$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Arvustused
-
Pühendunud kriitik
Berk Vaher: „Sõnastamatu lend sõnades. Kirjutusi kirjandusest I”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2014. 310 lk.
Tunnistagem kõigepealt: Berk Vaher ilukirjanikuna on üksjagu hermeetiline, jääb mulje, et ta kirjutab endale ja veel kellelegi, kuid mitte lugejale. Olen uudishimust aetuna lehitsenud tema proosaraamatuid, nautinud mõnda lauset, otsinud „Pilvedest asfaldil”…
-
Elo Viidingu redel
Elo Viiding: „Nõelad”.
„Tuum”, 2013. 80 lk.
1
Elo Viidingu isikupärane ilukirjanduslik looming on kutsunud aeg-ajalt esile kriitikute nurinat ja manitsusi. Mõni aasta tagasi arvustas Viidingu raamatut „Meie paremas maailmas” Lauri Sommer: „Kirjeldagem veidi Elo Viidingu hoiakut. Lyhidalt öeldes on kõik kas nyri või halb.” Kokkuvõtvalt nimetab Sommer…
-
Kaksteist lugu Eestist, üks Lätist, kõik kokku ajalugu
Livia Viitol: „Jutte ja novelle”.
„Libri Livoniae”, Tallinn, 2014. 135 lk.
Seda teost lugedes tuleb paljugi tuttav ette. Leidub nii Eeva Pargi ja Maimu Bergi lühiproosast tuttavaid nostalgilisi stseene nõukogudeajast (kummaline küll, osaliselt on need seotud okupatsiooniaegse elu närususe ja alandusega, kuid mõjuvad ikkagi soojalt — ilmselt…
-
100 protsenti Luksi, 180 kraadi vastu peavoolu
Leo Luks: „100% Leo Luks”.
„Ji”, 2013. 70 lk.
Leo Luksi esimene luulekogu pole mitte ainult kirjanduslik, vaid ka kirjanduspoliitiline akt. Ehkki ma ei eelda, et viimane oleks tahtlik.
Raamat vastandub täiel määral meie luules XXI sajandi teisel kümnendil laiutavale lohisevale sisutule vabavärsile, verbaalsele kõhulahtisusele, mille eriti agaraks…
-
Eksperimentaalkirjandus kui poststrukturalistliku kirjandusteooria verifikatsioon?
„Olematute raamatute antoloogia”. [16+1 raamatut]. Koostaja Kiwa.
„;paranoia”, 2014.
„Olematute raamatute antoloogiale” — kui selline oma nime väärival kujul ka tegelikult eksisteeriks — oleks lihtne arvustust kirjutada. Sest see tekst oleks negatiiv, mis räägiks oma olematu objekti asemel kas rohkem või vähem varjatud moel hoopis selle mõttelisest…
-
Kiretu romaan
Peeter Helme: „Sofia. Tuleviku mäletajad I”.
„Tänapäev”, Tallinn, 2013. 224 lk.
Kui ma kuulsin, et Peeter Helme on kohe-kohe avaldamas ulmeromaani, siis tekkis minus teatav ootusärevus. Olin lugenud mitmeid Peeter Helme ulmeteemalisi arvamusi ning need olid huvitavad: asjalikud ja samas pisut teistsugused. Peeter Helme proosat polnud ma…
-
„Raisakullide” mammutpikk epiloog
Jaak Jõerüüt: „Raisakullid”, III ja IV osa.
Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 311 lk.
Herakleitosele kuulub tark mõte: samasse jõkke ei saa kaks korda astuda. Kuidas aga on astumisega pika vaheaja järel iseenese loodud mentaalsesse õhustikku, sellesse, milles iga kirjanik oma konkreetset teost loob? Seda enam, kui vahepeal…
-
Kummardus jälje kohal
Janika Kronberg: „Rännud kuue teejuhiga”.
„Go Reisiraamat”, Tallinn, 2013. 248 lk.
Sada aastat tagasi, juunis 1914, vahetult enne Esimese maailmasõja algust pani Eestist pärit rännumees, Raikküla krahv Hermann Keyserling punkti oma ümbermaailmareisi päevikute esialgsele käsikirjale. Sõja tõttu ilmus see tema tuntuimaks saanud teos, „Filosoofi reisipäevik”, alles 1919….
-
Luule tõuseb Kanaverest
Tarmo Tuule: „Mine värsse! Tuuletused 1992—2012”.
AS Ajakirjade Kirjastus, Kanavere, 2013. 48 lk.
Vähemalt sama kaua kui värsse kirjutanud, on selle koondkogu hõngu raamatukese autor koostanud ja toimetanud ristsõnu. Ent vahel oskavad ristsõnakoostajad oma küsimusi nõnda seada, et elusolendidki osutuvad asjadeks. Sama keelepruuki rakendades on peatoimetaja Tarmo…
-
Kirjutamisest ja mittekirjutamisest
Kaur Riismaa: „Metamorfoosid”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2013. 110 lk.
Kui ma mõtlen kõige selle peale, mida olen kuulnud Kaur Riismaast kui inimesest ja luuletajast räägitavat, tuleb mul üldjoontes kuulduga nõustuda. Tõepoolest on tegemist otsingulise ja empaatiavõimelise inimesega, keda huvitavad teised inimesed. Ja nagu siin või seal öeldud, on…
