Artiklid
-
Inventuur literatuurses hulgilaos
Holger Kaints: „Mälestusi raamatutest”.
„Hea Lugu”, 2017. 159 lk.
Niivõrd raamatukeskset raamatut kui Holger Kaintsi uus teos pole Eestis ilmunud Friedrich Puksoo aegadest peale. „Mälestusi raamatutest” pühendub nimelt raamatutele, mitte kirjandusele. Näiteks see, kuidas Balzaci kogutud teosed autori lapsepõlvekodus olid paigutatud, on tähtsam kui Balzaci…
-
Ärkamisaja absurditundest
Kuigi rahvustest ja rahvuslusest on üldisemalt kombeks rääkida alates XVIII sajandist, võib palju varasemast ajaloost leida kirglikku kiindumust oma maasse, keelde ja kommetesse, kohamälu kallikspidamist. Näiteks oli sellest kantud Briti saarte teiste rahvaste vastupanu inglaste invasioonile ja domineerimisele. See ei ole mineviku romantiline rekonstruktsioon, vaid…
-
Unustamatu Koidula
Malle Salupere: „Koidula. Ajastu taustal, kaasteeliste keskel”.
„Tänapäev”, 2017. 568 lk.
Lydia Koidula — esimene naiskirjanik, -ajakirjanik ja eesti näitekirjanduse rajaja — on märgilise tähendusega, müütiline kuju. Ta on enim läbiuuritud naislooja meie kirjandusloos, lisaks on ta andnud kirjanduslikku ainest paljudele teistele kirjanikele. Aino Kallase…
-
Raudse süsteemi kiuste
Mats Traat: „Valge maja”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 148 lk.
Mats Traadi äsja ilmunud romaani „Valge maja” esimesi lehekülgi lugedes tekkis korraks mõte, kas ei ole siin tegemist millegi samasugusega, nagu oli kirjaniku viimase juubeli paiku ilmunud luulekogu „Roheline laev”, mis koondab autori kõige varasemaid luuletusi…
-
Tõde ja õigus. 5
Mininäidend INDREK: Tere, isa.ANDRES: Kesse on? Ah sina, Indrek.INDREK: Mina jah, taat. Tulin vaatama, kuidas kodus elatakse. Ma olen otsustanud, et. . . .ANDRES: Missa bensiinist kulutad. Ega see auto sul ju oma pole, niikuinii pead võlga maksma.INDREK: Auto on mul kohe päris oma. Välja ostetud. Aga, isa, ütle…
-
Emajõe sinine veri 2
*
Päikese põuasuu on jõe õhukeseks joonud,
kaldad põhjani paljad justkui rauga igemed.
Laulujumal Vanemuine otsib jahutust,
kõnnib vette kõige oma paklase hamega,
istub Kivisilla rusul,
kaelani vees,
kiilas lagipea läigib nagu vesikupp,
roheline habe, mis veepinnal harali heljub,…
-
Elada kõige kiuste ja julgeda soovida tähenduslikumat elu
Elin Toona Gottschalk: „Pagulusse. Lugu elust, sõjast ja rahust”. Inglise keelest tõlkinud Kersti Unt.
„Varrak”, 2017. 456 lk.
Olin siiralt üllatunud, kui kuulsin ühel ettevõtluskonverentsil lektorit oma ettekannet alustamas soovitusega lugeda Elin Toona Gottschalki mälestusteraamatut „Pagulusse”. Olles raamatu läbi lugenud, see soovitus mind enam nii väga…
-
Õpetlikke ülestähendusi kõuts Vaska sulest
Olev Remsu: „Väikelinna baabad”.
„Tänapäev”, 2017. 144 lk.
Olev Remsu produktiivsust ja loomeindu arvestades kujutan elavalt ette, kuidas ta hommikukohvi juues Haapsalus aknast välja vaatas, aiaposti otsas lebavat kassi nägi ja sellest tõukudes romaani otsustas kirjutada. Õhtuse teejoomise ajaks oli „Väikelinna baabade” käsikiri valmis ja päeva võis…
-
Elusana püsimise diskreetne ilu
Jaak Jõerüüdi „Muutliku” impressioone
Raamat „Muutlik” (2010) jäi silma tagasihoidlikkusega — askeetlikult hallis tonaalsuses väljapeetud kaanepildis miski otsekui viitas iselaadselt ruumilisele tihedusele selle sisus. (Hall omandab enda kõrval oleva värvuse tonaalsuse. Halliga segunedes omandavad paljud värvid eriliselt võluvaid tuhme, murtud või sametisi värvivarjundeid.) Olin seda raamatut…
-
Don Alfredo eestlus
aastal avaldas läti luuletaja ja tõlkija Uldis Bērziņš (snd 1944) poeemi „Mälestusmärk Don Alfredole” (1973—1975), mille pühendas Alfreds Ķempele (1890—1967), eesti kirjanduse läti keelde tõlkijale.[1] Ķempe oli ka ajalehe „Läti Eestlane” (ilmus 1928) vastutav toimetaja ja väljaandja, 1920. aastatel Riia Eesti Hariduse ja Abiandmise…
-
Kiri noorele luuletajale
Joanna Ellmann: „Olemise maa”.
„Omailm”, 2017. 80 lk.
Tere, noor luuletaja!
Kõigepealt tahan kinnitada, et olen su raamatut lugenud. Sealjuures mitte üks kord lehitsenud, vaid mitu korda lugenud, tõepoolest lugenud, olen oma kaasaelamise mootori ikka ja jälle täisvõimsusel tööle pannud, et „Olemise maa” siseteljeni jõuda. Olen üritanud…
-
Ühes väikses Eesti linnas
Eelmise aastasaja 70. aastate lõpus lasti seda laulu raadios sageli. „Viis: Rein Rannap, sõnad: Juhan Viiding. Esitab ansambel Rein Rannapi juhtimisel, solist Tajo Kadajas,” ütles teadustaja. Ansambli nimi oli „Noor Eesti”, aga raadios seda öelda ei tohtinud.
Laul oli kodulinnast, tuttavatest paikadest, seega justkui minust endast….
