$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical

Max Rebu: „Hiina keisri rasedus”.

Øyvind Rangøy: „Oled ikka veel see poiss. Ühe lapsepõlve fragmendid”.
Hasso Krull: „Tänapäeva askees”.

Ave Taavet: „Valerahategija”.

Mudlum: „Mitte ainult minu tädi Ellen”.

Triin Tasuja: „Seksistentsialism”.
Andrei Ivanov: „Untermensch: minu lõhkikistud osa”.
Tarmo Teder: „Kuuskümmend aastat hiljem. III: Mõtuse Jaani vangid, joodikud ja vargad”.
Elo Viiding: „Mina kõnelen kirjandusest. (Tekste aastatest 2009—2019)”. „Tuum”, 2020. 140 lk.
Elo Viiding on nagu sekvoia, kes kasvab aastaid kõrgustesse, ja on ikkagi omaette, sest ta kõrgub üle teiste. Võiks öelda, et ta jääb kirjandusväljal subkultuuriliseks, mis talle endale võib-olla määratlusena ei meeldi, sest eks…
Tõnis Vilu: „Tundekasvatus. Jaapani surmaluuletused”. „Häämaa”, 2020. 96 lk.
Mulle hakkas Tõnis Vilu looming eriliselt huvi pakkuma alates kogust „Kink psühholoogile” (2016), sellele järgnenud „Libavere” (2018) ja „Tundekasvatus” (2020) on huvi ainult suurendanud. Kirjandusloolase keelepruugis moodustavad need kolm kogu Vilu seni uusima loominguperioodi. Vilu luule…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.