$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Artiklid
-
Tühikäigul jutulõng
Tarmo Teder: „Ahistuse jutud”. EKSA, 2018. 238 lk.
„Ahistuse jutud” on Tarmo Tedre seitsmes novellikogu, milles on kaheksa juttu. Kaks pikemat („Umbsuses”, „Kudrjavtsevi innovatsioon”) võtavad enda alla üle poole raamatust. Kuigi Teder on olnud pigem hiline debüteerija, jaguneb tema jutulooming ajas peaaegu kolmekümne aasta peale. Juba…
-
Veel üks katseisik elu näitelaval
Piret Bristol: „50 lõiget eraellu”. „Vabamõtleja”, 2018. 100 lk.
Piret Bristoli lühiproosa kogumik on õhuke, ainult sada lehekülge, kuid ootamatult tiheda tekstikoega, nii et kaalult kerge raamatuke kujutab endast üpris nõudlikku lugemist. Lühemaid ja pikemaid jutte (laaste ja novelle) ühendab valdavalt mina- või tema-vormis peategelane,…
-
Pimeduse klotsidest kodu
Carolina Pihelgas: „Pimeduse pisiasjad”. „Kaksikhammas”, 2017. 84 lk.
Carolina Pihelga 2017. aasta novembris esitletud luulekogu „Pimeduse pisiasjad” tekitas elevust juba enne raamatu avamist. Pimeduse pisiasjad — milline fantaasiat käivitav pealkiri! Kas luuletajal on tõesti õnnestunud pimedust pisendada? Mis on need pimeduse pisiasjad? Kui varasemas luulekogus „Kiri…
-
Millega ravida ravimatut?
Prostituut, romaanikirjanik, filmitegija — nende kolme ametinimetusega võtab Virginie Despentes’i tegevuse kokku tema Wikipedia ankeet. Tõepoolest tegutses Despentes (snd 1969) enne kirjanikukarjääri algust aastaid seksitöötajana, samuti vabakutselise rokiajakirjaniku ja pornofilmikriitikuna. Kogemustest Prantsusmaa seksitööstuses kirjutab ta põhjalikult 2006. aastal ilmunud autobiograafilises teoses „King Kong Théorie”, milles…
-
Eesti ja Läti — must ja valge?
Küsitakse, et mis mind Läti juures köidab. Praegu ei oskagi enam öelda, Läti on nii lähedane, nagu oleks ma temaga kogu aja koos olnud. Ühte koma teist olen juba ka raamatus „Minu Läti” kirja pannud ja mõnda asja oskan ehk alles aastate pärast kirja panna….
-
Ei saa me läbi Lätita. Läti sõna
Arusaamine, et meil on olemas naabermaa Läti, jõudis nõukogude ajal noore inimese teadvusse enamasti vist suvise klassiekskursiooni käigus. Vähemasti kord kooliaja jooksul korraldati bussiekskursioon Põhja-Lätisse või ka Riiga. Kuskil väikelinnas või alevis tehti peatus ja bussist välja pääsenud teismelised jooksid sappa kioski ette, millel ilutses…
-
Riia aknad
Me ei olnud veel korralikult tuttavakski saanud, kui ta küsis, kas ma Riia linna tahan näha. Purskasin naerma. Kõik oli alanud sellest, et konverentsi lõpus esitas ta publiku hulgast küsimuse. Tema läti aktsent oma laulva tooni ja iseäralikult lameda l-iga oli nii ilmselge, et kuigi…
-
Sõõr Suurupi kohal
Villem Valme: „Öömüük aknast”. „Kirimiri”, 2018. 77 lk.
Kui luuletajalt küsitakse, miks ta kirjutab, siis saab sellele olla mitu vastust, kuid üks võimalikest on päris kindlasti see, et lugejaga, teisega, otsitakse dialoogi, jagatakse midagi: oma seisundit, mõtteid, väljendusrikkuse pärle. Kuid ka dialoogi otsimise teel võib luuletaja…
-
Kriitiku sünd
Mudlum: „Ümberjutustaja”. „Elusamus”, 2017. 302 lk.
Kusagil nullindate keskel ja lõpu poole (aga küllap ka varem ja hiljemgi) manitseti Tartu ülikoolis tulevasi kirjanduskriitikuid arvustustes mitte liialt enesele osutama. Seda ei esitatud sajaprotsendilise maksiimina, aga siiski piisava kindlusega, et see mõnd aastateks kummitama jäi — et pigem…
-
Katkestusi pärast katkestust
fs: „Tätoveerimata inimene”. EKSA, 2018. 70 lk.
Nullindate hakul toimus eesti luules mingi põhimõtteline teisenemine arusaamas, kuidas peaks luulet kirjutama, kuidas peaks kvaliteetne luule välja nägema. Vähemasti puudutab see ühte konkreetset poeetilist suunda, mille keskmes on/oli vaieldamatult fs-i looming. 2006. aastal üritas Tiit Hennoste siinsamas „Loomingu”…
-
Homo soveticus’e puudumine
Eesti- ja Liivimaa põliselanikel oli XIX sajandil ümberrahvustumiseks vähem võimalusi kui tänapäeval. Valikuid oli õieti üks — saksastuda. See tee oli avatud igale haritud eestlasele, ka abielu kaudu seda legitimeerides. Vabatahtlikke „ülespoole” venestujaid oli üle-eelmisel sajandivahetusel suhteliselt vähe hoolimata sellest, et Peterburi oli meie rahvusliku…
-
Katse portreteerida Paul Laant
Eesti Kirjanike Liidu teatmikus (2017) leiame Paul Laane nime. Mida me temast õieti teame peale selle, mida iga huviline võib „Eesti kirjanike leksikonist” (2000) lugeda? Ei varja, et käesoleva kirjutise ajendiks on Paul Laane sünnidaatum 28. august 1928. Neis, kes meest nüüd juubeli puhul õnnitledes…
-
Neli tegelast, Udumees ja tuul
Kärt Hellerma: „Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris”. „Tuum”, 2018. 358 lk.
Romaan algab sisukorrast (kas tõesti nõnda? romaan ei vajavat ju sisukorda, fiktsionaalsus kulgevat omasoodu, juhisteta). Aga miks ka mitte? Esimene päev romaani ajas, esimene Kuu päev (rõhuasetuse ja lahkukirjutamisega) määratlemata aastaarvuga jaanuaris lumise-tuisuse-libedaga…
-
Uue eestlase leiutamine meie ajalookirjanduses
Arusaam oma maa või rahva positsioonist ning vaimujõust Euroopas või laiemalt kogu planeedil on selgelt mõjutatud uurija, praktiku või looja enda tegevusala mõjust ja olulisusest üleüldises teadus- ja kultuuriloos. Enesehinnang ja sellest tulenev suhtumine oma lähiringkonda — olgu kodusse, perekonda või laiemalt kogu oma „klanni”…
-
Raha on, aga hingata ei saa
Andra Teede: „Pikad mehed, pikad elud”. „Jumalikud Ilmutused”, 2018. 70 lk.
Andra Teede järjekordne luulekogu on huvitav oma originaalse ülesehituse poolest. See on väga kindlailmeline, otsast lõpuni loogilise ülesehituse ja ainevallaga teos, tõeline tervik. Kuivõrd autor on naissoost, pealkiri aga viitab ühemõtteliselt meestele, on loogiline,…
-
Sült, Proust ja kultuuriajakirjanduse jääknähud
Janar Ala: „Oma rahva lood”. J. Ala, 2018. 172 lk.
Janar Ala debüütteos „Ekraanirituaalid” („Jumalikud Ilmutused”, 2014) võeti hästi vastu, jagus lugejaid ja kriitikutegi kiidusõnu. „Ekraanirituaalide” puhul kordusid mõisted „olmekirjandus” ja „hipster”, mis olid enam või vähem asjakohased, kuigi kõige lähemale kultuuriajakirjanikust kirjanikuks tõusnud (või langenud)…
-
Fagira D. Morti baarikapp
Fagira D. Morti: „Pöörane kiskjaloom”. „Tuum”, 2018. 96 lk.
Fagira D. Morti on see kuulus ajakirjanik, kes 2011. aastal julges teleekraanil välja öelda, et väikese peenisega mehed jätab ta hea meelega maha, et tema pole see, keda pikkus ei huvita, vastupidi. Fagira on kirglik poetess, eesti…
-
Kultuuridevahelised erinevused
Vabandusega, et pealkiri on nii igav kui üldse võimalik, tunnistan, et see sai kiiruga varastatud ühe paksu raamatu kaanelt, mida kavatsesin tsiteerida. Ja ma ei tahtnud minna globaalse pealkirjatrendi liimile, mispuhul oleks tulnud põrutada umbes nii: „Sotsiaalkonstruktsioonide võsa ja rahvuslik lageraie”. Mõtted poleks sellisest eputamisest…
-
Kõik võetakse arvesse
Olle Lauli: „Kuristik”. „Gallus”, 2018. 439 lk.
„Kuristik” on ambitsioonikas raamat. Hõlmab suure tüki ruumi ja aega: tegevus toimub Ukrainas, Venemaal, Eestis, Ameerikas; algab aastal 1923 ja lõpp leiab aset XXII sajandil. (Tulevikuulmet siin siiski pole, järgmist sajandit jagub vaid viimasele leheküljele.) Noorimad tegelased on ehk…
-
Tõeluse servakesel
Jan Kaplinski: „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus”. Tõlkinud Katrin Väli ja Aare Pilv. „Verb”, 2018. 143 lk.
Ei olemisel ega olematusel ole pääsu — meile ega lastele ei jää mitte midagi — tõelus on nagu mängijaga mängiv pall — see mis on meie vahel on meist tugevam…
-
Aulilaulust huntide lauluni
Heli Illipe-Sootak: „Augustirebane”. „Raudhammas”, 2018, 63 lk.
Looduse aastaring teksti struktureeriva nähtusena ulatub eesti kirjanduse algusaegadesse, Otto Reinhold von Holtzi lamburilooni „Jut on se Koroke, Öppetus on se Iwwa” (1817). Aastaaegade vaheldumist järgiva kompositsiooniga on näiteks ka Underi „Eelõitseng” (1918) ja mõned 1960-ndate luulekassetid. Kevade…
-
Surmatuules sünnid uueks
Hannes Varblane: „Teise üksinduse aegu”. „Ilmamaa”, 2018. 102 lk.
Selles raamatus pole ühtegi päris head luuletust. Aga kummaline, et luule on. Võiks arvata, et Hannes Varblane, see avalikult halb võõrikvend mäel, mis mureneb, on oma taarnateel valmis minema letaalse lõpuni, kuulutades vihkamiseta: Sina armasta mind! mina…
-
Kõne „Loomingu” 95. sünnipäeval
Head loomingulased ja loomingulised
Sõna looming on tuletis tegusõnast looma. Sõna pärineb Toomas Haugi ettevaatliku arvamuse järgi Johannes Semperilt aastast 1918 ja läks laiemalt käibesse järgmisel aastal. Aga esimene sellenimeline kogumik ilmus anno 1920 ja kandis pealkirja „Looming I”. Kogumiku avas Henrik Visnapuu kuulus manifest „Vastne…
-
„Selle nimel tasub ennast lolliks teha”: Jan Kausi 23 novelli
Jan Kaus: „Enne kui unisusest saab reegel”. „Post Factum”, 2018. 287 lk.
Kuigi mööda kirjandusmaailma käib ringi üks tont, mis kuulutab, et novellikogud ei meeldi ei kirjastajale ega lugejale ning neid pole mõtet avaldada, sest keegi neid ei osta, on neis mingi ainulaadne võlu, mida näiteks…
