$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Arvustused
-
Ah, Maimu!
Maimu Berg: „Kõnelused lahkunutega”. „Hea lugu”, 2020. 107 lk. Maimu Berg: „Vanaema paneb vihmavarju kinni”. „Tuum”, 2020. 98 lk.
„Kirjandusse pürgijaks olen vana. Tõsi küll, proovisin ka varem — debüüt oli „Nooruses”. Vahepeal ma ei kirjutanud, üritasin visalt aga saamatult perekonda luua. See oli õpetlik aeg…
-
Ikka Otist mõteldes
Meie väärtajakirjanduse üks vaikseid korüfeesid sai hiljuti kaheksakümmend aastat vanaks, aga jõudis vahetult enne seda lõpule ka oma mälestuste kolmeköitelise sarjaga. „Vaimu vend” (2015), „Tuba number kaheksa” (2016) ja „Tunaeile” (2019) ehk kokku umbes 1250 lehekülge meenutusi anastus- ja vabadusajast tõstavad Ott Rauna väljapaistvate eesti…
-
Süngeid novelle täis aasta 2020
„Eesti novell 2020”. Koostanud Made Luiga, Kajar Pruul, Johanna Ross, Urmas Vadi. MTÜ Eesti Jutt. 192 lk.
„Eesti novell 2020” on kolmas kogumik „Eesti novelli” sarjast. See koondab novelle 17 autorilt, neist mõned olid mulle kirjandusmaastikul täiesti tundmatud nimed, mõned aga vanad tuttavad. Kogumikust leiab järgmiste…
-
Kattevari
Siinsed read puudutavad kitsa vaatenurga kaudu üldist küsimust sellest, kas maailmakirjandusel on tulevikku. Paljud arvavad, et ilusal, õilsal, kõrgel, nagu kirjandusklassika, on mingi varjatud pool, mille kattevarjus tehakse midagi kahtlast. On vaja teatud hingeharidust mõistmaks, et tegelikult tähendab maailmakirjandus lihtsalt loomingut selleks, et tunda elust…
-
Tahan lugedes kaotada vähemalt kimbukese võtmeid, kui mitte ennast
Andrei Ivanov: „Pariisi arabeskid”. Tõlkinud Veronika Einberg ja Erle Nõmm. „Tuum”, 2020. 318 lk
.
Andrei Ivanovi puhul on vahel vaieldud, on ta Eesti või eesti või hoopis vene kirjanik. Sel polegi tähtsust, sest ta on eelkõige Euroopa kirjanik. Meil teist nii Euroopa kirjanikku vist ei olegi….
-
Kõrgus ja peegeldus
Doris Kareva: „Suik ja sillerdus”. „Verb”, 2019. 128 lk.
Doris Kareva luulekogu „Suik ja sillerdus” on mitmekihiline raamat, kus põhiküsimused ja teemad ilmuvad lugeja ette juba esimestes luuletustes. Autor vahetab registreid mängleva kergusega, kuid allhoovus — metafüüsiline või müstiline elutunnetus ning igavikulisuse ja transtsendentsuse teema —…
-
Sõnade vaev ja lõpmatuse ilu
Tõnu Õnnepalu: „Lõpmatus. Mujal kodus III”. EKSA, 2019. 252 lk.
1
„Üldiselt on kirjutamine pateetiline ja üsna lootusetu. Parem oleks olla kirjutamata, elada kokkulepitud signaalide maailmas nagu kõik inimesed. Kõik inimesed, kes ei kirjuta, näib mulle, on suhteliselt õnnelikud. Mina olen õnnelik vahel ainult siis, kui ma…
-
Avarilma modernisti elurännak
Nikolai Baturin: „Maskide defilee. Poeetiline elurännak”. „Ilmamaa”, 2019. 271 lk.
Nikolai Baturini viimaseks jäänud raamat on varjamatult ja üksiti varjatult autobiograafiline. See on poeetiline raamat, autori muu loomingu ja eelkõige tema keeleloome vääriline, see on maskeraad, mille abil saab nii varjata kui veelgi enam avada avamatut,…
-
Paar sammukest eesti uuema kirjandusloo teed
Toomas Kall: „Paunvere lõpp. Kuidas eesti kirjanikud „Kevadet” kirjutaksid. 69 paroodiat”. EKSA, 2019. 103 lk.
Eesti kirjandusloos on olnud kaks paroodilise elevuse perioodi, 1920. aastate algus ja 1970-ndad. Muudest ajajärkudest võib leida küll üht-teist silmapaistvat, nagu Eduard Vilde „Uuel teel” (1908), Hermelini „Porikuu sonaat” (1960) või…
-
Andrus Kasemaa suur saiategu
Andrus Kasemaa: „Mees otsib naist”. EKSA, 2019. 128 lk.
Andrus Kasemaa luule on iga tema uue raamatuga mulle üha rohkem korda läinud. See on äratuntavalt isikupärane, isiklik ja mõjuv. On ridu, mille autor oleksin hea meelega ise — näiteks: „juuli / sinus pole midagi ilusat” (kogus…
