$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Arvustused
-
Kuid mis oli nõukogude aeg?
David Vseviov: „Elulugu. Kaks esimest nädalat”. „Tuum”, 2019. 231 lk.
Armastan lugeda igasuguseid elulugusid — nii neid, mida Rutt Hinrikuse juhtimisel on kogutud ja välja antud kirjandusmuuseumis, kui ka „suurte inimeste” biograafiaid ja muidugi nende autobiograafiaid. Ja veel olen ma olnud saatesarja „Müstiline Venemaa” andunud…
-
Kirjad meile. Autoportree seest
Andrei Hvostov: „Kirjad Maarale”. „Petrone Print”, 2019. 269 lk.
Mida me hindame kõrgelt? Siirust, ausust ja eruditsiooni. Andrei Hvostovi „Kirjad Maarale” pakub neid hea hulga. Sissejuhatuseks vormist. Nagu pealkirjastki nähtub, on teos auväärses epistolaaržanris, mida kiitis juba Aristoteles ning mille kuldajastu oli kultuuri kuldajastul — Vana-Kreekas…
-
Sootu ja süütu
Margit Lõhmus: „Sterne”. „Värske Raamat” 23. Kultuurileht, 2019. 112 lk.
Kõigepealt selline asi, et „Sternet” tuleks lugeda kaks korda. Vähemalt, kui sa tahad millelegi pihta saada. See kõlab küll veits ülbelt, ma tean, ja Thomas Mann kukuks perseli selle peale, et tema nõuet „Võlumäe” suhtes kohaldatakse…
-
Aasta 2053: idüll Kolmandas Reichis
Peeter Helme: „Haakrist ja ajarelv”. Postimees Kirjastus. 200 lk
Romaani tegevus toimub 2053. aasta suvel ja sügisel peamiselt Saksamaa pealinnas Germanias ehk Suur-Berliinis, Revalis (endine Tallinn) ja Natsi-Saksamaa poolt okupeeritud USA keskosas, täpsemalt endises Wyomingi osariigis, kus 1953. aastal alistusid viimased Ameerika väed. Juba algus haarab…
-
Mitte millestki. Ja sellest kõigest
Tõnu Õnnepalu: „Pariis (kakskümmend viis aastat hiljem). Mujal kodus I”. EKSA, 2019. 172 lk.
Õnnepalu ei ole Pariisis esimest korda. Ega teist. Jne. Ka ei esine Pariis Õnnepalu loomingus nüüd esimest korda, ta oli „Piiririigis”, ta oli „Harjutustes”, aga ta oli ka „Raadios”, „Paradiisis”, eks ta…
-
Päär Kivise imelik teekond läbi Eestimaa aja
Helga Nõu: „Ingel ja idioot”. EKSA, 2019. 234 lk.
Helga Nõu uus raamat on kummaline segu trafaretsest materjalist, mis on rüütatud uljalt moodsasse vormi, see põimib tondijutte, naistelektüüri ja ajaloojutustust. Säärane reaalsuse ja imelugude segamine on iseloomulik ka autori varasemale loomingule. „Ingel ja idioot” on põhiolemuselt…
-
Ulmeline ja argine Riismaa
Kaur Riismaa: „Kogemata”. „Vihmakass ja Kakerdaja”, 2018. 65 lk.
Kaur Riismaa üheksas, romantilise tonaalsusega luulekogu „Kogemata” ei jäta esmasel sirvimisel külmaks. Selle visuaalne külg on eripärane: raamatul on tagasihoidlik tume kaas, aga värvilised nummerdamata lehed ja tekstikastikesed, silma torkavad ülejäänud tekstist suuremas kirjas provotseerivalt mõjuvad sõnad…
-
Uurid Dalí moodi
Rein Raud: „Kell ja haamer”.
Mustvalge Kirjastus, 2017. 425 lk.
„Lugu algab keldrist, rottide pelgupaigast, ja lõpeb pööningul, kust paistab meri.” (Lk 9.) Ei, see pole Rein Raua mõtteliselt lummava romaani rütmiline esimene lause, vaid jõuab lugejani alles teise lõigu alguses. Raamatu ruumilises keskpunktis on umbes…
-
Elu — lehekülgedel
Jaak Jõerüüt: „Elu lehekülgi lehitsetakse kiiresti”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 239 lk.
Jaak Jõerüüdi värskeim teos toob novellide ja lühiromaani kaudu lugejani nii tänapäeva ühiskonna probleemid ja suundumused kui ka emotsionaalsed kaevud inimeste sees. Mitmepalgeline raamat kõnetab enim vahest neid lugejaid, keda huvitab see, mis jääb meie…
-
Värsisoomuslaev Lauri Kaldoja
Lauri Kaldoja: „Vessel”.
Lauri Kaldoja & Q-Damm, 2017. 88 lk.
Mõistatusliku pealkirja taga peitub noore näitleja ja luuletaja teine luuleraamat. Esimene luulekogu, kes mäletab veel, „Panoptikum”, ilmus 2015. aastal ja arvustaja Ann Viisileht kirjutas siis, et tema meelest on Lauri Kaldoja luulekeelel mõndagi ühist Kristjan Haljaku luulega….
