Arvustused
-
Tahan lugedes kaotada vähemalt kimbukese võtmeid, kui mitte ennast
Andrei Ivanov: „Pariisi arabeskid”. Tõlkinud Veronika Einberg ja Erle Nõmm. „Tuum”, 2020. 318 lk
.
Andrei Ivanovi puhul on vahel vaieldud, on ta Eesti või eesti või hoopis vene kirjanik. Sel polegi tähtsust, sest ta on eelkõige Euroopa kirjanik. Meil teist nii Euroopa kirjanikku vist ei olegi….
-
Kõrgus ja peegeldus
Doris Kareva: „Suik ja sillerdus”. „Verb”, 2019. 128 lk.
Doris Kareva luulekogu „Suik ja sillerdus” on mitmekihiline raamat, kus põhiküsimused ja teemad ilmuvad lugeja ette juba esimestes luuletustes. Autor vahetab registreid mängleva kergusega, kuid allhoovus — metafüüsiline või müstiline elutunnetus ning igavikulisuse ja transtsendentsuse teema —…
-
Sõnade vaev ja lõpmatuse ilu
Tõnu Õnnepalu: „Lõpmatus. Mujal kodus III”. EKSA, 2019. 252 lk.
1
„Üldiselt on kirjutamine pateetiline ja üsna lootusetu. Parem oleks olla kirjutamata, elada kokkulepitud signaalide maailmas nagu kõik inimesed. Kõik inimesed, kes ei kirjuta, näib mulle, on suhteliselt õnnelikud. Mina olen õnnelik vahel ainult siis, kui ma…
-
Avarilma modernisti elurännak
Nikolai Baturin: „Maskide defilee. Poeetiline elurännak”. „Ilmamaa”, 2019. 271 lk.
Nikolai Baturini viimaseks jäänud raamat on varjamatult ja üksiti varjatult autobiograafiline. See on poeetiline raamat, autori muu loomingu ja eelkõige tema keeleloome vääriline, see on maskeraad, mille abil saab nii varjata kui veelgi enam avada avamatut,…
-
Paar sammukest eesti uuema kirjandusloo teed
Toomas Kall: „Paunvere lõpp. Kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid. 69 paroodiat”. EKSA, 2019. 103 lk.
Eesti kirjandusloos on olnud kaks paroodilise elevuse perioodi, 1920. aastate algus ja 1970-ndad. Muudest ajajärkudest võib leida küll üht-teist silmapaistvat, nagu Eduard Vilde „Uuel teel” (1908), Hermelini „Porikuu sonaat” (1960) või…
-
Andrus Kasemaa suur saiategu
Andrus Kasemaa: „Mees otsib naist”. EKSA, 2019. 128 lk.
Andrus Kasemaa luule on iga tema uue raamatuga mulle üha rohkem korda läinud. See on äratuntavalt isikupärane, isiklik ja mõjuv. On ridu, mille autor oleksin hea meelega ise — näiteks: „juuli / sinus pole midagi ilusat” (kogus…
-
Kuid mis oli nõukogude aeg?
David Vseviov: „Elulugu. Kaks esimest nädalat”. „Tuum”, 2019. 231 lk.
Armastan lugeda igasuguseid elulugusid — nii neid, mida Rutt Hinrikuse juhtimisel on kogutud ja välja antud kirjandusmuuseumis, kui ka „suurte inimeste” biograafiaid ja muidugi nende autobiograafiaid. Ja veel olen ma olnud saatesarja „Müstiline Venemaa” andunud…
-
Kirjad meile. Autoportree seest
Andrei Hvostov: „Kirjad Maarale”. „Petrone Print”, 2019. 269 lk.
Mida me hindame kõrgelt? Siirust, ausust ja eruditsiooni. Andrei Hvostovi „Kirjad Maarale” pakub neid hea hulga. Sissejuhatuseks vormist. Nagu pealkirjastki nähtub, on teos auväärses epistolaaržanris, mida kiitis juba Aristoteles ning mille kuldajastu oli kultuuri kuldajastul — Vana-Kreekas…
-
Sootu ja süütu
Margit Lõhmus: „Sterne”. „Värske Raamat” 23. Kultuurileht, 2019. 112 lk.
Kõigepealt selline asi, et „Sternet” tuleks lugeda kaks korda. Vähemalt, kui sa tahad millelegi pihta saada. See kõlab küll veits ülbelt, ma tean, ja Thomas Mann kukuks perseli selle peale, et tema nõuet „Võlumäe” suhtes kohaldatakse…
-
Aasta 2053: idüll Kolmandas Reichis
Peeter Helme: „Haakrist ja ajarelv”. Postimees Kirjastus. 200 lk
Romaani tegevus toimub 2053. aasta suvel ja sügisel peamiselt Saksamaa pealinnas Germanias ehk Suur-Berliinis, Revalis (endine Tallinn) ja Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud USA keskosas, täpsemalt endises Wyomingi osariigis, kus 1953. aastal alistusid viimased Ameerika väed. Juba algus haarab…
-
Mitte millestki. Ja sellest kõigest
Tõnu Õnnepalu: „Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem). Mujal kodus I”. EKSA, 2019. 172 lk.
Õnnepalu ei ole Pariisis esimest korda. Ega teist. Jne. Ka ei esine Pariis Õnnepalu loomingus nüüd esimest korda, ta oli „Piiririigis”, ta oli „Harjutustes”, aga ta oli ka „Raadios”, „Paradiisis”, eks ta…
-
Päär Kivise imelik teekond läbi Eestimaa aja
Helga Nõu: „Ingel ja idioot”. EKSA, 2019. 234 lk.
Helga Nõu uus raamat on kummaline segu trafaretsest materjalist, mis on rüütatud uljalt moodsasse vormi, see põimib tondijutte, naistelektüüri ja ajaloojutustust. Säärane reaalsuse ja imelugude segamine on iseloomulik ka autori varasemale loomingule. „Ingel ja idioot” on põhiolemuselt…
