Artiklid
-
Katse portreteerida Paul Laant
Eesti Kirjanike Liidu teatmikus (2017) leiame Paul Laane nime. Mida me temast õieti teame peale selle, mida iga huviline võib „Eesti kirjanike leksikonist” (2000) lugeda? Ei varja, et käesoleva kirjutise ajendiks on Paul Laane sünnidaatum 28. august 1928. Neis, kes meest nüüd juubeli puhul õnnitledes…
-
Neli tegelast, Udumees ja tuul
Kärt Hellerma: „Koer ja kuu ehk seitse päeva jaanuaris”. „Tuum”, 2018. 358 lk.
Romaan algab sisukorrast (kas tõesti nõnda? romaan ei vajavat ju sisukorda, fiktsionaalsus kulgevat omasoodu, juhisteta). Aga miks ka mitte? Esimene päev romaani ajas, esimene Kuu päev (rõhuasetuse ja lahkukirjutamisega) määratlemata aastaarvuga jaanuaris lumise-tuisuse-libedaga…
-
Uue eestlase leiutamine meie ajalookirjanduses
Arusaam oma maa või rahva positsioonist ning vaimujõust Euroopas või laiemalt kogu planeedil on selgelt mõjutatud uurija, praktiku või looja enda tegevusala mõjust ja olulisusest üleüldises teadus- ja kultuuriloos. Enesehinnang ja sellest tulenev suhtumine oma lähiringkonda — olgu kodusse, perekonda või laiemalt kogu oma „klanni”…
-
Raha on, aga hingata ei saa
Andra Teede: „Pikad mehed, pikad elud”. „Jumalikud Ilmutused”, 2018. 70 lk.
Andra Teede järjekordne luulekogu on huvitav oma originaalse ülesehituse poolest. See on väga kindlailmeline, otsast lõpuni loogilise ülesehituse ja ainevallaga teos, tõeline tervik. Kuivõrd autor on naissoost, pealkiri aga viitab ühemõtteliselt meestele, on loogiline,…
-
Sült, Proust ja kultuuriajakirjanduse jääknähud
Janar Ala: „Oma rahva lood”. J. Ala, 2018. 172 lk.
Janar Ala debüütteos „Ekraanirituaalid” („Jumalikud Ilmutused”, 2014) võeti hästi vastu, jagus lugejaid ja kriitikutegi kiidusõnu. „Ekraanirituaalide” puhul kordusid mõisted „olmekirjandus” ja „hipster”, mis olid enam või vähem asjakohased, kuigi kõige lähemale kultuuriajakirjanikust kirjanikuks tõusnud (või langenud)…
-
Fagira D. Morti baarikapp
Fagira D. Morti: „Pöörane kiskjaloom”. „Tuum”, 2018. 96 lk.
Fagira D. Morti on see kuulus ajakirjanik, kes 2011. aastal julges teleekraanil välja öelda, et väikese peenisega mehed jätab ta hea meelega maha, et tema pole see, keda pikkus ei huvita, vastupidi. Fagira on kirglik poetess, eesti…
-
Kultuuridevahelised erinevused
Vabandusega, et pealkiri on nii igav kui üldse võimalik, tunnistan, et see sai kiiruga varastatud ühe paksu raamatu kaanelt, mida kavatsesin tsiteerida. Ja ma ei tahtnud minna globaalse pealkirjatrendi liimile, mispuhul oleks tulnud põrutada umbes nii: „Sotsiaalkonstruktsioonide võsa ja rahvuslik lageraie”. Mõtted poleks sellisest eputamisest…
-
Kõik võetakse arvesse
Olle Lauli: „Kuristik”. „Gallus”, 2018. 439 lk.
„Kuristik” on ambitsioonikas raamat. Hõlmab suure tüki ruumi ja aega: tegevus toimub Ukrainas, Venemaal, Eestis, Ameerikas; algab aastal 1923 ja lõpp leiab aset XXII sajandil. (Tulevikuulmet siin siiski pole, järgmist sajandit jagub vaid viimasele leheküljele.) Noorimad tegelased on ehk…
-
Tõeluse servakesel
Jan Kaplinski: „Valged ööliblikad. Wegeneri naeratus”. Tõlkinud Katrin Väli ja Aare Pilv. „Verb”, 2018. 143 lk.
Ei olemisel ega olematusel ole pääsu — meile ega lastele ei jää mitte midagi — tõelus on nagu mängijaga mängiv pall — see mis on meie vahel on meist tugevam…
-
Aulilaulust huntide lauluni
Heli Illipe-Sootak: „Augustirebane”. „Raudhammas”, 2018, 63 lk.
Looduse aastaring teksti struktureeriva nähtusena ulatub eesti kirjanduse algusaegadesse, Otto Reinhold von Holtzi lamburilooni „Jut on se Koroke, Öppetus on se Iwwa” (1817). Aastaaegade vaheldumist järgiva kompositsiooniga on näiteks ka Underi „Eelõitseng” (1918) ja mõned 1960-ndate luulekassetid. Kevade…
-
Surmatuules sünnid uueks
Hannes Varblane: „Teise üksinduse aegu”. „Ilmamaa”, 2018. 102 lk.
Selles raamatus pole ühtegi päris head luuletust. Aga kummaline, et luule on. Võiks arvata, et Hannes Varblane, see avalikult halb võõrikvend mäel, mis mureneb, on oma taarnateel valmis minema letaalse lõpuni, kuulutades vihkamiseta: Sina armasta mind! mina…
-
Kõne „Loomingu” 95. sünnipäeval
Head loomingulased ja loomingulised
Sõna looming on tuletis tegusõnast looma. Sõna pärineb Toomas Haugi ettevaatliku arvamuse järgi Johannes Semperilt aastast 1918 ja läks laiemalt käibesse järgmisel aastal. Aga esimene sellenimeline kogumik ilmus anno 1920 ja kandis pealkirja „Looming I”. Kogumiku avas Henrik Visnapuu kuulus manifest „Vastne…
