$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Artiklid
-
Ema hääl
Minul ja minu emal on üks suur erinevus. Mina räägin vaikse, tema aga kõva häälega. Tegelikult oli ka minul vanasti kõva hääl. Kohe algusest peale. Esimeses klassis pidin seepärast mängima näärivana, kes hõikab lapsi üle saali kingikoti juurde kokku. Teises klassis tuli mängida kuningat, sest…
-
Meresõidu ketramine, kangelaste kulgemine
Hanneleele Kaldmaa: „Oliver”. „Elusamus”, 2017. 69 lk.
Hanneleele Kaldmaa on rõhutanud, et erinevalt teistest tänapäeva (noortest) luuletajatest ei kirjuta tema endast või oma igapäevaelust. Tõsi, žanrieksperimendiks nimetatud „Oliver” liigub teisi ja omanäolisemaid teid. Viidatud suveluuletuse saates ütleb Kaldmaa, et nende muinasjutuliste meresõitjatega toob ta eesti kirjandusse…
-
Lindude ja loomade sõda
Ei-ei, ei mingit sildistamist. Jätan ütlemata, kes on linnud ja kes loomad. Ei, need ei ole naised ja mehed. Rootsi kõrgemas vaimuilmas on kriis ja Rootsi Akadeemia lõhe ei lähe naiste ja meeste vahelt. Sellel, mis puhkes oktoobris 2017 ühel ajal ülemaailmse Me-Too-kampaaniaga (vt „Looming”…
-
Valumälu ja mäluvalu ehk miks ei tasu karta minevikuga tegelemise valu?
Mälestused on salakiri, mida peab dešifreerima. Mälestuste ainus mõte on kirjutavas käes. Ene Mihkelson, „Ahasveeruse uni”
Elu pole mitte see, mida sa elasid, vaid see, mida sa mäletad ja kuidas sa mäletad ja siis sellest jutustad. Gabriel García Márquez, moto Käbi Laretei raamatus „Otsekui tõlkes….
-
Kolm pilti
Annelinn
Üks korduv unenägu sellest, kuidas Annelinn põleb. Tuli kihutab paneelmajade väikestest akendest ereda leegiga välja, Pika tänava majad on rusudes, jõeäärsed pargid põlenud. Kivilinnast paistavad veneaegsed nurgarõdudega tornmajad, mida seal kunagi olnud pole (pärit on need vist Vilniusest), ümbrusega võrreldes ebaproportsionaalselt lähedalolevad, just nagu luubiga…
-
Olla teel, mitte kohal
Aado Lintrop: „Tõusta mägede õlule. Luuletaja Himaalajas”. „Go Group”, 2018. 439 lk.
Buddha õpetuse paalikeelses kaanonis kõneldakse kolme sorti tarkusest, mida eristab üksteisest protsess, kuidas tõde inimesse jõuab. Neist esimene on suta-mayā paññā ehk „kuuldud tarkus”. See koosneb teiste inimeste tõekspidamistest, ühiskondlikest keeldudest-käskudest, mis võetakse omaks…
-
Seisatamisi ja vaatamisi, lihtsalt
Kristel Algvere: „Merehurmarohi”. „Värske Raamat”, 20. SA Kultuurileht, 2017. 79 lk.
Sarja „Värske Raamat” kahekümnes köide tundub esimese hooga üks kõige isikupäratum selles muidu üsna efektselt eriilmelises rivis, nõnda et kui üldpildis kaamet luuleaastat kokku võttes küsib Margit Tintso: „Kuhu on jäänud eesti luule vägi?” ,…
-
Emamaalembus
Tõnu Õnnepalu: „Valede kataloog. Inglise aed”. Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 389 lk
.
Tõnu Õnnepalu, või täpsust ja ammendavust taotledes ka Emil Tode, Anton Nigovi nime all ligemale veerandsaja aasta jooksul kirjutatud proosateostele on ajalises järgnevuses iseloomulik järkjärguline eemaldumine selgest süžeest, fiktsionaalsest narratiivist, jutustatud loost —…
-
Intervjuu: Luuletus ise ongi nagu sirelite lõualuud
2017. aastal ilmus Marko Kompuse kümnes raamat, „Rotikuningaõppus”. Kakskümmend aastat tagasi luulekoguga debüteerinud autorit on aga produktiivsusest hoolimata hämmastavalt vähe käsitletud ja kajastatud — seda ilmselt suuresti tema loomingu tavatuse pärast. Oma osa on kindlasti luuletaja tagasihoidlikul isikul, millele viitas ka 2005. aastal valminud Jaan-Jürgen…
-
Aeg lendab
Aktselerantlikke elukubratsioone
Mitte kaotada aega, mitte jääda
vahele või maha, ah, mitte sarnaneda
end kordavate loomadega, ainetega nagu vesi
või kivi, mille käitumist saab ennustada! H. Auden, „Lubjakivi kiituseks” Mida vanemaks saame, seda kiiremini lendab aeg. Sellel on puhtloogiline seletus: kümneaastase lapse elust moodustab üks aasta tervelt kümnendiku, viiekümnese…
-
Pekka Lilja punane raamat
Pekka Lilja: „Koos lahus. Uurimusi ja kriitikat eesti ja soome kirjandusest”. Koostajad Pekka Lilja ja Mart Velsker. Tõlkijad Ene Kaaber, Andres Langemets, Heldur Niit, Ele Süvalep, Linda Uustalu, Eva Velsker jt.
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2018. 374 lk.
Kõik algas punasest raamatust. Jyväskylä ülikoolis kogu akadeemilise karjääri läbinud…
-
Sinine tool
On leitud — „Looming” oli juba sündides vana.Ja tunnustatud Tuglast tegutsemise eest tulevikutundes. Kas pole need asjad omavahel vastuolus?Mitte rauk, aga vana sedavõrd, et teada, kuidas olla, mida öelda ja millal pidada mõjukas paus, kuni need, kes tahaksid selle pausi täis rääkida, hakkavad ennast tundma…
-
Eestimaa saatuse laul
Doris Kareva: „Unes nägin ma Eestimaad. Kohavaip”.
„Huma”, 2018. 96 lk.
Kui ma selle kohavaiba mustritega lähemalt tuttavaks sain, valdas mind painajalik nägemus möödanikust. Unenägu see ei olnud, aga Doris Kareva verbaalsesse muusikasse salvestunud armuaja salateadvuse puudutus võis küll olla!
Taaselustus 1980. aastate teine pool. Venestuspressi survel…
-
Kirjanik Rutt
I
Olin viimasel ajal sageli mõtisklenud naiskirjanike üle. Seda eeskätt seoses kunstnikega laiemalt. Mulle tundub nimelt, et naiskirjanik mingis mõttes rohkem seda ideaali väljendada võib, mida ma üldse vaimuinimese hoiakuna näeksin uusimal ajal. Just naisinimene oma teatavate füüsiliste ja hingelismõistuslike omadustega võiks puhtaimalt kehastada neid kvaliteete,…
-
Vaba reha
Triin Soomets: „Vaba raha”.
„Nynorden”, 2017. 63 lk.
Triin Soometsa luuletuskogu pealkiri, avaluuletus ja veel mitu teksti viitavad kirjanikupalga süümekale: tema liigutab vaevalt lillegi, aga kuskil ootab seetõttu vaba reha, mille liigutajad meid, niisama suupruukijaid ülal peavad. Poeedi südamel on koorem kanda, muremõte mõlgub: „vahetan roosidel vett…
-
Shinichi Hoshi ja shōto-shōto
Veebruarikuu „Loomingus” esimest korda eesti keeles tutvustatud Shinichi Hoshi, jaapanipäraselt 星新一 [Hoshi Shin’ichi] (6. IX 1926 — 30. XII 1997), oli Jaapani novelli- ja ulmekirjanik. Tema loomingust leiab küll romaanimahtu teoseid nii nooremale kui vanemale lugejaskonnale ja ka perekonna ajalugu käsitlevaid biograafiaid, kuid tuntud on…
-
Éric Vuillard, Prix Goncourt 2017. Meetod
Kui Éric Vuillard jutustuse „Päevakord” („L’ordre du jour”) eest möödunud sügisel Goncourt’i auhinna sai, tuli see paljudele väga suure üllatusena.Miskipärast on auhind enamasti läinud autoritele, kelle raamat ilmub sügisel, kurikuulsa rentrée littéraire’i ehk kirjandusliku kõrghooaja jooksul. „Päevakord” oli aga kevadine saak. Peale selle pole tegemist…
-
Rahvalik ja lahe, hüva lugeda
Mart Kivastik: „Armastuse vormid”. „Väike Öömuusika”, 2017. Alustaks kaugelt-kaugelt. Juba Platoni ja Aristotelese ajast peale (ehk varasemastki?) jagatakse kirjandus (neil küll tragöödia/draama) kaheks: mimeetiliseks ja mittemimeetiliseks. Ja nüüd siis ei tehta seda üksnes kirjanduse, vaid kogu loomeviljaga. Esimene püüab tegelikkust jäljendada/peegeldada/matkida, teisele ei lähe realiteet suurt…
-
PEN 2017: valupunktid Türgist Eestini
Aasta 2017 ei erinenud PEN-i jaoks varasematest: taas olid laual rasked teemad, nagu rahvus- ja keelerühmade survestamine, vähemuste tagakiusamine, vangistused, isegi tapmised. Loomulikult loetakse PEN-i keskuste kohtumistel ka luulet, filosofeeritakse isekeskis, kuid esmatähtsad on sõnavabaduse ja kirjanike õiguste kaitse. Mil määral neid abstraktseid väärtusi kaalutakse…
-
Mida sa tahad, Jüri Kolk?
Jüri Kolk: „Naistepäev”.„Kingitud Hobune”, 2017. 160 lk. Jüri Kolgi iga aastaga suurenev viljakus ja loomeind hakkavad juba muret tekitama. Kaua võib? Kuhu veel? Mida sa tahad, Jüri Kolk? 2017. aastal ilmusid temalt romaan „Roheline suits”, luulekogu „Kuu ja kirves” ning jutukogu „Naistepäev”. Romaan polnud küll väga…
-
Rändaja tütarlaps õnnetähe valgel
Marie Heiberg: „Rändaja tütarlaps”.
„Ilmamaa”, 2017. 286 lk.
Marie Heiberg: „Õnnetäht”.
„Ilmamaa”, 2017. 350 lk.
Marie Heiberg (1890—1942) on olnud eesti kirjandusloo ääremail. Imelapsena luuletaevasse tõusnud tähe lend kestis vaid hetke. Nooreestlaste loomingu tuules ilmunud esikkogu „Mure-lapse laulud” (1906) sai järje seitse aastat hiljem Voldemar Kangro-Pooli ühe oma aja…
-
„Ma tean: ka sinu akna taga laulab ööbik”
Jüri Kolk: „Kuu ja kirves”.
„Kingitud Hobune”, 2017. 52 lk.
[—] armastusest on kirjutatud
on juba kirjutatud
liiga palju…
-
Intervjuu: Taskulambiga kuristiku serval
HELENA LÄKS: Kas sa motivatsiooniõpikut ei tahaks kirjutada? Sa oled „Värske Rõhu” peatoimetaja, luuletaja, tõlkija, kirjastaja, toimetaja ja ema. Selle kõige kõrvalt oled leidnud aega ka loomemajades viibida ja näiteks kogukonnaaia juures kaasa lüüa. Ja sa oled väga palju reisinud! Oled sa pigem plaanija või…
-
Külm… soe… kuum
Hasso Krull: „Kandsime redelit kaasas. 40 luuletust”.
„Kaksikhammas”, 2017. 63 lk.
See on vana mäng otsida peidetud asja peitja sõnade abil, mis annavad märku, kui lähedal otsija asjale on: külm… leige… soe… leige… kuum. Ja see sõna kuum, millest on tehtud suurima läheduse märk lihtsas lapselikus mängus….
