Arvustused
-
Ühest tundelisest taevakaardist
Jan Kaus: „Läheduste raamat”.
„Verb”, 2016. 72 lk.
Jan Kaus on oma miniatuurides kujutanud ruumi, eriti linnaruumi, eriti Tallinna ja sealseid kohti köitvalt kas või juba seetõttu, et rakurss ja ruumikujutuse mastaabid ta miniatuurikogudes aina uuenevad ja muutuvad. Muutuvad ka juhul, kui tullakse tagasi samade paikade manu….
-
Mees vms
Ivar Sild: „Heinakõrred”.„Lauapealne”, 2016. 90 lk.
„Heinakõrred” on luulekogule intrigeeriv pealkiri. Esmapilgul pole heinakõrres midagi poeetilist ega erilist; looduses on heinakõrre konkurentideks kirev põllulill, sinine taevas ja läikiva kitiinkestaga putukas. Linnas võistleb heinakõrs kokteilikõrrega, ja kaotab. See tekitab huvi: mida näeb heinakõrres luuletaja Sild, kas heinakõrred…
-
Elu on mujal
Holger Kaints: „Uinuv maa”. „Hea Lugu”, 2016. 350 lk.
Ajalooline romaan on alati olnud eesti proosakirjanduse kuningas, kriitikute seas ei vaibu unistus uue Jaan Krossi võrsumisest. Kirjanike õnneks on Eesti ajalugu ainese ammutamiseks ammendamatu varasalv. Mõistetavatel põhjustel on pöördeline periood baaside lepingust Teise maailmasõja lõpuni nii…
-
Ajalik ja ajatu Mart Juur
Mart Juur: „Meie küla superstaar”.
„Petrone Print”, 2015. 119 lk.
Olen kuulnud väidetavat, et just praegu elab eesti luule üle enneolematut õitseaega. Luule olevat meie kirjanduses nüüdsel ajal lausa juhtiv žanr. Miks siis mitte ka ennast selles säras korraks paista lasta?
Samas olen kuulnud ka väiteid, et luule…
-
Pretensioonitu puudutus
Jüri Kolk: „Igapidi üks õnn ja rõõm”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 98 lk.
Jüri Kolk on nüüdseks seitsme aasta jooksul avaldanud seitse luulekogu ja kaks proosaraamatut. See on märkimisväärne intensiivsus, näib, et Kolgil töötab kirjutamismootor täisvõimsusel, ja tundub ka, et uues kogus „Igapidi üks õnn ja rõõm”…
-
KNOPKAD TUNDLIKULE VAATAJALE
Loone Ots: „Birkenruh’ episood ja teisi näidendeid”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 358 lk.
Kui lüüa lahti Vikipeedia, saame teada, et Loone Ots on folklorist, kes on väidelnud end pedagoogikadoktoriks eesti kirjandust käsitleva tööga. Eesti Teadusinfosüsteem ehk ETIS pakubki välja mitu kaalukat publikatsiooni pedagoogika vallast. See kõik on…
-
Radikaalseimast Underi-tõlkest II
Mariliin Vassenin: „Eleegiad / Elegies” (fotod: Teri Varhol, tõlge inglise keelde: Miriam McIlfatrick-Ksenofontov).
„Artellect Press”, 2016. 19 lk + 12 kaarti.
Mariliin Vassenini ja Teri Varholi „Eleegiad” on elegantne ja kompaktne kakskeelne kogu luuletustest ja fotodest, mis uurivad melanhoolia, leina ja surma teemat. Mustade kaante vahelt leiab…
-
Vabati uuestisünd
Martin Vabat: „Maahingamispäev”.
„Elusamus”, 2016. 39 lk.
„Maahingamispäev” on Martin Vabati luule uuestisünd taandumise ja lahtilaskmise toel. Dekaaditaguse vihase debüütkoguga „Mina olengi kirjandusklassik” pole luuletaja tänastel tekstidel õigupoolest midagi ühist ning „Naerutaltsutajas” ja „Hargumises” alanud loominguline individuatsiooniprotsess on jõudnud täiesti uude faasi. Mässust loobunud ja hingevalu kuristikust…
-
Mõte võib olla sees
Marge Pärnits: „Varastatud kevad”.
„Tammerraamat”, 2016. 94 lk.
„Tõesti nüüd ma lähen” — sellise otsekui iseennast julgustava pealkirja on leidnud Marge Pärnits oma debüütkogu avatsüklile.
Luuletajana päris alguses autor ei ole, sest ta avaldab ühes oma esimestest luuletustest tänu kellelegi, kelle tõttu ta nüüd jälle sai tagasi nii…
-
Stseenid ühest abielust
Peeter Sauter: „Sa pead kedagi teenima”. „Tuum”, 2016. 541 lk.
Peeter Sauteri viimase viisaastaku looming moodustab sidusa temaatilise terviku. Paljuski võiks mainitud perioodi teoseid nimetada tagasipöördumiseks algusse: jälle kirjutatakse keerutamata oma elust, mis on omandanud taas mõtliku purjakil kulgemise piirjooned. Selle vaikelu ruumiline kese on Tallinnas…
-
Kuhu lähevad teadmata kadunud inimesed?
Meelis Friedenthal: „Inglite keel”.
„Varrak”, 2016. 208 lk.
Kümme aastat tagasi andis Eesti Kirjanduse Selts välja kogumiku „Tartu on unenägu”, mille kuueteistkümne autori hulgas Meelis Fridenthali ei ole. Ebaõiglus, ma ütleks: Friedenthal on kõige unenäolisem Tartu autor üldse, keda oskan ette kujutada.
Seda võis öelda tema eelmise romaani…
-
Ajas kaduma läinud
Kai Aareleid: „Linnade põletamine”.„Varrak”, 2016. 327 lk.
„Linnade põletamine” on Kai Aareleidi teine romaan. Ja tõepoolest — teos on leidlik nii oma kompositsiooni, keelekasutuse kui ka teemale lähenemise poolest. Näib, et meie kirjandusse on sugenenud midagi, mida võiks nimetada aareleidlikkuseks.
Millest teos kõneleb?
Sündmuste põhiosa toimub 1950.—1960….
