Arvustused
-
Õnn on möödumises
Tõnu Õnnepalu: „Kuidas on elada”.
„Varrak”, 2012. 98 lk.
Mul on õnn hoida käes Tõnu Õnnepalu luulekogu „Kuidas on elada”. Kui olin selle läbi lugenud ja hinganud, meenus iiri pajatus kolmest erakmungast, kes kolisid ilmakära ja askelduste eest inimtühjale saarele. Esimese aasta lõpus ütles üks: „Kas meil…
-
Üks melanhoolne lugemine
Hanna Kangro: „Kolmeteistkümnes kääne, ehk Kõik Kalamaja tänavad”.
„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 87 lk.
Hanna Kangro debüütkogu sisaldab nii stiililiselt kui ka mõtteliselt väga ühtlasi vabavärsilisi tekste, mida võiks nimetada postluuleks. Mõtlen selle all ühelt poolt isikliku tasandi apokalüpsisejärgset luulet, teisalt luulet, mis on kirjutatud usus, et see…
-
Kirjaniku üksindus
Maarja Kangro: „Dantelik auk”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 141 lk.
Maarja Kangro teises novellikogus kestab „Ahvidest ja solidaarsusest” tuttav meeleolu — kirjaniku üksindus. Samas ei kirjuta Kangro metafüüsilist refleksiooni kirjutamise needusest, olemuslikust üksindusest, mis Kafka ja Blanchot’ arvates kirjaniku elust välja rebib. Kuigi Kangro tekst on erudeeritud,…
-
Pööretega kaasa minna
Andrus Kivirähk: „Lood”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2012. 243 lk.
Ehk peaks alustama sama tundmusega, milles vaevleb „Lugude” esimese jutu tegelane Kärd: see kõik on juba kunagi olnud, kõike on juba kunagi nähtud. Mis selles kontekstis tähendaks õieti kolme asja. Ühe kandi pealt seda, et Kivirähk kirjutab selles…
-
Retk soojade mändide juurde, tütar käekõrval
Mathura: „Kumalasepäev”.
„Allikaäärne”, 2012. 96 lk.
Ema ja lapse sidemest on kirjutatud küllap piisavalt raamatuid, et täita terveid raamatukogusid. See on ühendus, mille erilisus peaks olema ühelt poolt justkui ilmselge ja püha igaühele, teisalt aga ümbritseb seda müstika ja saladuse loor ning see on side, mis on…
-
Vana kuld
Mihkel Mutt: „Kooparahvas läheb ajalukku”.
„Fabian”, 2012. 462 lk.
Mihkel Mutt tuli mõni aeg tagasi lagedale teooriaga, mille järgi iga kirjaniku elus on 10—15-aastane periood, mil ta on n.-ö. tipus. See on siis aeg, mil kõik teda loevad ja temast räägivad. Kirjaniku elu ise kestab muidugi sootuks…
-
Võtmed Mülleri juurde
Aleksander Müller: „Jumal, kes oli näinud koeri”.
„Ji”, Pärnu, 2011. 143 lk.
Eestis on väga vähe neid autoreid, kes suudavad end ise korralikult toimetada. Võiks koguni nõuda, et ülepea ei tohikski neid olla, et iga kirjanik vajab tingimata toimetaja arukast ajust ja suuremeelsest südamest juhitud kätt. Et…
-
Maskiball ja silmakiri
Eda Ahi: „Maskiball”.
„Värske Raamat”, 2012. 60 lk.
Eda Ahi pälvis 2011. ja 2012. aasta hingedepäeva vahel ilmunud debüütteose „Maskiball” eest Betti Alveri preemia. Ta on lugenud oma luulet nii avalikel esinemistel (näiteks kirjandusrühmituse „Purpurmust org” koosseisus) kui ka ETV „Luuletuse” saates (ERR arhiivist saab vaadata kümmet…
-
Toomas Liiv, peiarprofessorist luterlane
Toomas Liiv: „Tekst teeb oma töö. Arvustusi, esseid ja artikleid 1976—2009”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2011. 479 lk.
Mõninga liialdusega saab väita, et Toomas Liiv oli oma ajajärgu Gustav Suits. Luuletaja ja teadlane, eesti kirjanduse mõtestaja ning õpetaja. Peiarprofessor, kelle kaanoneid lõhkuvad vembud ning luulelise vaimu ilmingud…
-
Mitte-Tartu deemonid
„Mitte-Tartu”.„Topofon”, Tartu, 2012. 304 lk.
Mitte-Tartut ma õigupoolest ei tunne. Ei tunne hästi seda Päris-Tartutki. Kuigi mõned korrad viimase aasta sees olen sattunud sääl kummalistele piirialadele: näiteks kuskile Karlova servale veidrasse noortehotelli, mille tagant jõe äärde minnes sattus paika, kus vanad torssis näoga kalurid pahuralt oma…
-
„Eesti asjast”: leebelt ja lennukalt
Urmas Vadi: „Tagasi Eestisse”.„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 279 lk.
Kirjanikke võiks laias laastus jagada kaheks: nendeks, kes kirjutavad endast ja omaenda kogetust, ning nendeks, kes mõtlevad nii tegelased kui ka sündmustiku välja. Senise põhjal, eriti kui meenutada eelmist raamatut „Kirjad tädi Annele” (2010), läheks Urmas Vadi kõigi…
-
Tähendus võiks ka olemata olla
Marko Mägi: „Maitsestatud kanad”.„Ji”, Saarde—Pärnu, 2012. 80 lk.
1
„Maitsestatud kanadest” on raske kirjutada. Loomulikult on tegu huvitava teosega, mis haakub hästi kirjastuses „Jumalikud ilmutused” ilmuva aforistliku, absurdi kalduva, keelemängulise ja ajastutundliku luulega. Marko Mägi asetub siin mõneti samasse voolusängi Kaupo Meieli, Siim Pauklini ja Jüri Kolgiga….
