$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Arvustused
-
Pantvangidraama paavstiriigis
Jüri Kolk: „Roheline suits”.
„Post Factum”, 2017. 172 lk.
„Roheline suits” on julgelt ette võetud romaan. Seda juba valitud jutustamislaadi poolest, tegemist on teosega, mis koosneb peaasjalikult monoloogidest. Selline lähenemine eeldab, et autor on võimeline kuulma erinevaid hääli. Veel enam, ta peab olema võimeline neid hääli kuuldavale…
-
Haljas dekadents keset omaloodud marmorkantsi
Kristjan Haljak: „Conceptio Immaculata: uuemate luuletuste kogu, mis kõrgestiaustatud Kristjan Haljak 2016. Issanda aastal kõigi muusade armastuse läbi on kirja pannud ning mis nüüd meie armuliku lugeja lauale on jõudnud”.
„Vihmakass ja Kakerdaja”, 2017. 62 lk.
Tahtmata siinkohal liigselt keskenduda arvustaja isikule, tunnen, et seda kirjutist tuleb…
-
Keda muudavad „Muutmissõnad”
Piret Bristol: „Muutmissõnad”.
„Ilmamaa”, 2017. 74 lk.
Lugesin „Muutmissõnad” tähelepanelikult läbi — lootuses ehk, et need mindki muudavad. Püüdsin astuda samm-sammult Bristoli sõnade kannul. Enamasti viis teekond läbi Tartu, läbi Piret Bristoli enda elumaastike. Bristol ongi viljakas Tartu poetess ja proosakirjanik, olnud Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees….
-
Elususe lahvandus keset aega
Aare Pilv: „Kui vihm saab läbi. Mälestisi ühest ajastust (2007—2015)”.
„Tuum”, 2017. 130 lk.
Mälu
Luulekogu „Kui vihm saab läbi” üks dominante on esimene osa „Lülitid”. See on ka kõige mahukam, järgmistest pea poole pikem, ja kõne all on siin mälestused, peamiselt lapsepõlvest. Omakorda selle osa kaks kõige…
-
Teekond lõtvunud peenistega
Urmas Vadi: „Neverland”.
„Kolm Tarka”, 2017. 352 lk.
Urmas Vadi uue romaani „Neverland” lugemise eel jäi mulle siin ja seal silma kiirhinnanguid, mis nimetasid romaani kui mitte hüsteeriliselt lõbusaks, siis vähemalt huumoriküllaseks. Kui paned veel lugemata raamatule templi „naljakas!” otsaette, või siis kaane peale, hakkab see paratamatult…
-
Häda rahvuse pärast
Mihkel Mutt: „Eesti ümberlõikaja”.
„Fabian”, 2016. 208 lk.
Veretilgad kenal valgel raamatukaanel on eksitavad. Siin pole mingit verd, roima ega märulit, napib isegi hariliku romaani masti tegevustikku. Kuna veretilku on kolm, tuleb vägisi mõte, et ju need viitavad sellele, kuidas eestlane katsub müüa oma hingekest suuremate ja…
-
Aedade harimise kunst
I. V.: „Aedniku päevik”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 139 lk.
Vanglaromaan on kindel žanr. Eks ole neid kirjutatud meil ja mujal. Paremini ja halvemini. Pikemaid ja lühemaid. Kindla žanri kirjutamisega — iseasi, kui teadlikult autor seda kirjutamise ajal muidugi tajub — on justkui selline kahetine asi, et…
-
Valguse vennaskonna paratamatus
Viivi Luik: „Pildi ilu rikkumise paratamatus”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2017. 381 lk.
„Pildi ilu rikkumise paratamatus” on Viivi Luige kolmas essee- ja artiklikogumik, mis koondab lühemaid ja pikemaid kirjatükke aastatest 1988—2016. Ligikaudu kaks kolmandikku raamatus avaldatust on näinud varem trükivalgust kogumikes „Inimese kapike” (1998) ja „Kõne koolimaja…
-
Kurja kutse ja varastatud novelli juhtum
Maimu Berg: „Hitler Mustjalas”. „Tuum”, 2016. 222 lk.
Eesti online-ajakirjandust lugevad inimesed on ilmselt tähele pannud, et artiklid, mille pealkirjas on mainitud Hitlerit või Stalinit, koguvad alati erakordselt palju kommentaare. Inimesed, kes töötavad ajakirjanduses, teavad, et artiklite enneolematu populaarsus on vaid osa müstilisest fenomenist: kõnealused lood…
-
Sõnavaht
Mart Kangur: „Liivini lahti”.
„Kirimiri”, 2017. 95 lk.
Mart Kangur jätkab oma kolmandas luulekogus tuntud headuses vanaviisi. Tema loomingu austajatele võib öelda, et raamat väärib lugemist, pole kartust pettuda. Logisevat täitematerjali siin ei ole, kõik tekstid on vahedad. Kui Kanguri loomingut väga süvitsi tunda või siis kõik…
