$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
PEETER HELME: Mida te viimati lugesite? LEO KUNNAS: Viimati lugesin Heinrich Weinbergi „Tõrkeotsingut”. Kahjuks jõuan igal aastal lugeda läbi ainult paar kodumaist ulmeraamatut. Raamatuid on nii palju ja minu suutlikkus on nii vilets. Võrreldes nõukogude ajaga on ka aeg väga erinev: siis oli iga ulmeraamat…
Essee
Selgituseks: Nimetan oma kirjatööd esseeks, mitte arvustuseks, kuigi olen selle kirjutamisel (ja kirjutamiseks) analüüsinud Jaak Jõerüüdi novelli „Lõputu sõlm ehk geomeetria õppetund” ja sellele ka korduvalt viidanud. Nimetan oma lugu esseeks, sest minu eesmärk ei olnud siin J. J. novelli arvustamine, vaid kasutasin seda ühe…
Sirpa Kähkönen on Soome Kirjanike Liidu esimees 2018. aasta algusest. Aastatel 2014—2018 juhtis ta Soome PEN-klubi. Kui küsisin, kas minek PEN-ist kirjanike liitu oli loogiline samm, vastas ta, et PEN oli siiski hoopis teistsugune kogemus ja õieti väga raske. PEN-is tegeldi siis ja tegeldakse nüüdki…
TOOMAS HAUG: Ma arvan, et ei eksi, kui ütlen, et sa võtsid eesti kirjanduses cum laude koha sisse romaaniga „Palveränd” (2008) ja mõned varasemad avaldamised jäävad n-ö paljulubavaks eeltaktiks. Sellele esimest ristisõda käsitlevale romaanile järgnes 2011. aastal „Kindel linn” ja ajal, kui me seda vestlust…
Kuidas kirjutada head novelli, seda mina muidugi ei tea. Kui teaksin, oleksin ma mõne niisuguse ka kirjutanud, küllap lausa mitu, ehk koguni tööstuslikes kogustes. Küll aga oli mul hiljaaegu meeldiv kohustus Tuglase-nimelise auhinna žürii liikmena lugeda läbi läinud aastal eesti keeles avaldatud novelližanri paremik. Häid…
Maalimine ja kirjutamine on kaks päris erinevat tegevust. Kui ma oleksin ajuteadlane, oskaksin ilmselt viidata konkreetsetele ajupiirkondadele, millest üks tegeleb verbaalsega ja teine visuaalsega, aga nii, et loomise ajal saavad need töötada vaid ükshaaval, mitte korraga. Maaliv kunstnik vajab oma ateljees ilmselt vaikust. Või valitud…
Isaac Newton on öelnud: kui ma olen näinud kaugemale, siis seetõttu, et olen seisnud hiiglaste õlgadel. Newtoni hiiglased olid enne teda elanud teadlased Galileo, Kepler, Eukleides. Kuid meie praegused hiiglased on need naised ja mehed, kes on elanud enne meid ja hoolitsenud selle eest, et…
I
Eesti keel istub kirikutornide kohal keerutab korra ja läheb siis lendu ratsutab üle Rapla ja Rakvere tõuseb Tõrva ja Taevaskoja kohale laksutab tiibu Loksal ja Laekveres keerutab Kehras ja Kuusikul tulge tulge keelitab keel narritab Noarootsis mängitseb Märjamaal ja mürab Müüsleris
Mehed tulge Tuhalaanest ja…
Tunneta ja ära mõtle nõnda palju. Ja ära kirjuta, kui sa ei oska. Tee, mida oskad. Pealegi pole sul paguneid. Paguniteta sind jutule ei võeta. Kirjanike Liidu liige sa ju pole, eks ole. Sa ei tea üldse, mida tähendab kirjutada. Kirjutada ei tähenda mitte kirjutamist,…
Kirjutasin kümme aastat tagasi lühikese ja põgusa meenutuse Mati Undist Kalev Kesküla kokku pandud mälestuskogumikku „Undi-jutud”. Ma tundsin meie hulgast lahkunut — malbet, ujedat ja viisakat noormeest — ülikooliaastaist peale ning tema lühikeseks jäänud elu viimased kümme aastat elasime Kadrioru maja kolmandal korrusel ühes trepikojas,…
Veiko Märka: „Elu on sõna. Kohtumised eesti kirjanikega”. „Hea lugu”, 2018. 178 lk.
Veiko Märka raamatu pealkiri on justkui kivi, mis vette visatuna enda ümber laineid tekitab, luues esmalt seose sõna abil maailma loomisega: „Ja Jumal ütles: „Saagu valgus!” Ja valgus sai.” (Mo 1:3 jj.) Samamoodi…
Meediakriitiline diskursus eesti luules
Eesti luuletajad on traditsiooniliselt kaldunud end ajakirjanikest austusväärsemaks ja õilsamaks pidama. Hoolimata tõsiasjast, et küllalt suur osa nendest on pikemat või lühemat aega ise lehemehe leiba söönud. Luuletaja — see on vaimuaristokraat ja suveräänne isiksus, ajakirjanik seevastu tavaline käsitööline ja sedagi mitte…
Leo Luks: „Vaene maa”. „Vabamõtleja”, 2018. 104 lk
.
Ühel õhtul läks kirjandusteadlane, mõtleja, tõlkija ja luuletaja Jüri Talvet mõttetööd pungil päevast väsinuna magama ja unes ilmus tema pähe mõte, et oleks aeg kirjutada midagi sarnast nagu kunagine kuulus luuletus „Armastus”: „ARMASTUS / on käsk, nii mõtles…
Siinse mõtteavalduse kirjapaneku idee tekkis mitu aastat tagasi, kui „Keel ja Kirjandus” tõi lugejate ette ajalooromaanile pühendatud kaksiknumbri (2013, nr 8/9). Too number sisaldas nõnda palju huvitavat, et see oli üks neist kordadest, kui olen ühe ajakirja sõna otseses mõttes kaanest kaaneni läbi lugenud. Paraku…
Kus on tahe, seal on tee, ümisesin endamisi üht inglise vanasõna kui loitsu, astudes otsustavalt mööda Estonia puiesteed salapärase asutuse poole, kus pidi koordineeritama laevaliiklust Läänemerel. Oli august 1989, keegi oli andnud vihje, et mõnikord on õnne jõuda üle mere mõnel kaubalaeval. Ja nüüd, pärast…
Olen lugenud Hando Runneli lühiesseede kogu „Mõõk ja peegel” (1988) varem kahel-kolmel korral ja pean seda enda mõtlemise arengut silmas pidades väga oluliseks raamatuks. Nüüd „Mõõka ja peeglit” taas lugedes hakkas mul esimese asjana peas ringlema sõnapaar „poeetiline insener”. See sõnapaar jäi olulise märksõnana püsima…
Et kõik ausalt ära rääkida, tunnistan siinkohal, et 16.—22. septembrini viibisime „Loomingu” ülemtalitaja Janika Kronbergiga Hiinas, aga miks, sellest ei ole veel täpselt aru saanud. Tundub, et hiinalased on positiivse hõlmamise poliitika põhjalikult ette võtnud. Kultuuriministeeriumid ja saatkonnad korraldasid Shanghaist 220 kilomeetri kaugusel asuvasse Ningbo…
*
Päike vajub Montsouris’ pargi puude taha, vana rohi tiigi ääres hakkaks nagu lõhnama.
Pikkade hallide juustega lillelises pluusis naine läheb ja naerab: tema koerake…!
*
Noored muru peal kitarriga laulavad vana laulu. Vanad pingi peal laulavad kaasa — see on nende nooruse laul!
Järgmine kord, kolmekümne aasta pärast, laulavad…
Berk Vaher: „Silmanurga taga”. „Elusamus”, 2018. 56 lk.
Erk, kerge, efektiivne. Spontaansena mõjuv ja paljude nn ajaluule tunnustega, aga kaua hoitud ja viimistletud. Tervenisti lendlevast kerguse vaimust kantud, aga kinnitub juurtega vähemalt poole sajandi tagusesse luuletraditsiooni või vähemalt laseb sellel traditsioonil läbi kumada. Need on esimesed…
Indrek Hirv: „Kuldöölane”. „Post Factum”, 2018. 83 lk.
Indrek Hirve ligi kolmekümne, valdavalt halli/musta kujundusega luulekogu kõrval mõjub „Kuldöölane” värske ja värvikana, ees- ja tagakaanel rohekollane raster ööliblika tiivast. „Postimehe” kirjastuse „Post Factum” heal paberil korralik trükis, süsimustast raamist hoolimata kuidagi läbipaistev, esmapilgul isegi helge. Kujundaja…
In memoriam Linda Kunnus 5. II 1925 — 21. IV 2017
Mida teha, kui maailm äkki kokku kukub? Millised on valikud, kui seinast ei tule enam ühel päeval elektrit, pangaautomaadist raha ega kraanist vett, mobiiltelefonid on tummad, supermarketite uksed on teadmata ajaks kinni kiilunud ning…
Henrik Visnapuu: „Millal sünnib inimene”. „Ilmamaa”, 2018. 464 lk
.
Henrik Visnapuu kavatses 1930. aastate lõpus avaldada oma 50. sünnipäevaks ühiste kaante vahel põhiosa oma peamistest artiklitest, ülevaadetest ja arvustustest. Ta valis välja sadakond kirjutist ja koostas kuue lehekülje pikkuse nimekirja, mida ta ise nimetas „prospektiks”. Juubeli…
Joanna Ellmann: „Kõrbest”. „Omailm”, 2018. 85 lk.
Joanna Ellmann on üllitanud oma kuuenda luuleteose, kui nüüd täpsem olla, siis proosapoeemi, ja saanud hakkama millegi päris huvitavaga. Vikipeedias on öeldud, et Ellmann kirjutab sümbolistlikku, müstilise varjundiga luulet. Ühes 2015. aasta „Värske Rõhu” intervjuus sõnastab ta oma luulenägemuse…
„Olen ikka korranud ja kordan ka siin, et kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose, ja kus on roos, seal peab olema olnud ka sõnnikut.” See tsitaat pärineb Viivi Luige ja Hedi Rosma kahasse kirjutatud teosest „Ma olen raamat”. Roosiõie ilul on oma hind…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.