Toeta

Arvustused

  • Kaupo Meiel

    Kirjad sõgedate ajast

    Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”.„Petrone Print”, 2016. 134 lk. Eesti kirjanduse äärealade armastatud meistri Veiko Märka elu on ilmselt sama kirju, teravmeelne ja tragikoomiline kui ta loomingki, mistap on ta üks neid, kelle autobiograafia puhul on lugejal, kes mingilgi määral Märka tegemistega kursis, suured ootused….

  • Asta Põldmäe

    Himaalaja Kasari luhal

    Mathura: „Jääminek”.„Allikaäärne”, 2016. 94 lk. Oma viimasel elutalvel vaatab Manivald, kuidas külalapsed pihlaka pihta lumekuulidega täpsust viskavad. „Keegi ei tabanud ja naerdes jooksid nad teed mööda edasi.” Vana mees kuulatab, kuidas lapsed räägivad eimillestki ja kõigest. „. . . .nemad ei teagi veel midagi oma õnnest. Nad ei tea,…

  • Leo Luks

    Delikaatsel orbiidil tiirlemine ümber augu

    Kalle Käsper: „Filosoofilisi novelle”.

    Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 148 lk.

    Seekord suisa peab alustama päris algusest ehk siis pealkirjast. „Filosoofilisi novelle” — siit kumab pretensiooni, enesekindlust, intellektuaalse väljakutse lubadust; kahtlemata püüab pealkiri raamatupoe lookas lettidel pilku ja tekitab huvi. Ainuüksi pealkiri ahvatles siinkirjutajatki teosega põhjalikumalt tutvuma, sest…

  • Rolf Liiv

    Kaur Riismaa teatraalne teoloogia

    Kaur Riismaa: „Soekülm”.

    „Verb”, 2016. 88 lk.

    Esimest korda kuulsin Kaur Riismaad esinemas 2011. aasta suvel Vilde muuseumis ja juba siis adusin, et ta on võrdselt karismaatiline nii kirjutaja kui esinejana — selline kooslus pole meie kirjanduspildis just ülemäära sagedane. Tal on spetsiifiline oskus luua fluidumit nii…

  • Eda Ahi

    Humanitaarabi ühele ärevale ajale

    Berit Kaschan: „Ma naeran magades”.„Verb”, 2016. 40 lk. 2008. aastal „Värskes Rõhus” debüteerinud luuletaja, Esimese Sammu preemia laureaadi Berit Kaschani (BK) esikkogu ilmumine paneb kindlasti nii mõnegi luulearmastaja rõõmust hõiskama — ja mitte sugugi alusetult. BK äratuntav käekiri on tema truude lugejate rõõmuks säilinud ja üha…

  • Margit Tintso

    Luuletaja enesekeedukatlas

    Marko Kompus: „Laboratoorium”.

    „Unenoppija”, 2016. 64 lk.

    Marko Kompus on nüüdisaegses eesti luules omajagu müstiline ja raskesti haaratav fenomen. Kuigi tema aktiivne luuleraamatute avaldamise staaž li­gi­neb juba kahele aastakümnele, on Kom­­puse looming kujunenud pigem pe­rifeeriaid peilivate tekstifriikide vaimu­rõõmuks, mis võib n-ö hariliku inimese (kes tahaks kangesti teada,…

  • Johanna Ross

    Sõltuvussuhte romantika

    Eeva Park: „Lemmikloomade paradiis”.

    „Verb”, 2016. 237 lk.

    Eeva Pargi viimane romaan „Lemmikloomade paradiis” jutustab noorest naisest, kes kirjanike loomemajas maailma eest paos viibides püüab lahti harutada oma puntras elu. Ennekõike tähendab see emotsionaalselt (lõpuks ka füüsiliselt) vägivaldse lähisuhte läbimõtlemist, kuid ühtlasi vaadatakse tagasi peatege­lase segasevõitu lapsepõlvele…

  • Mari Peegel

    Unetuna endal külas

    Mudlum: „Linnu silmad”.

    Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 184 lk.

    Kui Made Luiga alias Mudlum 2014. aastal oma tõsise „Tõsise inimesega” nagu ei kusagilt välja ilmus, arvasid ja kartsid paljud lugejad, et see omaelulooline (autori enda määratlusel osaliselt mälestustel põhinev[1]) jutukogu märgib küll autori säravat debüüti, kuid jääb…

  • Alvar Loog

    Vari on huvitavam kui valgus

    Rein Raud: „Unelindude rasked saapad”.

    „Näo Kirik”, 2016. 88 lk.

    „Kirjutasin kunagi nagu / kirjakandja: ruttasin tooma / sõnumit, teadmata, mis seal sees.” (Lk 10.) See tsitaat Rein Raua uuest luulekogust kaardistab — kui seda biograafilises võtmes lugeda, mida mina siinkohal meelevaldselt teen — autori muutunud suhte…

  • Rein Põder

    JAAN EILARTI SELTSIS

    Jaan Eilart: „Õitse ja haljenda”. Koostajad Andres Tõnisson ja Taavi Pae. (Sari „Eesti mõttelugu”.) „Ilmamaa”, 2016. 560 lk.Minu viimane kohtumine Jaan Eilartiga oli Eesti Raamatu Aasta pidulikul avamisel 2000. aastal, kui „Vanemuise” kontserdimaja tühjas fuajees vastamisi sattusime. Me polnud juba aastaid kohtunud ega rääkinud. Juttu…

  • Kätlin Kaldmaa

    LUGU OLEMATUST INIMESEST

    Mudlum: „Ilus Elviira”.Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 232 lk.Olgu algatuseks kohe öeldud, et mul on Elviiraga suhe. Nagu „Ilusa Elviira” peategelane Elviira nendib, ei ole see kuigi levinud nimi. Ainuke Elviira, keda mina tean, on üks minu parimaid koolipõlvesõpru, ja nüüd siis see Elviira siin. Nii…

  • Peeter Helme

    HEAST SEKSIST ÜKSI EI PIISA

    Andris Feldmanis: „Viimased tuhat aastat”.„Varrak”, 2016. 197 lk.Eks alustame ikka heast: kirjutada autor oskab. Samas ei saa pika stsenaristikogemusega Feldmaniselt mitte midagi vähemat oodata, mistõttu see tõdemus liigitub pigem elementaarse ja niisiis üleliigse sedastuse valda. Ehk on suurema komplimendikaaluga tunnustus raamatu üsna sagedaste seksistseenide eest:…

Looming