$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Arvustused
-
Sõltuvussuhte romantika
Eeva Park: „Lemmikloomade paradiis”.
„Verb”, 2016. 237 lk.
Eeva Pargi viimane romaan „Lemmikloomade paradiis” jutustab noorest naisest, kes kirjanike loomemajas maailma eest paos viibides püüab lahti harutada oma puntras elu. Ennekõike tähendab see emotsionaalselt (lõpuks ka füüsiliselt) vägivaldse lähisuhte läbimõtlemist, kuid ühtlasi vaadatakse tagasi peategelase segasevõitu lapsepõlvele…
-
Unetuna endal külas
Mudlum: „Linnu silmad”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 184 lk.
Kui Made Luiga alias Mudlum 2014. aastal oma tõsise „Tõsise inimesega” nagu ei kusagilt välja ilmus, arvasid ja kartsid paljud lugejad, et see omaelulooline (autori enda määratlusel osaliselt mälestustel põhinev[1]) jutukogu märgib küll autori säravat debüüti, kuid jääb…
-
Vari on huvitavam kui valgus
Rein Raud: „Unelindude rasked saapad”.
„Näo Kirik”, 2016. 88 lk.
„Kirjutasin kunagi nagu / kirjakandja: ruttasin tooma / sõnumit, teadmata, mis seal sees.” (Lk 10.) See tsitaat Rein Raua uuest luulekogust kaardistab — kui seda biograafilises võtmes lugeda, mida mina siinkohal meelevaldselt teen — autori muutunud suhte…
-
JAAN EILARTI SELTSIS
Jaan Eilart: „Õitse ja haljenda”. Koostajad Andres Tõnisson ja Taavi Pae. (Sari „Eesti mõttelugu”.) „Ilmamaa”, 2016. 560 lk.Minu viimane kohtumine Jaan Eilartiga oli Eesti Raamatu Aasta pidulikul avamisel 2000. aastal, kui „Vanemuise” kontserdimaja tühjas fuajees vastamisi sattusime. Me polnud juba aastaid kohtunud ega rääkinud. Juttu…
-
LUGU OLEMATUST INIMESEST
Mudlum: „Ilus Elviira”.Eesti Keele Sihtasutus, 2015. 232 lk.Olgu algatuseks kohe öeldud, et mul on Elviiraga suhe. Nagu „Ilusa Elviira” peategelane Elviira nendib, ei ole see kuigi levinud nimi. Ainuke Elviira, keda mina tean, on üks minu parimaid koolipõlvesõpru, ja nüüd siis see Elviira siin. Nii…
-
HEAST SEKSIST ÜKSI EI PIISA
Andris Feldmanis: „Viimased tuhat aastat”.„Varrak”, 2016. 197 lk.Eks alustame ikka heast: kirjutada autor oskab. Samas ei saa pika stsenaristikogemusega Feldmaniselt mitte midagi vähemat oodata, mistõttu see tõdemus liigitub pigem elementaarse ja niisiis üleliigse sedastuse valda. Ehk on suurema komplimendikaaluga tunnustus raamatu üsna sagedaste seksistseenide eest:…
-
Ühest tundelisest taevakaardist
Jan Kaus: „Läheduste raamat”.
„Verb”, 2016. 72 lk.
Jan Kaus on oma miniatuurides kujutanud ruumi, eriti linnaruumi, eriti Tallinna ja sealseid kohti köitvalt kas või juba seetõttu, et rakurss ja ruumikujutuse mastaabid ta miniatuurikogudes aina uuenevad ja muutuvad. Muutuvad ka juhul, kui tullakse tagasi samade paikade manu….
-
Mees vms
Ivar Sild: „Heinakõrred”.„Lauapealne”, 2016. 90 lk.
„Heinakõrred” on luulekogule intrigeeriv pealkiri. Esmapilgul pole heinakõrres midagi poeetilist ega erilist; looduses on heinakõrre konkurentideks kirev põllulill, sinine taevas ja läikiva kitiinkestaga putukas. Linnas võistleb heinakõrs kokteilikõrrega, ja kaotab. See tekitab huvi: mida näeb heinakõrres luuletaja Sild, kas heinakõrred…
-
Elu on mujal
Holger Kaints: „Uinuv maa”. „Hea Lugu”, 2016. 350 lk.
Ajalooline romaan on alati olnud eesti proosakirjanduse kuningas, kriitikute seas ei vaibu unistus uue Jaan Krossi võrsumisest. Kirjanike õnneks on Eesti ajalugu ainese ammutamiseks ammendamatu varasalv. Mõistetavatel põhjustel on pöördeline periood baaside lepingust Teise maailmasõja lõpuni nii…
-
Ajalik ja ajatu Mart Juur
Mart Juur: „Meie küla superstaar”.
„Petrone Print”, 2015. 119 lk.
Olen kuulnud väidetavat, et just praegu elab eesti luule üle enneolematut õitseaega. Luule olevat meie kirjanduses nüüdsel ajal lausa juhtiv žanr. Miks siis mitte ka ennast selles säras korraks paista lasta?
Samas olen kuulnud ka väiteid, et luule…
