$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Arvustused
-
Roman à clef ehk Nomina sunt odiosa
Andrei Hvostov: „Šokolaadist prints”.
„Hea Lugu”, 2016. 383 lk.
Paneme kohe alguses mõõtkava paika: Andrei Hvostovi romaan ei ole Thomas Manni „Võlumägi”. See ei ole isegi saksa suurmeistri „Võlumäele” eelnenud printsiromaan „Tema kuninglik kõrgus”, kuigi pärast romaani ühtejutti läbilugemist kerkis pähe just „Võlumägi”. Miks ometi? Aga…
-
Vabadus olla teine
Tõnis Vilu: „Kink psühholoogile”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 85 lk.
Kelle varbad need on minu pastelse seina peal?
Tõnis Vilu, „Kink psühholoogile”
Neil varastel hommikutundidel, pärast ärkamist, kui intuitsioon on nii nõrk, et ei suuda veel tervenisti haarata ja ühendada selle ärkaja omaenese isiksust, kui tekiserva alt välja…
-
Kannatuse andmekandja
Maarja Kangro: „Klaaslaps”.
„Nähtamatu Ahv”, 2016. 208 lk.
Maarja Kangro on meister kirjutama asjadest, mis lähevad valesti. Kui novellides on tal valesti kord boyfriend, kes ei vasta ootustele, kord praad, mis pole päris see, või hoopis seltskond, kes on liiga väikekodanlik, siis esikromaanis „Klaaslaps” on päästmatult valesti…
-
Meeliskleva tuiutaja pärlendav hallus
Juhan Hellerma: „Tühjusse, kaugusse”.
„Tuum”, 2016. 71 lk.
Mida hakata peale raamatuga, mis algab eriti igavalt: „Aknast paistab täna õhtul kuu, suur kollane täiskuu. Üks sääsk oli tuppa tulnud, lõin maha” (lk 7)? Ja järgnevaski ei peljata sama tuhme argielu registreeringuid („Tramm seisis keset pimenevat õhtut….
-
Kirjad sõgedate ajast
Veiko Märka: „Minu 1986. Tiigriaasta hullumajas”.„Petrone Print”, 2016. 134 lk. Eesti kirjanduse äärealade armastatud meistri Veiko Märka elu on ilmselt sama kirju, teravmeelne ja tragikoomiline kui ta loomingki, mistap on ta üks neid, kelle autobiograafia puhul on lugejal, kes mingilgi määral Märka tegemistega kursis, suured ootused….
-
Himaalaja Kasari luhal
Mathura: „Jääminek”.„Allikaäärne”, 2016. 94 lk. Oma viimasel elutalvel vaatab Manivald, kuidas külalapsed pihlaka pihta lumekuulidega täpsust viskavad. „Keegi ei tabanud ja naerdes jooksid nad teed mööda edasi.” Vana mees kuulatab, kuidas lapsed räägivad eimillestki ja kõigest. „. . . .nemad ei teagi veel midagi oma õnnest. Nad ei tea,…
-
Delikaatsel orbiidil tiirlemine ümber augu
Kalle Käsper: „Filosoofilisi novelle”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 148 lk.
Seekord suisa peab alustama päris algusest ehk siis pealkirjast. „Filosoofilisi novelle” — siit kumab pretensiooni, enesekindlust, intellektuaalse väljakutse lubadust; kahtlemata püüab pealkiri raamatupoe lookas lettidel pilku ja tekitab huvi. Ainuüksi pealkiri ahvatles siinkirjutajatki teosega põhjalikumalt tutvuma, sest…
-
Kaur Riismaa teatraalne teoloogia
Kaur Riismaa: „Soekülm”.
„Verb”, 2016. 88 lk.
Esimest korda kuulsin Kaur Riismaad esinemas 2011. aasta suvel Vilde muuseumis ja juba siis adusin, et ta on võrdselt karismaatiline nii kirjutaja kui esinejana — selline kooslus pole meie kirjanduspildis just ülemäära sagedane. Tal on spetsiifiline oskus luua fluidumit nii…
-
Humanitaarabi ühele ärevale ajale
Berit Kaschan: „Ma naeran magades”.„Verb”, 2016. 40 lk. 2008. aastal „Värskes Rõhus” debüteerinud luuletaja, Esimese Sammu preemia laureaadi Berit Kaschani (BK) esikkogu ilmumine paneb kindlasti nii mõnegi luulearmastaja rõõmust hõiskama — ja mitte sugugi alusetult. BK äratuntav käekiri on tema truude lugejate rõõmuks säilinud ja üha…
-
Luuletaja enesekeedukatlas
Marko Kompus: „Laboratoorium”.
„Unenoppija”, 2016. 64 lk.
Marko Kompus on nüüdisaegses eesti luules omajagu müstiline ja raskesti haaratav fenomen. Kuigi tema aktiivne luuleraamatute avaldamise staaž ligineb juba kahele aastakümnele, on Kompuse looming kujunenud pigem perifeeriaid peilivate tekstifriikide vaimurõõmuks, mis võib n-ö hariliku inimese (kes tahaks kangesti teada,…
