lööb lüürilise mina „tarretand rinda” „tulise, leekiva teraga mõõga”.

Miks „Doomi” mina niiviisi laamendab? Noorele Alverile on muidugi iseloomulik romantiline enesehävitustung ja enesesalgamisrõõm, ülim valvsus enesearmastuse ja mugavnemise suhtes, sarkastiline suhtumine konventsionaalsetesse pühadustesse, mida ta vahel väljendab epateerivalt liialdades („Magus on puua oma jumalaid, / reeta armsamat venda, / palju, palju magusam veel / irduda iseendast” – „Kes tallab äratundmise tühje teid”, 1933^[17]). Doomi rüüstamine aga ei kuulu minu meelest nende magusalt uhkete ja trotslike žestide kilda.

Oleks ju ilus, kui hing saaks meid lihtsalt kättpidi valgusesse juhatada, aga „Amorist ja Psychest” ning „Doomist” paistab, et kohtumine selle valgusega võib olla talumatu. „Doomi” mina peab silmi kätega varjama, sest tema meeli vaevab katedraali „säravalt-ere” sisustus. Vaevab lausa niivõrd, et ta tahab valguse lõplikult kustutada ja lasta doomil hävida. Seda ängi – et igatsetu on kättesaamatu, aga isegi kui õnnestub see korraks kätte saada, osutub talumatuks – üritab Alver korduvalt sõnastada veel 1988. aastal oma Nobeli-kõne märkmeteski^[18]: „Midagi Muud / Midagi Rohkemat / Suuremat / Kõrgemat / See oli ju tohutu palju, mida sai tunda, tunnetada, mõelda, võrrelda, millest unistada, kuid see bioloogiline, hingeline, vaimne aparatuur, mis me olime Looduselt kaasa saanud, tundus mulle vägagi puudulik ja ebapiisav.” Silmatorkav, tähenduslik ja kuidagi liigutav on, et ta väljendab samasugust mõtet üsna sarnases sõnastuses juba 1931. aastal kirjas Paul Viidingule: „Ma puhuti otse vihkan oma aju – seda ihnsalt konstrueerit tunnetusaparaati [—]. Ma tahaks välja enesest, tahaks tunnetada asju ilma selle meelte kribu-krabuta.”^[19] See paneb mõtlema asjaolule, et alates „Tähetunnist” paigutas Alver kõigis oma kogudes vanemaid luuletusi läbisegi uutega, komponeerides temaatiliselt, mitte kronoloogiliselt. Kuigi sageli nähakse temas selgelt kahte eri Alverit, „noort” ja „vana”, enne ja pärast Teist maailmasõda ja Heiti Talviku hukkumist, võib sellest aimata, et näiteks „Tolm ja tuli” ei olnud tema jaoks mingi läbitud ja seljataha jäetud etapp, võõras mineviku mina, vaid jätkuvalt aktuaalne loometerviku osa.

Kas algul huvitavalt hämarana paistnud „Amor ja Psyche” taandub lõpuks samale skeemile, mille ehitavad veidi selgemal kujul üles nii paljud „Tolmu ja tule” luuletused: inimese igatsus „Millegi Kõrgema” järele ja traagiline võimetus selleni jõuda või seda taluda, niisiis puhtakujuline romantiline piiratuse-iroonia,^[20] lihtsalt kummalistesse kujunditesse rüütatult? Miski ei lase „Amori ja Psyche” stseene siiski päris muretult teiste hulka paigutada. Esiteks, nagu märgitud, on lüüriline mina siin ebatavaliselt passiivne. Teiseks puudub vertikaaltelg, mis on „Tolmu ja tule” poeetilises ruumis muidu äärmiselt silmatorkav. „Miski kõrgem” on ju samuti ruumimetafoor, aga pole selge, kes või mis on siin luuletuses madalam või kõrgem (kui välja arvata „taeva häda”)?

„Tolmu ja tule” tekstide tervikust välja joonistuv vertikaaltelg ei vasta tegelikult niikuinii päris puhtalt ootuspärasele kujutelmale kõrge ja madala jaotusest. Jah, valgus, taevas ja vabadus on enamasti ülal, põrm, sundus, kuristikud ja pimedus on üldiselt all, aga lüüriliste minade liikumis- või igatsussuund ei ole alati ühemõtteliselt ülespoole.^[21] Nagu vaadeldud luuletuses vihjab ingli ­katkujumi, ilmneb mitmes teiseski tekstis, et taevalik täius võib osutuda elutuks ja igavaks, igal juhul valmistada pettumuse ja panna igatsema tagasi ebatäiuslikku maisesse ellu („Raudne taevas”, „Kannibal”). Mida see hing siis ihkab, kui paradiiski teda ei rahulda?

Võib-olla muutuvad siin tähenduslikuks teise osa esialgu kohatuna näivad tolm ja gong, nende nähtuste õrnus ja väiksus võrreldes mujal luulekogus kujutatud dramaatiliste peisaažide, mäestike, katedraalide, kindluste ja titaanidega. „Tolm herilase hapral tiival” sunnib pilku radikaalselt „sisse suumima”. See ei ole muidugi selge tsitaat, aga meenutab siiski natuke William Blake’i „maailma liivateras”. Tekib tunne, et järgnev surmalähedane intensiivsusseisund siit pärinebki: üks tolmutera ongi juba kõiksus ja jumalikkus, ja seega talumatult ilus, kui seda tõeliselt näed. Aleksander Aspel märkis „Tolmu ja tule” ilmumise puhul läbinägelikult ära Alveri tekstide kalduvuse müstilisse maailmapilti: „Poeet saab nägijaks, kes tungib asjade taha ja leiab tee igavikku.”^[22] Ent nagu näidatud, on tee igavikku sageli petlik või valmistab pettumuse. Müstilisimates tekstides ei näe Alver mitte asjade taha, vaid asju endid nende täies olemises. Mingis mõttes on isegi kohane, et katsed seda seisundit kirjeldada kipuvad üht- või teistpidi liiale minema.

Alver ei vehi sõnaga „armastus” just sageli (erinevalt mõnestki teisest suurest sõnast!), „Tolmus ja tules” on seda mujal mainitud ainult möödaminnes või irooniliselt. Siin on Amor ja „arm” aga asja pärast. Kui Amori kreekapärasest nimest tuletatud erootikat defineerida Andreas Weberi kombel kõige laiemas mõttes kui igatsust tähendusliku kokkupuute järele Teisega, tungi puudutada maailma ja lasta maailmal ennast puudutada, veidike hirmuäratavat lähenemist „mina” ja „maailma” vaheliste turvaliste piiride ületamisele ja hägustamisele, „iha nii seotuse kui ka samal ajal autonoomia järele”,^[23] on see tõepoolest erootiline luuletus. See on armastusluuletus, milles on iduna peidus ka tuleviku humanistliku, empaatilise ja (võiks ehk öelda?) ökofilosoofilise Alveri madalad kodused maastikud, kartulipõllud, omajuured ja vihmaveetorud.

Säärases müstilises puhtas nägemises, kõik-kõiges-seisundis ei suuda inimese „ihnsalt konstrueerit tunnetusaparaat” püsida kauem kui mõne hetke, muidu ta hukkub või hullub (ütleksin, et mõlema tagajärje kirjeldusi on „Tolmus ja tules” ohtramalt kui seisundi enda kirjeldusi). Aga olles korra ära näinud, „milline on arm”, jääb ta ilmselt seda tunnet igatsema ja taga otsima, ja pole midagi parata, tuleb kirjutada raamatutäis luuletusi: „Aimuste ja igatsuste uksi avada suutis ainult Luule.”^[24]

---

^[1] Alveri luuletusi on tsiteeritud ja dateeritud väljaande „Koguja. Suur luuleraamat” järgi (koostanud ja toimetanud Ele Süvalep, Ilmamaa, 2005). 1936. aastal ilmunud „Amor ja Psyche” leidub lk 148–149.

^[2] Selliste sõnadega kritiseeris Aleksander Aspel siin vaadeldavat luuletust ja mõnda teist teksti „Tolmus ja tules”: „Must veri, kirves, haljas nuga, mõõk, mürk, raud, sapp jt. selletaolised järsud kujutelmad oma kordumisega kipuvad liiga iseloomustavaks. Nagu kõik, millest liiga kõvasti ja palju hüütakse, paneb kahtlema selle tõelises olemasolus, nii lähendab seegi liigsus poosi muljet.” A[leksander] Aspel, Betti Alver: Tolm ja tuli. Eesti Kirjandus 1937, nr 9, lk 462.

^[3] Hanna S. Kangur, Apuleiuse „Amori ja Psyche” varased eestikeelsed tõlked. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2023.

^[4] Rooma kirjanduse antoloogia. Toim. Ain Kaalep, Ülo Torpats. Tallinn: Eesti Raamat, 1971.

^[5] Apuleius, Metamorfoosid ehk Kuldne eesel. Tõlkinud ja eessõna kirjutanud Anne Lill. Tallinn: Hortus Litterarum, 1994.

^[6] Apuleiusel ladina keeles ning Friedrich Puksoo ja Anne Lille tõlkes Cupido, Aavikul ja Jõgeveril aga Amor. Just paarina on eesti keeles vist levinum/tuntum variant „Amor ja Psyche”. Siinne ümberjutustus põhineb aga Anne Lille tõlkel, mistõttu kasutasin Cupido nime.

^[7] Apuleius, Metamorfoosid ehk Kuldne eesel, lk 73–105.

^[8] Anne Lill, Selgitusi Apuleiuse „Metamorfooside” juurde. Sealsamas, lk 227.

^[9] Apuleius, Amor ja Psyche. Tlk Johannes Aavik. Tsiteeritud Hanna S. Kanguri bakalaureusetööst (lk 19). Tsiteerin siin Aaviku tõlget, sest selles on rohkem sarnasust Alveriga. Anne Lille tõlkes „kehalt vaevatud, hingelt piinatud” (lk 75).

^[10] Betti Alver, Koguja, lk 159.

^[11] Leepra tunnuseks on mh „kahvatud või punakad laigud nahal, mis on tundetud puudutusele, kuumusele või valule”. Leepra. Terviseamet.

^[12] Ehkki mõnel pool nimetatakse gongideks ka antiigi pühamutes kasutusel olnud pronksinstrumente, näiteks Dodones, kus nende kõminat tõlgendati Zeusi kõnena. Vt Dodona. Encyclopaedia Britannica.

^[13] Apuleius, Metamorfoosid ehk Kuldne eesel, lk 75.

^[14] Sambla elu on muidugi passiivne ainult antropotsentristlike metafüüsiliste stampide järgi.

^[15] Betti Alver, Koguja, lk 140.

^[16] Sealsamas, lk 156.

^[17] Betti Alver, Koguja, lk 17. Seda luuletust ei avaldanud Alver ise enam „Tolmus ja tules” ega ka üheski hilisemas luulekogus.

^[18] Betti Alveri Nobeli-kõne kavand. Keel ja Kirjandus 2017, nr 8–9, lk 721.

^[19] Betti Alver. Usutlused. Kirjad. Päevikukatked. Mälestused. Lisandusi tundmiseks. Koost. ja toim. Enn Lillemets ja Kristi Metste. Tallinn: Tänapäev, 2007, lk 42.

^[20] „Schlegeli mõtteavaldust, kus ta fikseerib inimeksistentsi paradoksaalsuse „Mõtle finiitsest vormist infiniitsuses ja sa mõtled inimesest” [—], tõlgendab D. C. Muecke järgmiselt: romantiline ironist leiab enda kui lõpliku olendi keset piiritut maailma, mille põhjatut keerukust ta ei suuda kunagi lõpuni mõista, kuigi tal on tunne, et ta on kohustatud püüdma seda mõista; keset maailma, mille teravaid vastuolusid ta ei suuda kunagi lepitada ja mille infiniitseid võimalusi kunagi realiseerida [—]. Kui lisada siia romantikutele samuti omane veendumus inimese (kunstniku) kujutlusvõime ülemuslikkusest, see pilt küll teiseneb mõnevõrra, kuigi paradoksaalsus ja iroonilisus säilivad ning isegi teravnevad: inimene on infiniitne ja vaba kujutlus­võimes ja refleksioonis, kuid finiitne ja piiratud mõistmises ja tegevuses, mistõttu jäävad ideaalid talle lõppkokkuvõttes ikkagi kättesaamatuks [—].” Katrin Puik, Iroonia Heiti Talviku ja Betti Alveri luules. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2009, lk 117.

^[21] Vt üksikasjalikumat poeetilise ruumi analüüsi: Mirjam Parve, Betti Alveri „Tolmu ja tule” poeetiline maailm. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, 2014.

^[22] Aleksander Aspel, Betti Alver: Tolm ja tuli, lk 460.

^[23] Andreas Weber, Elus olla. Erootiline ökoloogia. Tlk Katrin Kaugver. Tallinn: Varrak, 2016.

^[24] Betti Alveri Nobeli-kõne kavand, lk 721.