Artiklid
-
Märkmeid ajast ja ilust Viivi Luige loomingus
„Olen ikka korranud ja kordan ka siin, et kus on sõnnikut, seal on võimalik kasvatada roose, ja kus on roos, seal peab olema olnud ka sõnnikut.” See tsitaat pärineb Viivi Luige ja Hedi Rosma kahasse kirjutatud teosest „Ma olen raamat”. Roosiõie ilul on oma hind…
-
Tühikäigul jutulõng
Tarmo Teder: „Ahistuse jutud”. EKSA, 2018. 238 lk.
„Ahistuse jutud” on Tarmo Tedre seitsmes novellikogu, milles on kaheksa juttu. Kaks pikemat („Umbsuses”, „Kudrjavtsevi innovatsioon”) võtavad enda alla üle poole raamatust. Kuigi Teder on olnud pigem hiline debüteerija, jaguneb tema jutulooming ajas peaaegu kolmekümne aasta peale. Juba…
-
Veel üks katseisik elu näitelaval
Piret Bristol: „50 lõiget eraellu”. „Vabamõtleja”, 2018. 100 lk.
Piret Bristoli lühiproosa kogumik on õhuke, ainult sada lehekülge, kuid ootamatult tiheda tekstikoega, nii et kaalult kerge raamatuke kujutab endast üpris nõudlikku lugemist. Lühemaid ja pikemaid jutte (laaste ja novelle) ühendab valdavalt mina- või tema-vormis peategelane,…
-
Pimeduse klotsidest kodu
Carolina Pihelgas: „Pimeduse pisiasjad”. „Kaksikhammas”, 2017. 84 lk.
Carolina Pihelga 2017. aasta novembris esitletud luulekogu „Pimeduse pisiasjad” tekitas elevust juba enne raamatu avamist. Pimeduse pisiasjad — milline fantaasiat käivitav pealkiri! Kas luuletajal on tõesti õnnestunud pimedust pisendada? Mis on need pimeduse pisiasjad? Kui varasemas luulekogus „Kiri…
-
Millega ravida ravimatut?
Prostituut, romaanikirjanik, filmitegija — nende kolme ametinimetusega võtab Virginie Despentes’i tegevuse kokku tema Wikipedia ankeet. Tõepoolest tegutses Despentes (snd 1969) enne kirjanikukarjääri algust aastaid seksitöötajana, samuti vabakutselise rokiajakirjaniku ja pornofilmikriitikuna. Kogemustest Prantsusmaa seksitööstuses kirjutab ta põhjalikult 2006. aastal ilmunud autobiograafilises teoses „King Kong Théorie”, milles…
-
Eesti ja Läti — must ja valge?
Küsitakse, et mis mind Läti juures köidab. Praegu ei oskagi enam öelda, Läti on nii lähedane, nagu oleks ma temaga kogu aja koos olnud. Ühte koma teist olen juba ka raamatus „Minu Läti” kirja pannud ja mõnda asja oskan ehk alles aastate pärast kirja panna….
-
Ei saa me läbi Lätita. Läti sõna
Arusaamine, et meil on olemas naabermaa Läti, jõudis nõukogude ajal noore inimese teadvusse enamasti vist suvise klassiekskursiooni käigus. Vähemasti kord kooliaja jooksul korraldati bussiekskursioon Põhja-Lätisse või ka Riiga. Kuskil väikelinnas või alevis tehti peatus ja bussist välja pääsenud teismelised jooksid sappa kioski ette, millel ilutses…
-
Riia aknad
Me ei olnud veel korralikult tuttavakski saanud, kui ta küsis, kas ma Riia linna tahan näha. Purskasin naerma. Kõik oli alanud sellest, et konverentsi lõpus esitas ta publiku hulgast küsimuse. Tema läti aktsent oma laulva tooni ja iseäralikult lameda l-iga oli nii ilmselge, et kuigi…
-
Sõõr Suurupi kohal
Villem Valme: „Öömüük aknast”. „Kirimiri”, 2018. 77 lk.
Kui luuletajalt küsitakse, miks ta kirjutab, siis saab sellele olla mitu vastust, kuid üks võimalikest on päris kindlasti see, et lugejaga, teisega, otsitakse dialoogi, jagatakse midagi: oma seisundit, mõtteid, väljendusrikkuse pärle. Kuid ka dialoogi otsimise teel võib luuletaja…
-
Kriitiku sünd
Mudlum: „Ümberjutustaja”. „Elusamus”, 2017. 302 lk.
Kusagil nullindate keskel ja lõpu poole (aga küllap ka varem ja hiljemgi) manitseti Tartu ülikoolis tulevasi kirjanduskriitikuid arvustustes mitte liialt enesele osutama. Seda ei esitatud sajaprotsendilise maksiimina, aga siiski piisava kindlusega, et see mõnd aastateks kummitama jäi — et pigem…
-
Katkestusi pärast katkestust
fs: „Tätoveerimata inimene”. EKSA, 2018. 70 lk.
Nullindate hakul toimus eesti luules mingi põhimõtteline teisenemine arusaamas, kuidas peaks luulet kirjutama, kuidas peaks kvaliteetne luule välja nägema. Vähemasti puudutab see ühte konkreetset poeetilist suunda, mille keskmes on/oli vaieldamatult fs-i looming. 2006. aastal üritas Tiit Hennoste siinsamas „Loomingu”…
-
Homo soveticus’e puudumine
Eesti- ja Liivimaa põliselanikel oli XIX sajandil ümberrahvustumiseks vähem võimalusi kui tänapäeval. Valikuid oli õieti üks — saksastuda. See tee oli avatud igale haritud eestlasele, ka abielu kaudu seda legitimeerides. Vabatahtlikke „ülespoole” venestujaid oli üle-eelmisel sajandivahetusel suhteliselt vähe hoolimata sellest, et Peterburi oli meie rahvusliku…
