Arvustused
-
Radikaalseimast Underi-tõlkest II
Mariliin Vassenin: „Eleegiad / Elegies” (fotod: Teri Varhol, tõlge inglise keelde: Miriam McIlfatrick-Ksenofontov).
„Artellect Press”, 2016. 19 lk + 12 kaarti.
Mariliin Vassenini ja Teri Varholi „Eleegiad” on elegantne ja kompaktne kakskeelne kogu luuletustest ja fotodest, mis uurivad melanhoolia, leina ja surma teemat. Mustade kaante vahelt leiab…
-
Vabati uuestisünd
Martin Vabat: „Maahingamispäev”.
„Elusamus”, 2016. 39 lk.
„Maahingamispäev” on Martin Vabati luule uuestisünd taandumise ja lahtilaskmise toel. Dekaaditaguse vihase debüütkoguga „Mina olengi kirjandusklassik” pole luuletaja tänastel tekstidel õigupoolest midagi ühist ning „Naerutaltsutajas” ja „Hargumises” alanud loominguline individuatsiooniprotsess on jõudnud täiesti uude faasi. Mässust loobunud ja hingevalu kuristikust…
-
Mõte võib olla sees
Marge Pärnits: „Varastatud kevad”.
„Tammerraamat”, 2016. 94 lk.
„Tõesti nüüd ma lähen” — sellise otsekui iseennast julgustava pealkirja on leidnud Marge Pärnits oma debüütkogu avatsüklile.
Luuletajana päris alguses autor ei ole, sest ta avaldab ühes oma esimestest luuletustest tänu kellelegi, kelle tõttu ta nüüd jälle sai tagasi nii…
-
Stseenid ühest abielust
Peeter Sauter: „Sa pead kedagi teenima”. „Tuum”, 2016. 541 lk.
Peeter Sauteri viimase viisaastaku looming moodustab sidusa temaatilise terviku. Paljuski võiks mainitud perioodi teoseid nimetada tagasipöördumiseks algusse: jälle kirjutatakse keerutamata oma elust, mis on omandanud taas mõtliku purjakil kulgemise piirjooned. Selle vaikelu ruumiline kese on Tallinnas…
-
Kuhu lähevad teadmata kadunud inimesed?
Meelis Friedenthal: „Inglite keel”.
„Varrak”, 2016. 208 lk.
Kümme aastat tagasi andis Eesti Kirjanduse Selts välja kogumiku „Tartu on unenägu”, mille kuueteistkümne autori hulgas Meelis Fridenthali ei ole. Ebaõiglus, ma ütleks: Friedenthal on kõige unenäolisem Tartu autor üldse, keda oskan ette kujutada.
Seda võis öelda tema eelmise romaani…
-
Ajas kaduma läinud
Kai Aareleid: „Linnade põletamine”.„Varrak”, 2016. 327 lk.
„Linnade põletamine” on Kai Aareleidi teine romaan. Ja tõepoolest — teos on leidlik nii oma kompositsiooni, keelekasutuse kui ka teemale lähenemise poolest. Näib, et meie kirjandusse on sugenenud midagi, mida võiks nimetada aareleidlikkuseks.
Millest teos kõneleb?
Sündmuste põhiosa toimub 1950.—1960….
-
Kaasaegse kirjanduse võimalusi — uusmeedia kasutamine
Liina Tammiste: „Väike must kleit. (T)imeline poeem detailides”.
Näo Kirik, 2014. 172 lk.
Liina Tammiste tuntus luuletajana sai alguse ta facebook-profiilist[1], mille tähiseks on ka vastav kirje: „oktoober 2010, started writing poetry, koht: facebook”.[2] Lühikese aja jooksul õnnestus tal koondada oma avaliku konto ümber mitusada püsilugejat. Facebook’is…
-
Viil juustu tervel leivapätsil pole juustukook
Olev Remsu: „Supilinna armastajad. Triloogia viimase osa teine raamat. Mälestusromaan”.
„Tänapäev”, 2014. 623 lk.
Pika ja lohiseva pealkirjaga raamat on ka ise pikk ja lohisev — nädalapäeva jagu sündmusi on laia joonega laotatud rohkem kui kuuesajale leheküljele. Tegelaskujusid on muidugi palju ja paljud neist on ka värvikad….
-
Jüri Talveti sümbiootiline mõte
Jüri Talvet: „Kümme kirja Montaigne’ile. „Ise” ja „teine””.
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2014. 175 lk.
Kui ligi kakskümmend aastat tagasi, 1995. aastal hakkas ilmuma sari „Eesti mõttelugu”, siis oli selle neljandaks raamatuks Jüri Talveti „Hispaania vaim”. Tänaseks on Hando Runneli juhatusel toimetatav eesti mõtte narratiiv ulatunud tagasi XIX…
-
AFANASJEVI KOMMUNIKATIIVNE BLUES
Vahur Afanasjev: „Kuidas peab elama”.
„Näo Kirik”, Tallinn, 2014. 80 lk.
Vahur Afanasjevi nime all on 14 aasta jooksul ilmunud viis luulekogu ja viis proosaraamatut. Tähelepanu äratab, et tegu on suhteliselt erilaadiliste raamatutega — Afanasjev ei ole ühe-meetodi-mees, vaid proovib erinevaid registreid ja võtmeid, säilitades ometi teatava…
-
Luule kui vasaralöök: Toomas Raudami juhtum
Toomas Raudam: „See on T”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 52 lk.
Toomas Raudami teine luulekogu „See on T” on valus ja lakooniliselt lõikav. Siit leiame tekste, mis ängistavad, pitsitavad, jäävadki pitsitama, ka siis, kui raamat on ammu käest pandud. Luulekogu pealkiri tekitab kohe küsimuse: mida või keda…
-
Lapse ja mehe ühine hääl
Toomas Haug: „Mööda Koidu tänavat”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 112 lk.
1
Toomas Haugi lapsepõlvest kõnelev „Mööda Koidu tänavat” mõjub üllatavalt ning ei mõju ka. Iseenesest pole midagi ootamatut tõsiasjas, et kirjandusteadlane otsustab vahelduseks keskenduda rahvusliku mineviku asemel isiklikule möödanikule ning kirjutab omaeluloolise raamatu, pöörates pilgu Eesti kultuuriloo…
