-
Andrus Kasemaa: „Leskede kadunud maailm”.
„Varrak”, Tallinn, 2012. 174 lk.
1
Andrus Kasemaa luulest olid jäänud meelde märksõnad „vedelemine” ja „lagunemine”. Peenemalt võiks ehk öelda: mediteerimine ja dekadents. Jäänud meelde seetõttu, et nende…
-
Mihkel Kunnus: „Minu eugeenika saladus”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 265 lk.
Mihkel Kunnuse „Minu eugeenika saladuse” lugemine on justkui Walmarti riiulite vahel tiirutamine. Need on täis mingit sätendavat ersatsi, kuhjade viisi kaupa, kuid…
-
Jürgen Rooste: „Higgsi boson”.
„Näo Kirik”, 2012. 72 lk.
Jürgen Rooste: „Laul jääkarudest”.
„Ji”, 2012. 114 lk.
Poeediga on ikka käinud kaasas väheke ka pühakuoreool, ja sama hästi, kui seda on ära kasutanud tõeliselt…
-
Tõnu Õnnepalu: „Kuidas on elada”.
„Varrak”, 2012. 98 lk.
Mul on õnn hoida käes Tõnu Õnnepalu luulekogu „Kuidas on elada”. Kui olin selle läbi lugenud ja hinganud, meenus iiri pajatus kolmest erakmungast,…
-
Hanna Kangro: „Kolmeteistkümnes kääne, ehk Kõik Kalamaja tänavad”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 87 lk.
Hanna Kangro debüütkogu sisaldab nii stiililiselt kui ka mõtteliselt väga ühtlasi vabavärsilisi tekste, mida võiks nimetada postluuleks. Mõtlen selle…
-
Maarja Kangro: „Dantelik auk”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 141 lk.
Maarja Kangro teises novellikogus kestab „Ahvidest ja solidaarsusest” tuttav meeleolu — kirjaniku üksindus. Samas ei kirjuta Kangro metafüüsilist refleksiooni kirjutamise needusest, olemuslikust…
-
Andrus Kivirähk: „Lood”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 243 lk.
Ehk peaks alustama sama tundmusega, milles vaevleb „Lugude” esimese jutu tegelane Kärd: see kõik on juba kunagi olnud, kõike on juba kunagi nähtud.…
-
Mathura: „Kumalasepäev”.
„Allikaäärne”, 2012. 96 lk.
Ema ja lapse sidemest on kirjutatud küllap piisavalt raamatuid, et täita terveid raamatukogusid. See on ühendus, mille erilisus peaks olema ühelt poolt justkui ilmselge ja püha…
-
Mihkel Mutt: „Kooparahvas läheb ajalukku”.
„Fabian”, 2012. 462 lk.
Mihkel Mutt tuli mõni aeg tagasi lagedale teooriaga, mille järgi iga kirjaniku elus on 10—15-aastane periood, mil ta on n.-ö. tipus. See on…
-
Aleksander Müller: „Jumal, kes oli näinud koeri”.
„Ji”, Pärnu, 2011. 143 lk.
Eestis on väga vähe neid autoreid, kes suudavad end ise korralikult toimetada. Võiks koguni nõuda, et ülepea ei tohikski neid…
-
Eda Ahi: „Maskiball”.
„Värske Raamat”, 2012. 60 lk.
Eda Ahi pälvis 2011. ja 2012. aasta hingedepäeva vahel ilmunud debüütteose „Maskiball” eest Betti Alveri preemia. Ta on lugenud oma luulet nii avalikel esinemistel…
-
Toomas Liiv: „Tekst teeb oma töö. Arvustusi, esseid ja artikleid 1976—2009”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2011. 479 lk.
Mõninga liialdusega saab väita, et Toomas Liiv oli oma ajajärgu Gustav Suits. Luuletaja ja…
-
„Mitte-Tartu”.„Topofon”, Tartu, 2012. 304 lk.
Mitte-Tartut ma õigupoolest ei tunne. Ei tunne hästi seda Päris-Tartutki. Kuigi mõned korrad viimase aasta sees olen sattunud sääl kummalistele piirialadele: näiteks kuskile Karlova servale veidrasse…
-
Urmas Vadi: „Tagasi Eestisse”.„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 279 lk.
Kirjanikke võiks laias laastus jagada kaheks: nendeks, kes kirjutavad endast ja omaenda kogetust, ning nendeks, kes mõtlevad nii tegelased kui ka sündmustiku välja.…
-
Marko Mägi: „Maitsestatud kanad”.„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 80 lk.
1
„Maitsestatud kanadest” on raske kirjutada. Loomulikult on tegu huvitava teosega, mis haakub hästi kirjastuses „Jumalikud ilmutused” ilmuva aforistliku, absurdi kalduva, keelemängulise ja ajastutundliku…
