$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Ülo Mattheus: „Tema salajane palve”.
„Tuum”, Tallinn, 2013. 208 lk.
Vahel mõjub mõne teose kaanele või tiitellehele kirjutatud žanrimääratlus üleliigsena. Hakkad lugema ja on endalegi selge, et näe, luuletused. Või et ongi novellid. Või romaan. Kuid Ülo Mattheuse möödunudaastasele Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali proosaauhinnale kandideerinud teose puhul…
P. I. Filimonov: „Nekroloogide kirjutamise oskus”. Vene keelest tõlkinud Katrin Väli, Kajar Pruul ja autor.
„Kite”, 2013. 216 lk.
P. I. Filimonovi esimene novellikogu on justkui tema esikromaani „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon” käepikendus, kujunduseltki on teosed üsna ühte värvi ja ühesuurused. Seda võib käsitleda kui vahelejäänud episoodi, milles…
Margo Vaino: „100% Margo Vaino”.
„Ji”, 2013. 109 lk.
Margo Vaino: „Tee on auklik”.
„Ji”, 2013. 118 lk.
Margo Vaino: „Väike joomaraamat”.
„Ji”, 2013. 174 lk.
1
Kolm raamatut ühe aasta jooksul on tähelepanuväärne tulemus, liiatigi debütandi kohta. Aga et tänases Eestis ilmub ilukirjandust hoomamatul määral, ei pruugi kvantitatiivne jõudemonstratsioon sugugi garanteerida,…
Andra Teede: „Ühe jalaga põhjas”.
„Kite”, Tallinn, 2013. 56 lk.
Kui 2006. aastal ilmus Andra Teede esimene ainunimeliselt tema raamat „Takso Tallinna taevas”, räägiti Teedest kui verinoorest linnaluuletajast, Tallinn oli juba pealkirjas, kõik oli selge.[1] Nüüd, viimaste kogudega on see Tallinn üha kaugemale maha jäänud, laias laastus…
Jan Kaus: „Vasaraheitja”.
„Ji”, 2013. 96 lk.
Kõigi paranoiliste lugejate rõõmuks võtsin arvustada Jan Kausi uut raamatut — et oleks ikka kindel ja teada, et me otse ja avalikult üksteist kallistame ja karvustame.
Alustan pidurdamatu kiidukõnega. Kaus, va linnalemb, romaanikirjanik ja tunnustamata, aga suurepärane luuletaja, on (:)kivisildniku kirjastuse…
Jaak Urmet: „Saarineni maja. Sada aastat ajalugu 1912—2012”.OÜ Baltek Arendus, Tallinn, 2013. 488 lk.
Idee, millest Jaak Urmeti koostatud-kirjutatud Saarineni maja raamat lähtub, on iseenesest perspektiivikas: võtta üks tuntud ehitis ja keskendada arhitektuurilooliselt huvipakkuvate üksikasjade kõrval põhitähelepanu sellele, missugune elutegevus on toimunud objekti sees. Teisiti öeldes:…
Rein Raud: „Vanem. Paksem. Tigedam”.
„Mustvalge”, 2013. 165 lk.
Rein Raud on lühikese žanri mees. Napid, ent täpsed kirjeldused ja puänteeritud süžeed on tema tugevaim külg. Oma värskes proosakogumikus tõestab ta seda taas — mida lühem lugu, seda tugevam. Või peaaegu nii. Sest eks ole veerandsaja proosapala…
Helen Kallaste: „Kogutud hetked”.
„Verb”, 2012. 72 lk.
Ootamatu stoppkaader tukslevas ja tühimürisevas kulgemises kutsub esile tajude taaskäivitumise ning üks või teine udune asjaolu paistab äkki värskemas ja selgemas valguses. Helen Kallaste luuleobjektiiv püüab niisuguseid kiireid valgussähvatusi sõnadesse jäädvustada, enne kui need „otsekohe öhe” (lk. 58) kaovad,…
Mathura: „Käe all voogav joon”.
„Allikaäärne”, 2013. 80 lk.
1
Ilukirjanduse kajastamiseks mõeldud avalik pind sulab aeglase järjekindlusega kokku. Mullu ilmus erakordselt palju tugevaid luulekogusid, ent kui erialaväljaanded välja arvata, pole avalikus ruumis õieti ühtegi nurgakest, kus toimunut adekvaatselt kajastada. Samas on ka nii, et rohkem tähelepanu pälvib…
„Katsed nimetada saart. Artikleid fantastikast”.
Tartu Ülikooli Kirjastus, 2013. 164 lk.
Vastset kogumikku iseloomustab tabavalt sarja üldnimetus, kuhu raamat kuulub: etüüde nüüdiskultuurist (nr. 4). Kui sarja eelmised numbrid keskendusid igaüks ühele autorile (Ehlvest, Unt, Heinsaar), siis vastne vihik on nii temaatiliselt kui žanriliselt kirju, isegi heas mõttes…
Kasutame küpsiseid seadme teabe salvestamiseks ja ligipääsuks selle andmetele. Kui nõustute selle tehnoloogia kasutamisega, võimaldab see meil töödelda sirvimiskäitumist ja teie harjumusi sel saidil. Küpsistest keeldumine võib negatiivselt mõjutada mõningaid funktsioone ja võimalusi.