„Palju tervisi saadab Jürgenile onu Ott, kes juba on metsas! Tule kah, kui tahad! Tallinnas, jaanikuul 1986”, nii on rohelise pastakaga kirjutatud mu „Mine metsa” eksemplari tiitellehele. Olin sel hetkel kuuene, kohe seitsmene. . . . Roheline pastakas ise oli juba imeasi. Imeasi oli ka see, et onu…

Minu lugejakarjäär algas Karu-aabitsast. Vanaema, kes mind lugema õpetas, ei teadnud häälikutest küll midagi. Paljude raskemate sõnade lugemine tuli mul…

Kaugel 1968. aastal oli eriline hing, mis sütitas inimesi üle maailma seisma tõe ja demokraatia eest. Meenutame – jaanuaris valiti…
Eelmise aasta kevadel toimus Vilniuses, Kirjanike Klubis, kirjandusõhtu, mis oli pühendatud Eleonora Žikorytė-Jankuvienėle. Teenimatult unustuse hõlma vajunud literaat oli esimene leedulane, kes kahe ilmasõja vahelisel ajal tõlkis otse eesti keelest leedu keelde vähesel määral eesti kirjanike loomingut. Õhtut juhatas Danutė Sirijos Giraitė, kes intervjueeris tõlkija…
Olen viimasel ajal jõudnud järjest kindlamale arusaamale, et kogu ilukirjanduse võib jaotada laias laastus kaheks pooleks: selliseks, mis peegeldab elu, ja selliseks, mis esitab elu kontsentratsiooni. Loomulikult on olemas igat masti üleminekuid ja vahevorme, aga need kaks tiiba – mida ma ausalt öeldes ei tahaks…
Nagu ülevaadete puhul kombeks ja igati tarvilik, tuleb alustuseks selgitada veidi oma lähenemist. Panna paika oma positsioon, teha selgeks ülevaate struktuur, visandada selle loodetavad tugevused ja võimalikud nõrkused – kõik selleks, et lugeja ja tulevane uurija oskaksid minult saadud infot veidigi kohandatud filtriga lugeda.
Esiteks, kuigi…
„(Tõuseb püsti ja läheb raamaturiiuli juurde.) Kui olen masenduses, mida juhtub sageli, siis tulen siia ja vaatan raamatuid. Nad on minu trööstijad. Alati, kui imestan, et mis asi, pagana pihta, see elu oli, leian siit seletuse. Minu kirjutatud kolmkümmend raamatut ja kõik tõlked. Nelikümmend kaks…

Kui näen praegu inimesi teles või ajakirjas oma moodsat elamist esitlemas, siis torkab silma, et kodudes pole enam eriti palju…

Gustav Suitsu luuletajakarjääri kulminatsioonis, kogus „Kõik on kokku unenägu” (1922) leidub neli klassikalistes paarisvärssides eleegiat. Üks neist, „Hauakiri” (1919) raamatu…
Eesti paigavaimudest on Tartu oma ilmselt kõige tuntum. Parafraseerin oma algusmõtet: Tartu vaimu silmatorkavaimaks avalduseks on see, et temast räägitakse n-ö söögi alla ja peale. Ajuti on see meenutanud Põrgupõhja Jürka jauramist oma hingeõnnistusest ja tekitanud irooniatki (olen näiteks kuulnud lõõpi, et Tartu vaimu mõõtmed on…
August Gailit oli pessimist. Kuigi ta püüdis seda peita oma võimsa kiilaspäise kuju taha, laskis kõlada kõmiseval naerul, pildus vaimukusi rohkem kui keegi teine, pani „Toomas Nipernaadile” motoks „Üks rätsep tuli Rasinast, ti-ral-la-la!”, ent ikka ilmus maailm ja inimene tema loomingus mustades värvides. Ikka olid…
Juta Kivimäe ilmus kirjandusorbiidile vaid kolm aastat tagasi 2021. aastal. Esikromaan „Suur tuba” jagas kirjanike liidu romaanivõistlusel esikohta Loone Otsa romaaniga „Armastus”. 2024. aasta suvel ilmus Kivimäe järgmine raamat „Nõmme novellid”. Kui Sirp pakkus seda arvustada, olin elevil – juba ammugi olin oodanud teost, kus…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.