Arvustused
-
Õrn õis noore naisluule puul
Kaija Kängsepp: „Silitamiseks”.
Tartu NAK, 2013. 84 lk.
Noor naisluule elab Eestis praegu viljakaid aegu, lausa nii viljakaid, et Joanna Ellmann, Sveta Grigorjeva ning Liina Tammiste selle omajagu kahtlasevõitu määratluse alla enam ei kuulugi, paigutudes soorebaste kategooriast vanade huntide kilda. Uusi ja üldse mitte halbu tegijaid lisandub…
-
Maaema nõtke puusanõks
Kristiina Viin: „Nõtkel elevandisammul”.
„Värske Rõhk”, Tartu, 2014. 77 lk.
Võrumaal võrsunud kunstniku ja blogiva galeristi[1] Kristiina Viina luuledebüüt tallab kõdusse romantilised nais- ja/või looduspoeesia klišeed ning kutsub välja ürgse, ilusa ja hirmsa maaema. Unustagem pastoraalid ja Bambi-muinasjutud, Viina luuleilma loodus on ehedalt ja ilustamata pidevas sünni,…
-
Lõpuks ikkagi õigluse küsimus
Madis Kõiv: „Koolipoisid ja füüsikud”.
„Ilmamaa”, Tartu, 2014. 423 lk.
„Koolipoisid ja füüsikud” koondab nüüdseks lahkunud Madis Kõivu mälestusi õpingutest Tartu esimeses keskkoolis (praegune Hugo Treffneri Gümnaasium) üheksandast üheteistkümnenda klassini ja kaheksa-aastasest tööst Tallinna Polütehnilise Instituudi füüsikakateedris. Uuesti ilmub ka juba „Loomingus” (1992, nr. 8) avaldatud elulooline…
-
Roostega seenel
Jürgen Rooste: „Suur sume, suur tume.”
„Verb”, 2014. 80 lk.
Lugesin Rooste luulekogu läbi ühe hingetõmbega. Paks raamat see ju pole. Mõnikord võiksid luuletajad ka pakse luuleraamatuid teha, võiks ikka vahel üle 100 lehekülje julgelt olla, eriti kui luuletused on väiksed, sest mõnikord on 80 lk. ikkagi…
-
Julma jumala laulud
Tõnis Vilu: „Ilma”.
„Tuum”, 2014. 59 lk.
Berit Vari ütles „Sirbis” Tõnis Vilu luuleraamatut arvustades: „Nagu debüütkogus kujutab Vilu seegi kord üht võõrast territooriumi, mil pole päris maailmaga suurt pistmist. . . .”[1] ning tõesti-tõesti — teost lugedes tabasin end mitu korda mõttelt, nagu loeksin ulmeteost. Read, nagu „hall meri…
-
Surnute ülestõus laulutules
„Elavate surnute antoloogia”. Koostaja (:)kivisildnik.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2013. 233 lk
Kogumiku teema kiuste tahaks öelda, et see mõjub meie luuletaevas värskendava sõõmuna — olgu see pealegi sõõm laibalehka. Temaatilisi kogumikke üllitatakse meil sageli, kuid enamasti koondatakse nendesse tuntud klassikute tekste mõnel ilusal ja kõrgel teemal (isamaa, armastus,…
-
Rahvusromantilised kuningad aastal 1343
Tiit Aleksejev: „Kuningad. Näidend aastast 1343”.
„Loomingu Raamatukogu” 2014, nr. 1. 74 lk.
Usun, et humanitaarringkonnas leidub vähe neid, kellele Tiit Aleksejevi värske draama alapealkiri „Näidend aastast 1343” ei tuletaks meelde umbes pooleteise aasta tagust poleemikat „Eesti ajaloo” keskajaainelise II köite ümber. Arvates end üsna heatahtlikuks igasuguste…
-
Rohelise seljakotiga Teisipäevamaale
Jüri Kolk: „Teisipäevamaa”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2014. 150 lk.
Jüri Kolgi „Teisipäevamaa”, autori esimene proosakogu, on kindlasti üks viimase aja lugejasõbralikumaid teoseid. Selle lugemiseks ei pea ootama mingit erilist hetke või meelestatust. Ega pea end teistest inimestest eraldama — veel parem, kui seda ei teegi: muudkui lööd aga…
-
„Ainult valguses saab kõik olevaks”
Asta Põldmäe: „Ja valguse armulise. Kirjatöid aastaist 1975—2013”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 581 lk.
Siinne arvustus kujutab endast täiendavat järge kevadel minu sulest „Postimehes” ilmunud kirjutisele („Asta Põldmäe hortus litterarum”, PM 6. IV 2014). Väitsin selles, et tegemist on kirjanikukriitikaga par excellence, mis sobib näitlikustama kriitikaseminarides —…
-
Omadustega asjad
Triin Soomets: „Asjade omadused”.
„Verb”, 2013. 48 lk.
Kolmkümmend üheksa teksti. Kolmkümmend üheksa enamasti küllaltki, ent mitte liiga nappi ega kaugeltki mitte liiga sõnaohtrat tervikteost, mis kokku kaanetatuna annavad mineva aasta parimaks hinnatud luuleraamatu. Ja põhjusega. Nõrka teksti siin pole, ent kui ikka üldse õnne ei ole,…
-
Sellele linnale on teda väga tarvis
Indrek Hargla: „Apteeker Melchior ja Tallinna kroonika”.
„Varrak”, Tallinn, 2014. 470 lk.
Indrek Hargla „Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus” ilmus 2010. aastal ja toona tutvustas kirjastus „Varrak” seda lugejatele „esimese eesti gooti kriminaalromaanina”. Määratlus on täpne ja mõne aasta vältel on Hargla lisaks esimesele eesti gooti kriminaalromaanile…
-
Riia mu arm
Pāvs Matsins: „Sinine kaardivägi”.
„Lepp ja Nagel”, 2013. 104 lk.
Reisikirjanduse õitseaeg on jõudnud loogilise jätkuni, mida kuulutasid kahe aasta eest ilmunud Urmas Vadi „Tagasi Eestisse” ja Mart Kivastiku „Vietnami retsept”. Välismaal õnnelikult või õnnetult mehele saanud eestlannade olmekirjelduste turg on jõudnud küllastuspunkti. Dokumentaalsus ammendub ja võõrad…
