$menuu_nimi: Ulemine_menuu $submenu_hover: 1 $submenu_direction: vertical
Arvustused
-
Inimluulest
Liina Tammiste: „Refresh”.
„Näo Kirik”, 2013. 64 lk.
2013. aasta sügise märksõnaks eesti kirjanduses jääb küllap naisluule ja katsed seda kuidagi defineerida, paika panna, ära lahterdada. Telesaade, kirglikud arutelud näoraamatus, ennustatult skandaalsete raamatute ilmumised — nende hulgas ka siinkäsitletav raamatusarnane toode —, põlvkonnakaaslasi tormiliselt kaitsvad blogipostitused. Loodetavasti…
-
Urbanistliku künismi meistritöö
Armin Kõomägi: „Minu Mustamäe”.
„Tuum”, Tallinn, 2013. 271 lk.
Ehkki moodne eesti kirjandusarvustus peaks ilmselt algama tsitaadiga mõnelt prantsuse vasakpoolselt semiootikult, millel kõnealuse teosega mingit seost ei ole, jätaks ma selle koha vahele ja asuksin kohe asja ehk Armini Kõomäe jutukogu „Minu Mustamäe” kallale. Õigupoolest võiks seda…
-
Liha saamine tekstiks
„Lutsuvad kivid. Kirjanikud muusikas”. CD koostaja Aapo Ilves.
Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu, 2013.
Poole sajandi eest lahutas moodne kirjandusteadus teadupärast teose autorist — mitte küll tema isikukoodist, aga südameverest siiski. Sestsaadik on teoreetilist korrektsust tagaajav retseptsioon püüdnud oma praktikas jälgida, et teose vastuvõtmist ei lihtsustaks ega…
-
Suur ja põnev, aga tühjavõitu maailm
Robert Kurvitz: „Püha ja õudne lõhn”.
Eesti Keele Sihtasutus, 2013. 240 lk.
Kui suhtuda surmtõsiselt raamatu teisel leheküljel seisvasse märkusesse „Proloog romaanitsüklile” ning võtta arvesse ka köite seljal olevat järjekorranumbrit (#0), siis vist polegi võimalik Robert Kurvitza debüüdi kohta suurt midagi öelda — tegelaskujude üheplaanilisus, loo enese…
-
Lugematul arvul lugusid
Kätlin Kaldmaa: „Islandil ei ole liblikaid”.
Ajakirjade Kirjastus, 2013. 325 lk.
Kui luuletaja torkab parema jala proosaukse vahele, jääb vasak ikka luuleilma tasakaalu hoidma ning ühest lehe servast teiseni kirjapandud read kisuvad vägisi kõveraks ja keelendid pressivad end ÕS-i heakskiidetud normidest välja. Sel viisil sündinud teos ei…
-
Kuidas luua maailma?
Pille Õnnepalu: „Õde”.
„Henrik”, 2013. 158 lk.
Luule ja elu piirid segunevad, hägustuvad, kaovad. Väga sageli. Ma olen ise olnud säärase „ausa” (aga kas ta siis polegi seda?) luule lõksus, olen jäänud sellesse vahel kinni, ja seetõttu ka mässanud ta vastu. Aga kui ma vaatan miskit perspektiivis,…
-
Mees kui „Eifeli” torn
August Eelmäe: „Eluvõla kandmise raske kohus”.
Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2012. 340 lk.
„Eifeli” just nimelt ühe f-iga, nagu maarahvale kohane. Sest ei prantsuse leidurinseneri ega Pariisis kõrguva teraskonstruktsiooniga pole selle raamatu autoril midagi pistmist. Nagu ka XXI sajandi hakul Hiiumaale kerkinud puu-Eiffeliga. Puit lihtsalt ei ole…
-
Kuldne kokkuvõte
Helvi Jürisson: „Selle ilma kõlakojas. Luuletusi 1998—2012”.
„Varrak”, 2013. 112 lk.
Kui arvutada, et Helvi Jürissoni luuledebüüdist on möödas umbkaudu 50 aastat, võiks selle kullakaaneliseks palendatud raamatu ilmumine sümboolselt tähistada justkui Jürissoni ja luule kuldpulmi. Kogumikus leidubki üsna mitu teksti, millest aimub, et eksistents luuleta oleks tõenäoliselt…
-
Seiklused ajaloo sõlmpunktides
Rein Põder: „Voor”.
„Eesti Raamat”, 2013. 208 lk.
1
„Riigisekretär saatis Ullo nende tekstidega Maapanga poolkaarjasse tornituppa. Halli sügistaevasse ja „Estonia” tahmunud varemeile avaneva akna all, vanal rohelise kaleviga kirjutuslaual seisis seal suur lahtine rohekas kohver kaitsevärvi sõjaväeraadiojaamaga, mille külge oli ühendatud mikrofon. Maandi näitas talle, milline nupp…
-
Äraolevad laulud
Lauri Teder: „Mullikile”.
„Värske Raamat”, 2013. 69 lk.
Lauri Tederi „Mullikile” on kirjandusajakirja „Värske Rõhk” väljaanne, juba üheteistkümnes sarjast „Värske Raamat”, mis ilmub alates 2006. aastast. Loomulikult ei kirjuta „Värske Rõhu” autorid ühesuguseid tekste, vaid moodustavad lõdvalt seotud seltskonna, „tasapinna” (плоскость — nagu vene keeles öeldakse). Vähesed…
